Vikipeedia

François Girardon

François Girardon (10. märts 1628 Troyes, Prantsusmaa – 1. september 1715 Pariis) oli barokiaegne skulptor Prantsuse kuninga Louis XIV teenistuses. Tema suurimaks loominguliseks panuseks loetakse Versailles' lossi ja selle pargi tarbeks loodud skulptuure.[1]

François Girardon
Joseph Vivien. François Girardoni portree
Sünniaeg 10. märts 1628
Troyes
Surmaaeg 1. september 1715
Pariis
Rahvus prantslane
Elukutse skulptor
Tegevusala Louis XIV aegne Prantsuse barokk

Elulugu muuda

Esialgu suunas Girardoni perekond ta prokuröriametit õppima, ent see ei olnud talle sobiv, niisiis leiti poisile õpikoht maalikunstnik Nicolas Baudessoni ateljees. [2] Õpipoisipõlves jäi Girardon silma kantsler Pierre Séguier’le, tänu kellele avanes noorel mehel võimalus Grand Prix de Rome'i stipendiaadina end Rooma täiendama suunduda.[3][4] Pärast sealseid õpinguid jõudis Girardon Pariisi, kus ta palkas Louis XIV mõjukas rahandusminister Jean-Baptiste Colbert, samuti sai ta Nicolas Fouquet’lt kutse töötada Louis Le Vau, André Le Nôtre’i jt seas Vaux-le-Vicomte’i lossi juures. 1657. aastast alates oli François Girardon seotud Kuningliku Maalikunsti- ja Skulptuuriakadeemiaga (l’Académie Royale de peinture et de sculpture), alates 1674. aastast oli ta selle rektor ning 1695. aastast oma surmani selle kantsler.[5][6][7] Ka Girardoni abikaasa, Catherine Duchemin, oli Akadeemiaga seotud – nimelt oli ta esimene naiskunstnik, kes sellesse institutsiooni vastu võeti.[8]

Girardon saabus Versailles’sse 1666. aastal ning tegi seal tihedat koostööd kunstnik Charles Le Bruniga, kes oli tituleeritud kuninga esimeseks maalikunstnikuks (Premier peintre du roi).[9] Mõlemaid mehi saatis oma alal edu ja kuninglik soosing. Girardoni enim tuntud teosed ongi loodud just Versailles’ tarbeks. Le Bruni surma järel näis aga Girardonigi tähelend aeglustuvat ning pikapeale hakati talle eelistama noort skulptorit, arhitekt Jules Hardouin-Mansarti lemmikut Antoine Coysevoxi.[10][11][12]

Looming Versailles's muuda

François Girardoni looming liigitub küll barokki ning muuhulgas tänu Rooma-õpingutele oli selles ka Gian Lorenzo Bernini jt itaallaste mõjutusi, ent tema skulptuuridele omistatakse siiski eelmainitutega võrreldes klassitsistlikumaid ja veidi vaoshoitumaid jooni. Lisaks sellele ammutas ta inspiratsiooni antiikkunstist ja -mütoloogiast.[13][14][15] Girardoni seos Kuningliku Maalikunsti- ja Skulptuuriakadeemiaga nõudis temalt konformeerumist teatud kindlaksmääratud ja õukonna heakskiidu pälvinud tingimustele. Kunstiajaloolane Jeremy Warren leiab, et taolised nõuded võisid olla üks Girardoni loomingu ja selle originaalsuse pärssijaid.[16]

 
"Nümfid Apollonit ümmardamas"

François Girardoni esimeseks teoseks Versailles’sse saabumise järel loetakse gruppi "Nümfid Apollonit ümmardamas" (Apollon servi par les nymphes), mis valmis koostöös skulptor Thomas Regnaudiniga.[17] Kreeka mütoloogias on jumal Apollon muuhulgas tihedalt seotud päikesega, mistõttu on just sellise temaatika valik Louis XIV ehk Päikesekuninga aia kaunistamiseks üsna üheselt mõistetav, sama tunnetasid ka kaasaegsed. Leitakse, et Girardon kujundas oma Apolloni näo Vatikanis asuva Belvedere Apolloni järgi.[18] Kunstiajaloolane Pierre Lemoine leiab, et see grupp on antiikskulptuuridega täiesti konkurentsivõimeline saavutus ning peab seda 17. sajandi üheks märkimisväärsemaks šedöövriks.[19]

Girardoni loomingut vaadeldes joonistub teatav püüd (mis oli iseloomulik ka Prantsuse kuninga ja õukonna maitsele laiemalt) Berninist ja tema koolkonnast irduda.[20][21] Seda illustreerib ehk kõige paremini lugu Berninilt tellitud ratsamonumendist, mis kujutas Päikesekuningat. Monument jõudis Pariisi alles pärast Bernini surma ning oli kuningale absoluutselt ebasümpaatne – näib, et kuningas käskis esialgu selle hävitada. Selle asemel modelleeris Girardon kuju hoopis mütoloogiliseks kangelaseks Marcus Curtiuseks, kes Liviuse kirjeldatud Vana-Rooma pärimuse kohaselt end õilsal kombel kaasmaalaste nimel ohverdas.[22][23][24]

Samuti nähakse Girardoni grupis "Pluton röövimas Proserpinat" (l'Enlèvement de Proserpine par Pluton) justkui ninanipsu Berninile, kelle nägemuses samast mütoloogilisest stseenist oli kõigest kaks, mitte kolm figuuri ning kelle kujutis on Lemoine’i sõnul vähem vaoshoitud ja tasakaalukas.[25][26] Girardoni grupp valmis aastaks 1687, ent paigutati Versailles’sse üheksa aastat hiljem. Skulptor kujutab Plutoni katset Proserpinat (rooma vastandid vastavalt kreeka mütoloogia Hadesele ja Persephonele) röövida, et neiu endaga allilma kaasa võtta, kusjuures fookus näib olevat jumala dünaamikal. Kolmas figuur on nümf, kes allilma isandat takistada püüab. Grupi pjedestaalil on kujutatud Ovidiuse versiooni samast mütoloogilisest narratiivist.[27][28]

Versailles’ lossi ja selle pargi juurde lõi Girardon veel arvukalt skulptuure, sh "Talve" (L’Hiver), mis kujutab külmetavat eakat meest katlaga jalge ees, kullase "Saturnuse purskkaevu" (Le bassin de Saturne) ning mitmetasandilise purskkaevu Fontaine de la Pyramide'i.[29][30][31]

Muu looming muuda

 
Detail kardinal Richelieu' hauamonumendilt

Väljaspool Versailles’d võib François Girardoni üheks nimekamaks teoseks pidada kardinal Richelieu hauamonumenti Pariisis Sorbonne’i kabelis. Skulptor alustas monumendi kallal töötamist kardinali surma-aastal, ent teos sai lõpliku viimistluse aastal 1694. Lisaks teenekale riigimehele on monumendil kujutatud kolme figuuri – mehe selja taha peituvat Cupidot; Usku, kes justkui teda embab ja viipab endaga kaasa tulema; tema jalge ees leinavat Teadust.[32][33]

Girardoni loomingu hulka kuulub lisaks arvukatele büstidele kuningast ka Pariisi Vendôme’i väljakule püstitatud pronksist Louis XIV ratsamonument, mis sarnaselt paljude teiste tema teostega Prantsuse revolutsiooni käigus hävitati. Tänu Girardoni loodud miniatuurile on nüüdisajal siiski võimalik originaalteosest aimu saada – näib, et Päikesekuningat kujutati jumaliku suurmehena, kes sarnaneb oma ülevuse ja ranguse poolest mõne Rooma-aegse suurmehega.[34][35][36][37]

Viited muuda

  1. ↑ [1] François Girardon. Britannica. (s.a.).
  2. ↑ [2] de Breban, C. Notice sur la vie et les œuvres de François Girardon, de Troyes, sculpteur ordinaire du Roi, chancelier et recteur de l’Académie Royale de Peinture et de Sculpture, Inspecteur-Général des ouvrages de sculpture. (Pariis: Deflorenne. 1850). Lk 5–6.
  3. ↑ [3] Prix de Rome. Larousse. (s.a.).
  4. ↑ [4] de Breban, C. Notice sur la vie et les œuvres de François Girardon, de Troyes, sculpteur ordinaire du Roi, chancelier et recteur de l’Académie Royale de Peinture et de Sculpture, Inspecteur-Général des ouvrages de sculpture. (Pariis: Deflorenne. 1850). Lk 5–6.
  5. ↑ [5] Académie de peinture et de sculpture.(s.a.).
  6. ↑ [6] de Breban, C. Notice sur la vie et les œuvres de François Girardon, de Troyes, sculpteur ordinaire du Roi, chancelier et recteur de l’Académie Royale de Peinture et de Sculpture, Inspecteur-Général des ouvrages de sculpture. (Pariis: Deflorenne. 1850). Lk 5–6.
  7. ↑ [7] GIRARDON François (1628– 1er septembre 1715). Tombes sépultures dans les cimètieres et autres lieux. (s.a.).
  8. ↑ [8] Bryan, M., Graves, R. E., Armstong, W. Dictionary of Painters and Engravers, Biographical and Critical. (London: G. Bell and Sons, 1886). Lk 431.
  9. ↑ [9] Charles Le Brun. Château de Versailles. (s.a.)
  10. ↑ [10] Warren, J. The Artist Who Was Tied to the Sun. 2016.
  11. ↑ [11] Antoine Coysevox. Château de Versailles. (s.a.)
  12. ↑ [12] François Girardon. Britannica. (s.a.).
  13. ↑ [13], François Girardon. Britannica. (s.a.).
  14. ↑ [14] Warren, J. The Artist Who Was Tied to the Sun. 2016.
  15. ↑ [15] François Girardon.Château de Versailles. (s.a.)
  16. ↑ [16] Warren, J. The Artist Who Was Tied to the Sun. 2016.
  17. ↑ [17] François Girardon.Château de Versailles. (s.a.)
  18. ↑ [18]Bednorz, A., Toman, R. (toim). Baroque. Architecture, Sculpture, Painting. (Rheinbeitbach: H. F. Ullmann Publishing Gmbh. 2013) Lk 304.
  19. ↑ [19] Lemoine, P. Versailles: Château, Estate, Collections. (Pariis: Éditions Artlys. 2016) Lk 237.
  20. ↑ [20], François Girardon. Britannica. (s.a.).
  21. ↑ [21], François Girardon.Château de Versailles. (s.a.)
  22. ↑ [22] Lemoine, P. Versailles: Château, Estate, Collections. (Pariis: Éditions Artlys. 2016) Lk 222.
  23. ↑ [23], Titus Livius. The History of Rome. 7.6.
  24. ↑ [24] Louis XIV sous les traits de Marcus Curtius – le Bernin et Girardon. (s.a.)
  25. ↑ [25] François Girardon.Château de Versailles. (s.a.)
  26. ↑ [26] Lemoine, P. Versailles: Château, Estate, Collections. (Pariis: Éditions Artlys. 2016) Lk 226.
  27. ↑ [27] Besson, F. L’Enlèvement de Proserpine par Pluton. Panorama de l'Art. 2013.
  28. ↑ [28] Lemoine, P. Versailles: Château, Estate, Collections. (Pariis: Éditions Artlys. 2016) Lk 226.
  29. ↑ [29], GIRARDON François (1628– 1er septembre 1715). Tombes sépultures dans les cimètieres et autres lieux. (s.a.).
  30. ↑ [30] Fontaine de la Pyramide. Catalogue des sculptures des jardins de Versailles et de Trianon. (2021).
  31. ↑ [31] François Girardon.Château de Versailles. (s.a.)
  32. ↑ [32] Equestrian Statue of Louis XIV Given. (s.a.). Lk 78–79.
  33. ↑ [33] GIRARDON François (1628– 1er septembre 1715). Tombes sépultures dans les cimètieres et autres lieux. (s.a.).
  34. ↑ [34] Equestrian Statue of Louis XIV Given. (s.a.). Lk 78–79.
  35. ↑ [35] Artist: François Girardon, French, 1628–1715; Equestrian Statue of Louis XIV. Yale University Art Gallery. (s.a.)
  36. ↑ [36] François Girardon.Château de Versailles. (s.a.)
  37. ↑ [37] Warren, J. The Artist Who Was Tied to the Sun. 2016.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=François_Girardon&oldid=6410439"