Ava peamenüü
Andosoolid

Andosoolid on vulkaanilistele piirkondadele iseloomulikud huumuserikkad mustjapruunid mullad. Muldade nimetus tuleneb jaapani keelest, kus an tähendab tumedat ja do mulda.[1] Nende tekkimist soodustavad sulfaatide poolest rikkad purskekivimid (basalt, andesiit, rüoliit)[2].

Andosoolidele on iseloomulik suur vulkaanilise klaasi sisaldus, samuti ka suur amorfsete ainete sisaldus. Andosoolid sisaldavad tüüpiliselt allofaani, imogoliiti ja ferrihüdriiti.

Andosoolide levikRedigeeri

 
Andosoolide levikukaart

Enamasti esinevad andosoolid vulkaaniliselt aktiivsetes piirkondades, harva ka väljaspool aktiivse vulkanismi tsoone.[3] Niisketes ja poolniisketes piirkondades ning happelistes tingimustes võivad andosoolid tekkida väljaspool vulkaanilisi piirkondi, kui pinnas sisaldab suurel hulgal silikaate ja ümbruskonnas leidub lössi ning savimineraale (sel moel on tekkinud andosoolid Rio Grande do Sulis).[4] Nad katavad ligikaudu 1 % jäävabast maismaa osast, põhiliselt on need levinud Vaikse ookeani tulerõngas, ent ka Ida-Aafrika riftivööndis, Itaalias, Islandil ja Havail, kohati ka Saksamaal ja Prantsusmaal.[5]

Andosoolide kasutamineRedigeeri

Kuna andosoolid on enamasti hilise tekkega mullad, on need tavaliselt äärmiselt viljakad (erandiks on mõningad troopilised piirkonnad, kus pinnases leiduv fosfor on mingil põhjusel seotud). Taolistes piirkondades lisatakse mullale fosforväetisi või lupja. Fossiilseid andosoole on siiski leitud ka Kambriumieelsetest kihistutest.[6]

Andosoolne pinnas talub äärmiselt intensiivset põllharimist. Andosoolse pinnasega riisikasvatuspiirkonnad Jaava saarel on üheks tihedamini asustatud alaks kogu maailmas. Mujal kasvatatakse andosoolsetel muldadel puuvilju, maisi, tee, kohvi ja tubakat.[7] USA loodepiirkondades kasvavad andosoolsetel muldadel äärmiselt kõrge boniteediga metsad.

ViitedRedigeeri

  1. Pavel Vladimirovich Krasilʹnikov (2009). A Handbook of Soil Terminology, Correlation and Classification. Earthscan. lk. 376. ISBN 978-1-84977-435-2.
  2. http://www.fao.org/docrep/003/y1899e/y1899e06.htm
  3. Andosols, Olafur Arnalds, Encyclopedia of Soil Science, lk. 39–26.
  4. World reference base for soil resources 2014. International soil classification system for naming soils and creating legends for soil maps. IUSS Working Group WRB. Rome: FAO, 2014, lk, 137–138, seria: World Soil Resources Reports No. 106. ISBN 978925108369-7.
  5. M. A. Głazowska: Gleby kuli ziemskiej. Warszawa: 1981, lk. 68–69. ISBN 8301021985.
  6. Grunwald, Sabine. "Andisols". Soil & Water Sciences. University of Florida.
  7. Renata Bednarek, Zbigniew Prusinkiewicz: Geografia gleb. Warszawa: Wydawnictwo Naukowe PWN, 1999, lk. 122–123. ISBN 8301122471.