Artiklid kultuuritüpoloogiast

(Ümber suunatud leheküljelt Artiklid kultuuriteooriast)

"Artiklid kultuuritüpoloogiast" ("Статьи по типологии культуры: Материалы к курсу теории литературы") on kaks Juri Lotmani artiklite valimikku, mis ilmusid 1970 ja 1973.

Esimene valimik on tõlgitud eesti keelde raamatus "Kultuuritüpoloogiast" (2011).

Esimese valimiku kokkuvõte muuda

Sissejuhatus muuda

Vähe on tehtud selleks, et määratleda kultuuri konstantse struktuurina, milleta inimkonna olemasolu on võimatu. Kultuuri vaatlemine semiootilise mehhanismina informatsiooni väljatöötamiseks ja talletamiseks on algusjärgus.

Kultuur ja informatsioon muuda

Hoolimata sellest, et vahetute materiaalsete hüvede tootmine on raske, on inimkond alati eraldanud jõudu kunstile, teoreetilisele mõtlemisele, teadmistele ja enesetunnetusele, jättes selle ülesande kõige võimekamatele inimestele. Järelikult on kollektiivi elu ilma kultuurita (tekstid, eriline käitumisviis) võimatu. Ühed inimese vajadused vajavad kohest rahuldamist; teiste rahuldamiseks tuleb koguda reserve, need on geneetikaülese informatsiooni omandamise alus. Ühed võõrstruktuurid vormuvad kiiresti ümber organismi struktuuri, teised säilitavad oma struktuuri või selle struktuuri programmi ning kogunevad tagavaraks. Nii akumuleerub informatsioon. Kultuur on kogu mittepäriliku informatsiooni ja selle organiseerimis- ja säilitamisvahendite summa. Kultuur teeb võimalikuks ka vale, sest grupid püüavad informatsiooni monopoliseerida.

Kultuur ja keel muuda

Kultuur on erilisel viisil organiseeritud märgisüsteem. Claude Lévi-Straussi järgi algab kultuur sealt, kus on reeglid. Loomulik käitumine on alati ainuvõimalik; kultuuriline käitumine eeldab mitut võimalust, mis kõik ei ole õiged. On ka niisugune käitumine, mis ei ole loomulik ega ka kultuuriline, sest kultuur ei reguleeri seda. Kultuur on üldsemiootilises mõttes keel. Kultuur on sekundaarne süsteem, mille alus on mõni loomulik keel ja millel on samalaadne struktuur nagu loomulikul süsteemil. Et kultuur on kommunikatsioonisüsteem, peab ta alluma samadele konstruktsioonireeglitele nagu teised semiootilised süsteemid, mistõttu saab sellele rakendada üldsemiootika mõisteid (kood, teade, tekst, struktuur, kõne, keel, paradigmaatilisus, süntagmaatilisus jt).

Kultuuri saab ühtse keelena vaadata ainult metatasandil. Kultuur on keelte kogum, ajalooliselt kujunenud keelte kimp, mis võib moodustada ühtse hierarhia või olla iseseisvate keelte sümbioos. Kultuure saab kõrvutada selle järgi, kas ja kui palju kultuuris on allkeeli ning kuidas need on omavahel seotud (kreoliseerumine, ühitamatus, paralleelne isoleeritud olemasolu, koondumine ühte ülemkeelde). Kultuur sisaldab ka nendes keeltes eksisteerinud teadete (tekstide) summat.

Tekstide üleviimine (tõlkimine) teistesse keeltesse, nende erisugususe äratundmine ning kultuuri piiride nihkumine on reaalsuse kultuurilise hõlvamise mehhanism. Igapäevases kultuurilises tegevuses viiakse reaalsuse mõni osa üle mõnda keelde ja muudetakse see tekstiks, millega viiakse informatsioon kollektiivsesse mällu. Müüt ja ajalugu on kollektiivse mälu vorm. Kultuuri hävitamiseks hävitatakse mälu.

Tänapäeva teadvuse jaoks on ajalugu kirja pandud paljudes tekstides, millest igaüks kujutab reaalsust mingist aspektist. Vanavene kroonika on tekst, mis on adekvaatne kogu elu tervikuga. Nagu elul, on sellel algus, lõppu aga pole, vaid seda täiendati lõputult; lõpp tähendas maailma lõppu. Kui jutustuses või romaanis toodi esile lõpp, siis modelleeriti põhjuslikkust, see oli elu tähenduse seletamine. Kroonikas aga viidi elu kollektiivsesse mällu. Rahvuslik mälu märgistas rahvuse olemasolu ühtse organismina; olemasolu märkideks olid peale kroonikate ka mälumärgid (hauad, kirjad mälestusmärkidel, mälestusmärgid, kirjad hoonete seintel, kohanimed, mis ei olnud sündmuste seletus, vaid mälestus nendest.

Maailma hõlvamine selle tekstiks muutmise teel, maailma kultuuristamine, võimaldab kahesugust lähenemist. 1. Maailm on tekst, teade, mille adressant võib olla Jumal, loodusseadused, absoluutne idee jne. Maailma kultuuriliseks hõlvamiseks õpitakse see keel ära, dešifreeritakse see tekst, loetakse ja tõlgitakse looduse raamatut. Sellega on seotud varakeskaegne kujutlus, et kristluse omaksvõtmine (pühendamine tõesse) on seotud pühakirja tõlkimisega rahvuskeelde (maailma seaduste mõistmine on nende tõlkimine inimkeelde). 2. Maailm ei ole tekst. Kultuuristamine on maailmale kultuuri struktuuri andmine. See on kantiaanlik lähenemine. Barbaarne maailm hõlvatakse, viies sinna tsivilisatsiooni. Mittetekst muudetakse tekstiks. See on metsa ja linna erinevus. Tootmisvahendid on kultuuri osa.

Märgi ja märgisüsteemide probleem ja vene kultuuri tüpoloogia XI–XIX sajandil muuda

Kultuuri moodustavate tekstide summa on esiteks teatud teated, teiseks nende koodide realisatsioon, mille abil teade tekstis dešifreeritakse. Kultuuritüüpe saab kirjeldada keeltena. Teksti dešifreerimiseks on tavaliselt tarvis koodide süsteemi, mis võib olla hierarhiline või mehaaniliselt ühendatud. Üks kodeerivatest süsteemidest on siiski domineeriv, sest kommunikatiivne süsteem on ühtlasi modelleeriv süsteem ja kultuur ehitab maailma mudelit ehitades ühtlasi enese mudelit. Uurija võib leida tekstist kodeerivate struktuuride keerulise hierarhia, kaasaegne aga näeb eelkõige üht struktuuri. Tekste luuakse ja mõtestatakse ümber vastavalt ühe või teise kollektiivi maailmamudelile. Kultuuri loomisel toetutakse loomulikule keelele, mis on kõikehaarav semiootiline süsteem. Kultuurikoode saab liigitada selle alusel, milline on nende suhe märgiga. Kultuuriline maailmamudel peab kasutama võimalusi, mida pakuvad semiootilise süsteemi invariantsed elemendid.

Argiteadvuses samastatakse tähendust väärtusega ja isegi tähenduse omamist olemasoluga. Sotsiaalse mudeli (kultuurilise mudeli) ehitamine eeldab reaalsuse jaotamist faktide maailmaks ja märkide maailmaks, mille omavahelisi suhteid hakatakse määratlema. Et nähtus oleks märk, kannaks tähendust, peab tal olema suhe mingi mittemärgi või märgiga. Esmane suhe, asendamissuhe, loob semantilise tähenduse; teisane suhe, ühinemissuhe, loob süntaktilise tähenduse. Et mudelis tähendab märk olemine olemasolu, siis semantilise tähenduse puhul on märk olemas, sest ta asendab midagi endast tähtsamat, ja teisel juhul on märk olemas, sest ta on osa millestki endast tähtsamast. Kultuurisüsteeme (kultuurikoode saab liigitada semantilise ja süntaktilise tähenduse olemasolu või puudumise järgi neljaks: 1) ainult semantiline korrastatus, 2) ainult süntaktiline korrastatus, 3) mõlema koorastatuse eitus, märgilisuse eitus, 4) mõlema korrastatuse süntees. Esimene ja kolmas juhtum on korrastatud mittetekstina (kolmas ka mittesõnana), teine ja neljas on orienteeritud vastavalt muusikalisele ja sõnalisele tekstile. Kuigi reaalsed kultuurid on lihtsamate tüüpide põimingud ning võivad olla eri hierarhiatasanditel erinevalt korrastatud, ehitub kultuuritsükli areng semioosi üldiste võimaluste ammendumisena, kommunikatiivse süsteemi progressiivse rikastamisena. Vene kultuuris Kiievi-Venest kuni 19. sajandi keskpaigani on need neli kultuurikoodi järjestikku vahetunud.

1. Semantiline ("sümboliline") tüüp muuda