Atmosfäär (esteetika)

Atmosfäär ehk õhustik ehk inimsuhete kliima on koos oleva inimhulga meeleolu piltlikult kirjeldav mõiste, nt äikeseline meeleolu, pilvine meeleolu, päikseline meeleolu jne[1] Atmosfääri võib tõlgendada kui "miskit", mis ruumis inimeste ja asjade või inimeste ja inimeste vahele valgub ning millele on omandatud võime ruumi siseneja tuju muuta. See on nähtamatu, kuid selgesti tajutav ning "häälestab" ruumiastuja edasiseks tegevuseks või tähendusloome protsessiks.[2]

PäritoluRedigeeri

Sõna atmosfäär on pärit meteoroloogiast, kus see tähendab Maad ümbritsevat gaasikihti, milles valdavaks on lämmastiku, hapniku ja argooni mehaaniline segu. Metafoorina kasutatakse seda alates 18. sajandist, kirjeldamaks tuju või meeleolu, mis on "õhus" ja mis on reaalselt tajutav, aga silmale nähtamatu.[1]

KasutusvaldkonnadRedigeeri

Tänapäeval on sõnast atmosfäär saanud meie igapäevase keelekasutuse osa, mida harva tõlgendatakse metafoorina. Kuigi peamiselt räägitakse ruumi atmosfäärist, saab rääkida veel vestluse, maastiku, maja, festivali, õhtu või aastaaja atmosfäärist, samuti 1920. aastate või vaesuse atmosfäärist. Tundeid, mida mingi keskkonna atmosfäär tekitab, saab kirjeldada väga erineval moel. Atmosfäär võib olla nt pingeline, tõsine, rõhuv, soe, külm. Need omadussõnad viitavad karakterile ja iseloomule, mida atmosfäär tekitab.[1]

Mõiste karakter seostub eelkõige teatrivaldkonnaga, kus kindla õhustiku loomine mängib suurt rolli, tekitades publikus erinevaid tundeid.[1] Teatris on võimalik kindlat atmosfääri luua teadlikult mitme elemendi koosmõjul: visuaalsed (valgus-, lava- ja kostüümikujundus, etenduspaiga valik, värvid, materjalid), auditiivsed (helikujundus, muusikaline kujundus), haistmis- või kompimismeele kaudu tajutavad.

Atmosfäär on seotud kõigega, mis on lavastatud ja kus disain on üks faktoritest: raadio, filmindus, televisioon, sisekujundus, linnaplaneering, reklaamindus.[1]

Veel üks suurem valdkond, mis atmosfääri tunnete tekitamiseks kasutab, on kirjandus, kus atmosfääri ei tekitata mitte tegelaste tegevuse, vaid autori kirjelduste kaudu ruumielementidest ja keskkondadest. Teatud žanrites püütakse kindlaks määrata emotsionaalset kogemust, mida lugeja tunda võiks. Mõni neist, nt õudusžanr, sõltub eriti tugevalt sellest, mis tundeid lugu lugejas tekitada suudab.[3]

Teaduslikus kasutuses sai mõiste atmosfäär alguse psühhiaatriavaldkonnast, peale mida on atmosfääri-mõistet edasi uuritud fenomenoloogias.[1]

Erinevad teatriruumi atmosfääri tõlgendusedRedigeeri

Teatrivaldkonnas on ruumi atmosfääri kirjeldatud erinevate tõlgenduste kaudu. Kõige põhjalikumalt on teemal peatunud saksa filosoof ja autor Gernot Böhme, kuid tema tõlgenduse kõrvale tasub välja tuua teiste mõjukamate teatriuurijate ning samuti eesti autorite tõlgendused, sest atmosfääri tajumine ning selle kirjeldamine sõltub üsna tugeval määral ka keskkonnast ja kultuuriruumist. Seega siin välja toodud lähenemistes teooriatele kasutatab iga autor oma loogikaid ja mõisteid ning atmosfääriloomele ei omistata ühesugust eesmärki.

Gernot Böhme väidab, et atmosfääri tajumine on midagi subjektiivse ja objektiivse taju vahepealset. Tajumine sõltub ühe konkreetse inimese hetkeemotsioonidest, kuid samas võib kindlat gruppi inimesi äkitselt tabada, inimese emotsionaalselt enda kontrolli alla võtta, sõltumata sellest, mis tujus ta enne oli. Sellest lähtuvalt peaksid Böhme meelest teatrikunstnikud laval looma atmosfääri, mis mõjuks inimestele laias laastus samamoodi ja "häälestaks" vaataja etendusele. Oluline roll on kultuuriruumil - samas kultuuriruumis elavad inimesed tajuvad sama õhustikku sarnasemalt kui väga erinevatest kultuuriruumidest pärit inimesed. Tähtis pole see, kuidas atmosfääri luuakse, vaid see, kuidas vaataja seda tajub. Atmosfääri luues peab asetama end vaataja perspektiivi.[1]

  • Böhme jagab sarnaste tunnuste alusel atmosfäärid järgmistesse gruppidesse:[1]
    • Meeleolud / tujud
    • Sünesteetilised fenomenid
    • Liikuvad atmosfäärid
    • Kommunikatiivsed atmosfäärid
    • Sotsiaal-konventsionaalsed atmosfäärid

Erika Fischer-Lichte järgi on atmosfäär midagi, mis ruumis inimeste ja asjade või ka inimeste ja inimeste vahele valgub. Atmosfäär ei kuulu ainult objektide, inimeste ega nende juurde, kes ruumi sisenevad ja seda füüsiliselt tajuvad. Atmosfäär on teatriruumis tavaliselt esimene, mis vaatajaid haarab ja ergastab ning selle kaudu edasise taju ja vastuvõtu jaoks eeldused loob. See meelestab vaatajat edasiseks, viies ta kindlasse meeleollu, millel on mõju tajule ja tähendusloome protsessile.[2]

Pille Jänes tõlgendab lavakujunduslikku atmosfääri kui mentaalse manipulatsiooni objekti, mis on lava visuaalset keskkonda reorganiseeriv süsteem, hõlmates värvi, materjali tekstuuri, asjade mõõtmeid, ruumisuhteid jne. Visuaalne atmosfäär laval järgib Jänese meelest sooja-külma jaotuse printsiipi ka ruumisuhetes, esemete paigutuses ning näitlejate liikumise organiseerimisel. Lähedus ja kaugus, intiimsus ja distants on need funktsionaalsed parameetrid, mis peegeldavad, aga ka genereerivad suhteid laval.[4]

Liina Unt kirjeldab atmosfääri tekke ühe osana erinevaid ruumisuhteid. Ta väidab, et ruum on teose struktuuri üks osa ning et teatris käsitletakse seda sageli ka teose ja selle vaatajate kokkupuuteväljana, sest ruum eksisteerib nii vaatajate igapäevareaalsuses kui ka teatrietenduses loodud fiktsionaalse reaalsusena - fiktsionaalne ja reaalne ruum ei välista üksteist. Istudes pimendatud saalis, on vaataja tõenäoliselt teadlik oma kehalisest reaalsusest teatud ruumilises kontekstis, nt istmete pehmusest, naabri lõhnast, ruumi suurusest ja temperatuurist. Samal ajal on vaataja teadlik lavaruumist ning võimeline kogema selle koloriiti, füüsilisi ja emotsionaalseid parameetreid (nt avarus, kõledus) jne. Veelgi enam teravdub ruumi paralleelne eksistents kahes erinevas olekus jagatud keskkondade puhul, kus vaataja paikneb näitlejatega samas ruumis – puudub saali ja lava range eristus.[5]

Luule Epneri jaoks, keda Birgit Landberg teatrisemiootika loengutes tehtud märkmete põhjal oma lõputöös refereerib,[6] on samuti üldine ruumimulje atmosfääri loomisel tähtis – kõle ja lage või hubane ja turvaline; tehislik, pahaendeline, eksootiline jne. Visuaalne keskkond kui tervik tekitab teatud muljeid ja emotsioone.

Jean Baudrillard nimetab atmosfääriks süstemaatilisi kultuurilisi konnotatsioone, mis tekivad objektide tasandil.[7]

Lilja Blumenfeldi järgi on atmosfäär maagiline "miski", mis saab tekkida teatris vaid kõikide asjaolude õnnelikul kokkulangemisel ja koosmõjul. See on tõeline ime, mis ei peagi lavastuse igal etendusel juhtuma.[8]

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 Böhme, G. 2016. The Aesthetics of Atmospheres. Routledge: Abingdon.
  2. 2,0 2,1 Fischer-Lichte, E. 1992. The Semiotics of Theatre. Bloomington and Indianapolis: Indiana University Press.
  3. Literary Terms. 2015. https://literaryterms.net/atmosphere/.
  4. Jänes, P. 2007. Tähenduse teke lavakujunduses. [Magistritöö]. Tartu Ülikool. Tartu Ülikooli semiootikaosakond. Tartu.
  5. Unt, L. 2015. Lavakujunduse nähtamatus olekust. Mängu esteetika lavaruumi loomisel. Methis, nr 14, lk 89-101.
  6. Landberg, B. 2015. Neli aastat teatrikoolis: lavastades atmosfääre. [Lõputöö]. Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia. Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia teatrikunsti osakond. Viljandi.
  7. Baudrillard, J. 1996. The System of Objects. New York: Verso.
  8. Küla M.-L., Pihlak L., Unt A. & Unt L. 2005. Kunstnikuraamat I osa- Juturaamat. Tallinn: Eesti Lavastuskunstnike Liit.