Ava peamenüü

Andres Stolovitš (11. august 1958 Tartu14. juuli 2006 Tartu) oli Eesti füüsik.

Stolovitš lõpetas 1975. aastal Tartu 6. Keskkooli ja 1980. aastal Tartu Riikliku Ülikooli tahke keha füüsika erialal. Ta kaitses 1987. aastal füüsika-matemaatika kandidaadikraadi Eesti NSV TA Füüsika Instituudis. Väitekirja "VK tsentrite spinn-võre-relaksatsioon väga madalatel temperatuuridel" juhendaja oli Georg Liidja.

Stolovitš töötas alates 1980. aastast TA Füüsika Instituudis (1997. aastast Tartu Ülikooli Füüsika Instituut) nooremteaduri, teaduri ja aastast 1996 vanemteadurina. Ühtlasi on ta töötanud külalisfüüsikuna Max Plancki Füüsikainstituudis Münchenis (1994–1996) ja Max Plancki Tahkiseuuringute Instituudis Stuttgardis (1997–2005, kolm kuud aastas).

TeadustööRedigeeri

Andres Stolovitši põhiline uurimisvaldkond oli tänapäeva tehnikas aktuaalsed kilesüsteemid, nende elektri- ja magnetomadused. Katseobjektid jahutati veeldatud heeliumi abil väga madalate temperatuurideni, mõni kümnendikkraad üle absoluutse nulli (kuni 0,35 K). Selleks vajalike unikaalsete seadmete loomisel ja rakendamisel oli Stolovitš eriti osav.[1]

Samuti on ta uurinud luminestsentsnähtusi leelishalogeniidkristallides ja kõrgtemperatuurset ülijuhtivust. Saksamaal töötades täiustas ta ülimadalatemperatuurseid elementaarosakeste tajureid astrofüüsikaliste uuringute, eeskätt tumeaine otsingute tarvis.

Viimase oma tööna uuris Andres Stolovitš kvaasiühemõõtmeliste kristallide Ti5Te4 ja teiste analoogilise kristallilise struktuuriga ühendite elektritakistust. Need kristallid muutuvad ülijuhtideks allpool teatud madalat temperatuuri. Tema eksperimendis õnnestus näidata, et nende kristallide takistuse sõltuvus temperatuurist sisaldab anomaaliat: tavalise monotoonse takistuse vähenemise või kasvu asemel enne selle hüppelist kadumist ülijuhtivuse seisundis täheldati küllalt järsku takistuse langust, millele järgnes üleminek ülijuhtivusele. Stolovitš koos füüsika-matemaatikadoktorist kolleegi Aleksei Šermaniga, kellega koos ta oma teadustöid kirjutas, oletasid, et nimetatud anomaalia on seotud kristalli efektiivse mõõtme muutumisega – üleminekuga kvaasiühemõõtmelisest kolmemõõtmelisele juhtivusele, mil ülijuhtivate fluktuatsioonide korrelatsioonipikkus muutub võrreldavaks kvaasiühemõõtmelist kristalli moodustavate kiudude pikkusega. Sealjuures muutuvad ülijuhtivate fluktuatsioonide parandused takistusele, mis põhjustabki selle vähenemise.[1]

TöidRedigeeri

  • 1989 VK centres in alkali halides (kaasautor Georg Liidja). // Physica Status Solidi B 151
  • 1994 Polarization study of potassium halide crystals doped with divalent germanium ions (kaasautor). // Physical Review B 50
  • 1998 Magnetoresistance study of a thin α-tungsten film (kaasautor). // Physical Review B 58
  • 1999 The CRESST dark matter search (kaasautor). // Nuclear Physics B (Proc. Suppl.) 70
  • 2000 Quantum interference of electrons in Ta4Te4Si (kaasautor). // Physical Review B 62
  • 2001 Magnetoresistance study of Ta4Te4Si fibers (kaasautor). // Synthetic Metals 121
  • 2001 Massive cryogenic particle detectors with low energy threshold (kaasautor). // Nuclear Instruments and Methods A 466
  • 2004 Decay kinetics of the green emission in tungstates and molybdates (kaasautor). // Radiation Measurements
  • 2005 Quantum interference of electrons in Nb5-Te4 single crystals (kaasautor). // Physical Review B: Condensed Matter and Materials Physics

IsiklikkuRedigeeri

Andres Stolovitši isa oli Leonid Stolovitš.

Andrese ema Imma-Mare oli eestlanna, kelle esivanemate seas oli hispaanlasi. Emapoolse vanaema perekond pärines Hiiumaalt. Emapoolne vanaisa oli Mulgimaalt pärit Hermann Johannson.

Andres oli kakskeelne – emaga rääkis eesti keeles, isaga vene keeles. Läks eesti kooli, õppis seal poolteist aastat ja läks üle vene kooli. Tartu ülikoolis õppis ta vene grupis; abiellus eesti filoloogi Anuga. Õe Innaga rääkis Andres ainult eesti keeles. Inglise keelt valdas ta hästi; Saksamaal tööl olles õppis ka saksa keele selgeks. Leonid Stolovitši sõnul "pidas Andres ennast eestlaseks, kuigi ei häbenenud oma isapoolset sugupuud".[1]

Andrese lapsed on tütar Käbi ja poeg Oskar.

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 L. Stolovitš. Poeg. Eesti Füüsika Seltsi aastaraamat 2006

KirjandusRedigeeri

VälislingidRedigeeri