Vikipeedia

Andreas Schlüter

Andreas Schlüter (1659? Hamburg – 1714 Peterburi) oli saksa barokkskulptor ja -arhitekt, kes tegutses Saksa-Rooma riigis, Poola-Leedu ühenduses ja Vene tsaaririigis.

Andreas Schlüter

Teda peetakse üheks olulisemaks Põhja-Saksa barokkskulptoriks. Tema panus hõlmab eelkõige Varssavis, Gdanskis ja Berliinis asuvate hoonete skulpturaalseid kaunistusi.

Elukäik muuda

Andreas Schlüter sündis tõenäoliselt Hamburgis, kuid noorpõlves elas Gdańskis[1], kus tema isa pidas skulptoriametit[2][1]. Gdańskis sai Schlüter ka oma skulptorihariduse. Ta õppis Christoph Sapoviuse käe all kiviraiduriks[3], kuid tal oli ka kivi- ja puuskulptuurioskusi[2]. Arhitektuuris Schlüteril formaalne haridus puudus[3], mistõttu tegi ta hooneid projekteerides lubamatuid vigu. Vigaste projektide tõttu langes ta ka Berliinis 1700. aastatel õukonna soosingust välja.

1691. aastast oli Schlüter Varssavi õukonnaskulptorina[4] kuningas Johann Sobieski teenistuses[1]. 1694. aastal lahkus ta teadmata põhjustel õukonnast, et sõita Berliini.

Samal aastal asutas ta ka koos Hollandi maalikunstniku Augustin Terwesteniga Berliinis Kunstiakadeemia, kus õpetati anatoomiat, perspektiivi, geomeetriat ja arhitektuuri.[5]

Pärast Johann Arnold Nehringu surma 1695. aastal määras kuurvürst 1698. aastal Schlüteri Berliini linnalossi ehituse järelevaatajaks ja mõne aasta pärast ehitusdirektoriks. Schlüter juhatas ka arsenali, valukoja ja kogudusekiriku ehitust.[6]

1695 tegi Schlüter eesmärgiga hankida Berliini akadeemia õppetöö jaoks antiikskulptuure kaks reisi Hollandisse ja Prantsusmaale ja 1696 reisi Itaaliasse. Itaalias tutvus Schlüter Michelangelo, Bernini ja Borromini teostega[4]. Need reisid on mõjutanud tugevalt tema edasist loomingut.

Schlüteri arhitektuurihariduse puudumise tõttu ilmnes tema projekteeritud hoonetes olulisi ehitusvigu, mistõttu vabastati ta 1707. aastal lossiarhitekti ametist[6].

1713. aastal astus Schlüter Peterburis Peeter I teenistusse, kuid suri juba 1714. aastal nõrga tervise tõttu.[3]

Looming muuda

1675. aastal tellis abt Alexander Ludwig Wolf von Lüdinghausen Schlüterilt topeltepitaafi, mille too valmistas koos Andreas Stechiga Gdańskis[2].

1681–1694 oli Schlüter seotud arvukate projektidega Varssavis[3], kus ta oli kuningas Johann Sobieski teenistuses[1]. Varssavis valmistas Schlüter Wilanów paleele aknaraami, Wilanówi palee keldrikorruse konstruktsioonid on samuti omistatud Schlüterile[1]. Schlüteri Varssavis viibimise ajal ehitati Krasiński palee. Palee oma algkujul on hävinenud ja Schlüteri seost palee arhitektuuriga ei saa kinnitada[1], kuid ta on valmistanud paleele skulpturaalsed kaunistused[3].

1692. aastal ehitati Schlüteri nõuannete kohaselt korrus kõrgemaks Wilanówi rüütlimõisa keskosa, mille algne arhitekt oli Agostino Locci[6].

1694. aastal saadeti Schlüter Bradenburgi kuurvürsti õukonnakunstnikuna[3] Varssavist Berliini, kus kuurvürst Friedrich Wilhelm andis talle ülesande lõpetada Johann Arnold Neringu kavandatud Zeughausi (arsenalihoone) akende ja väravakaarte lukukivid. Lukukivide skulpturaalsed kaunistused valmisid 1696. aastal[7]. Tänapäeval asub Zeughausis Saksa Ajaloomuuseum.

Pärast Johann Arnold Neringu surma 1695. aastal võttis Schlüter üle ka tema teised tööd, sealhulgas ka Berliini linnalossi ümberkujundamise. 1698. aastal määras kuurvürst Schlüteri Berliini linnalossi ehituse järelevaatajaks ja mõne aasta pärast ehitusdirektoriks. Schlüter juhatas ka arsenali, valukoja ja kogudusekiriku ehitust.[6]

 
Brandenburgi kuurvürsti Friedrich Wilhelm I ratsamonument

1689 alustas Schlüter Brandenburgi kuurvürsti Friedrich Wilhelm I ratsamonumendi valmistamist. Monumendi valmistamisel võttis Schlüter eeskujuks François Girardoni loodud Louis XIV ratsamonumendi[8]. Skulptuur on valmistatud vahatehnikas[4] ja ratsamonument valati pronksi aastal 1700[8]. Monument püstitati 1703. aastal Lange Brücke teljele ja see on esimene omataoline linnaruumi paigutatud mälestusmärk Saksamaal[3].

1705. aasta alguses hakkas Schlüter juhtima Potsdami linnalossi, Caputhi ja Glienicke ehitust[6].

1706. aastal otsustati Schlüteri projekteeritud Münztrum ehitusvigade tõttu lammutada[6]. Ehitusvigu ilmnes ka teistes Schlüteri juhatusel ehitatud hoonetes, mistõttu 1707. aastal vabastati Schlüter lossiarhitekti ametist ja ameti võttis üle Johann Friedrich Eosander von Göthe[6]. Töökohast ilmajätmine viis Schlüteri loomingulisse kriisi[4]. 1708. aastal müüs ta maha oma maja Neumannsgassel ja eemaldus avalikust elust[4].

Schlüteri loominguline vaikus ei kestnud aga kaua. 1711/12. aastal projekteeris Schlüter Villa Kamecke ja 1712. Prötzeli palee Brandenburgis[4].

1713. aastal siirdus Schlüter Peterburi, kus asus Peeter I teenistusse[6]. Peterburis töötas ta Suvepalee, Peterhofi palee ja Kunstkamera kallal[4]. 1714. aastal Schlüter suri[3].

Galerii muuda

  •  
    Krasinski palee tümpanon
  •  
    Brandenburgi kuurvürsti Friedrich Wilelm I ratsamonument
  •  
    Villa Kamecke
  •  
    Prötzeli loss
  •  
    Zeughaus Berliinis
  •  
    Medusa pea Zeughausi fassaadil
  •  
    Surev sõdalane Zeughausi fassaadil
  •  
    Kiiver Zeughausi fassaadil
  •  
    Kiiver Zeughausi fassaadil
  •  
    marmorkantsel Marienkirche kirikus

Viited muuda

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Gurlitt, Cornelius (1891). Andreas Schlüter. Berliin: Wasmuth. Vaadatud 6. november 2023.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 Cuny, Georg (1910). Danzigs Kunst und Kultur im 16. und 17.Jahrhundert. 1 Baugeschichtliches:Danzigs Künstler, mit besonderer Berücksichtigung der beiden Andreas Schlüter. Frankfurt am Main: Keller. Lk 110–119.
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 3,7 Geese, Uwe (2008) "Barokkskulptuur Itaalias, Prantsusmaal ja Kesk-Euroopas". Barokk. Arhitektuur. Skulptuur. Maalikunst. Tallinn, Koolibri Lk-d 274-354
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 Nicolai, Bernd (2007). ""Schlüter, Andreas"". Neue Deutsche Biographie 23. Vaadatud 4. novembril 2023.
  5. ↑ Schneider, Wolfgang (1980). Berlin. Eine Kulturgeschichte in Bildern und Dokumneten. Weimar: Kiepenheuer. Lk 135.
  6. ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 6,5 6,6 6,7 Kluckert, Ehrenfried (2008). "Barokkarhitektuur Saksamaal, Šveitsis, Austrias ja Ida-Euroopas". Barokk. Arhitektuur. Skulptuur. Maalikunst. Tallinn, Koolibri Lk-d 184-274
  7. ↑ Groschopp, Laura; Weißbrich, Thomas. "The Keystones of the Exterior Façade". Deutsches Historisches Museum. Vaadatud 13. november 2023.
  8. ↑ 8,0 8,1 Bazin, Germain (1964). Baroque and Rococo. London: Thames and Hudson. Lk 238–240.

Kirjandus muuda

  • Bazin, Germain. Baroque and Rococo. (London: Thames and Hudson 1964)
  • Cuny, Georg. Danzigs Kunst und Kultur im 16. und 17. Jahrhundert. 1 Baugeschichtlichtes: Danzigs Künstler, mit besonderer Berücksichtigung der beiden Andreas Schlüter. (Frankfurt: Keller 1810)
  • Schneider, Wolfgang Berlin. Eine Kulturgeschichte in Bildern und Dokumenten. (Weimar: Kiepenheuer 1980)
  • Toman, Rolf. Barokk. Arhitektuur. Skulptuur. Maalikunst. (Tallinn: Koolibri 2008)

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Andreas_Schlüter&oldid=6538842"