Anne-Louis Girodet de Roussy-Trioson
Anne-Louis Girodet de Roussy-Trioson (29. jaanuar 1767 – 9. detsember 1824) oli Prantsuse kunstnik.
| Anne Louis Girodet de Roussy-Trioson | |
|---|---|
 | |
| Sündinud |
26. jaanuar 1767 Montargis, Prantsusmaa |
| Surnud |
9. detsember 1824 Pariis, Prantsusmaa |
| Rahvus | prantslane |
| Tegevusala | maalikunstnik |
| Kunstivool | uusklassitsism, romantism |
Ta oli Jacques-Louis Davidi lemmikõpilane ja Prantsuse romantismi üks olulisemaid esindajaid.[1]
Noorus ja õpingud Pariisis muuda
Roussy-Trioson sündis 5. jaanuaril 1767 Montargis's. Tema perekonnanimi oli algselt Girodet. Nime Trioson võttis ta dr Benoît-François Triosoni järgi, kes ta 1806. aastal lapsendas ja kes suure tõenäosusega oli ka tema bioloogiline isa.[1] Girodet hakkas 1773. aastal kohaliku õpetaja käe all joonistamist õppima. 1880. aastal läks ta Pariisi arhitektuuri õppima. Seal õppis ta uusklassitsistliku arhitekti Etienne-Louis Boullée’ käe all. Boullée ajendas Girodet’ maalimist õppima minema Jacques-Louis Davidi ateljeesse.[1] Ta liitus Davidi kooliga 1783. aasta lõpus või 1784. aasta alguses.[2] Girodet kuulus Davidi kooli väga edukasse esimesse lendu, kus peale tema õppisid veel Jean-Germain Drouais, François-Xavier Fabre, François Gérard, Antoine-Jean Gros and Jean-Baptiste-Joseph Wicar. Davidi õpilasi iseloomustas märgatav stiililine ühtsus, mida mõjutas Davidi uusklassitsistlik laad. Girodet' varasemad teosed sarnanevad suuresti tema kaaslaste omadega, erinedes vaid detailide poolest, millele Girodet pööras suurt tähelepanu.[1]
Prix de Rome muuda
Girodet osales aastatel 1786–1789 konkursil Prix de Rome. Esimesel aastal ei saatnud teda edu. Kui ta järgmisel aastal uuesti osales, süüdistas François-Xavier Fabre teda sohitegemises ning ta eemaldati konkursilt. Girodet reageeris sellele tugevasti, selle tulemusel arenes tal hiljem välja suur viha kriitika vastu ning see õõnestas tema suhteid kaaslaste ja teiste kunstnikega. 1788. aastal pälvis Girodet teise koha maaliga "La mort de Tatius" ning 1789. aastal esikoha maaliga "Joseph reconnu par ses frères".[1]
Õpingud Roomas muuda
Girodet’ õpingud Roomas lükkusid 1789. aastal puhkenud Prantsuse revolutsiooni tõttu edasi. Nagu tema õpetaja David, oli ka Girodet revolutsiooni pooldaja ning kujutas oma teostel Bastille langemist ja selle tagajärgi. 1790. aastal asus ta õppima Rooma. 1795. aastal katkestas Girodet oma õpingud halva tervise ning Prantsusmaa poliitilise olukorra tõttu. Lisaks maastikumaalidele ja antiikmütoloogiale maalis Girodet Roomas kaks oma tuntumat teost. 1791. aastal valmis Girodet’ mütoloogiline maal "Le Sommeil d'Endymion".[1] Romantilisel maalil kujutab Girodet emotsionaalselt tolleaegse prantsuse novellisti Chateaubriandi loomingut, kelle kirjutistest Girodet sügavalt huvitus.[2] Paljudes aspektides on see maal Girodet’ karjääri üks edukamaid teoseid, 1793. aasta Pariisi salongis tõi teos kunstnikule suurema tuntuse. Maal näitlikustab Girodet’ ideid seoses originaalsuse, loomingulisuse ja individuaalsusega. Ta püüdis näidata, kuidas tema maalil ei olnud esindatud Davidi uusklassitsistlikud mõjutused, vaid tema enda unikaalne, poeetiline visioon.[1]
Hilisem elu ja looming muuda
1795. aasta naasis Girodet Pariisi, kus ta hakkas kuulsust koguma portretistina. Tema maalitud portree rahvaesinduskogu liikmest, Jean-Baptiste Belleyst, on revolutsiooniaegse Prantsusmaa üks silmapaistvamaid portreid. Endise orjana ostis Belley end vabaks ning pärast edukat sõjaväekarjääri valiti ta rahvaesinduskogu liikmeks. Girodet kujutab Belleyd nõjatumas Abbé Raynali, 1796. aastal surnud orjandusevastase poliitika esindaja portreebüstile.[3]
1799. aastal tellis näitlejanna Anne-Françoise-Elisabeth Lange temalt portree. Neil tekkisid Girodet’ga teatud lahkhelid, mille tulemusel asendas Girodet salongis algse portree allegoorilise teosega, pilgates näitlejannat keerulise ja detailse sümbolismiga. Solvav maal, "Mlle Lange en Danaé", põhjustas skandaali, rikkus näitlejanna karjääri ja häbistas Girodet’d. Maal on eetiliselt ja stiililiselt vastuolus Davidi standarditega, kätkedes endas liialdatud manerismi.[1]
"Apothéose des héros français morts pour la patrie pendant la guerre de la Liberté" muuda
Girodet’ järgmine suurteos valmis 1801. aastal. "L'apothéose des Héros français morts pour la patrie pendant la guerre de la Liberté" telliti Charles Percier’ ja Pierre-François Fontaine’i poolt dekoreerima Salon Doréd.[1] Girodet kujutab maalil keerukat poliitilist allegooriat, ühendades Prantsusmaa sõjaväe ajaloo ja Ossiani teoste mütoloogia.[4] Pildi vasakul poolel kujutab Girodet Ossiani hingede maailma, koos Ossiani enda ja teiste vaimudega, kelle käed on väljasirutatud, võtmaks vastu Napoleoni ohvitsere, kes oma riigi eest surid. Kaasaegse ja ürgse sidumine maalil tekitab kummalise koosluse, millele lisavad keerukust erinevad sümbolid, mida uurijad on üritanud lahti mõtestada. Ossiani teemad olid tolleaegsel Prantsusmaal populaarsed ka teiste kunstnike seas.[5] Samal ajal töötas Ossiani teemadega ka François Gérard. Soovides Gérard’i üle trumbata, maalis Girodet oma teost 15 kuud. Kui teost esmakordselt 1802. aasta Sügissalongis eksponeeriti, oli Prantsusmaa poliitiline seis muutunud ning Girodet’ meistriteos ei saavutanud soovitud tähelepanu. Napoleonile maal ei meeldinud, David nägi seda tõestusena Girodet’ hullumeelsusest ning ka kriitikud tegid teose maha. Teos illustreerib Girodet’ originaalsust, näidates samal ajal tema huvi kaasajas oluliste teemade vastu.[1]
Pärast Ossiani maali tegeles Girodet põhiliselt portreede maalimisega, kuulsamad neist on "Portrait de Dominique-Jean Larrey" ja "Charles-Marie Bonaparte" – mõlemad portreed olid eksponeeritud ka 1804. aasta Sügissalongis. 1808. aastal valmis Girodet' üks tunnustatumaid maale "Atala au tombeau". Chateaubriandi teosest "Atala" inspireeritud maal oli üks olulisemaid teoseid katoliikluse taaselustamise juures Prantsusmaal ning oli 1808. aasta salongi üks menukamaid teoseid. 1815. aastal suri Dr. Trioson, jättes Girodet’le märkimisväärse päranduse. Sellest ajast kuni oma surmani, maalis Girodet vähem ja peamiselt portreid. Girodet veetis ka palju aega kirjutades ja luulet tõlkides – tema jaoks käis poeesia tõlkimine ja kirjutamine käsikäes maalimisega, kuna paljud tema maalid võtavad ainest just luulest. Tema suur huvi luuletuste tõlkimise vastu oli samaväärne tema huviga müütide tõlkimise vastu, mida ta tegi läbi maalimise. Girodet' soov müüte tõlgendada ajendas suures osas teda maalima talle omapäraseid romantilisi, kohati erootilisi töid.[6] Girodet suri 9. detsembril 1824 Pariisis.[3]
Kokkuvõte muuda
Anne-Louis Girodet de Roussy-Trioson oli ääretult andekas, kompleksne, hea kunstiharidusega maalikunstnik, kes on üks olulisemaid Prantsuse romantikuid. Tema maalid "Le Sommeil d'Endymion" ja "Atala au tombeau" on Prantsuse vararomantismi kesksed teosed.[3] Maalides nii keerulisi allegooriaid kui ka kõnekaid portreid, on Girodet'st jäänud mitmekülgne pärand. Girodet' õpilaste ja austajate seast leiame nimed nagu Léon Cogniet, Alexandre Colin, Théodore Gudin, Achille ja Eugène Devéria, Pierre Delorme, Henri-Guillaume Chatillon ja Hyacinthe Aubry-Lecomte.[1] Tema müütiline isiksus ja originaalne kujutlusvõime tekitavad temast salapärase kuvandi, mida ei ole lihtne tõlgendada, kuid mis pakub kõneainest tänaseni.
Galerii muuda
-
Autoportree, 1790, Ermitaaž -
"La mort de Tatius", 1788, Musée des Beaux-Arts d'Angers -
"Le Sommeil d'Endymion", 1791, Louvre -
"Portrait d'une jeunesse", 1795, Smith College Museum of Art -
"Benoît-Agnès Trioson regardant des figures dans un livre", 1797, Musée Girodet -
"Jean Baptiste Belley", 1797, Versailles' loss -
"Mlle Lange en Danaé", 1799, Minneapolis Institute of Art -
"L'apothéose des Héros français morts pour la patrie pendant la guerre de la Liberté", 1801, Château de Malmaison -
"Portrait de Chateaubriandméditant sur les ruines de Rome", 1808, Musée d'Histoire de la Ville et du Pays Malouin -
"Révolte du Caire", 1810, Art Institute of Chicago -
"Tête d'une femme dans un turban", 1820, Ermitaaž -
"Portrait du Docteur Trioson donnant une leçon de géographie à son fils", dateerimata, Musée Girodet
.jpg)
Viited muuda
- ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 "Girodet (de Roussy-Trioson) [Girodet-Trioson], Anne-Louis". Grove Art Online. 2003. Vaadatud 2018.
{{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust:|Kasutatud=(juhend) - ↑ 2,0 2,1 "Anne-Louis Girodet". Britannica Academic. 2012. Vaadatud 2018.
{{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust:|Kasutatud=(juhend)[alaline kõdulink] - ↑ 3,0 3,1 3,2 Christopher John Murray (2003). "Encyclopedia of the Romantic Era, 1760–1850".
- ↑ Jay A. Clarke (2008). "Fingal Mourning over the Body of Malvina (Scene from the Legend of Ossian)" (PDF). Art Institute of Chicago Museum Studies. Vaadatud 2018.
{{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust:|Kasutatud=(juhend) - ↑ Robert Rosenblum, H. W. Janson (1984). "Art of the Nineteenth Century: Painting and Sculpture".
- ↑ Dorothy Johnson (2011). "David to Delacroix: The Rise of Romantic Mythology".