Amfiibinimene
"Amfiibinimene" (vene keeles "Человек-амфибия") on Aleksandr Beljajevi ulmeromaan, mille tegevus toimub 20. sajandi alguses Argentinas.
| Amfiibinimene | |
|---|---|
| Originaali pealkiri | Человек-амфибия |
| Autor | Aleksandr Beljajev |
| Tõlkija | Adam Randalu |
| Illustreerija | Hugo Mitt |
| Toimetaja | Helle-Iris Michelson |
| Päritolumaa |
 Nõukogude Liit |
| Keel | vene |
| Sari | Seiklusjutte maalt ja merelt |
| Žanr | ulmeromaan |
| Kirjastaja |
Vokrug Sveta (originaal) Eesti Riiklik Kirjastus (eesti keeles) |
| Ilmumisaeg |
1928 (originaal) 1960 (eesti keeles) |
| Lehekülgi | 368 |
Teosest muuda
"Amfiibinimene" ilmus eesti keeles 1960. aastal sarja "Seiklusjutte maalt ja merelt" 41. raamatuna koos teise Beljajevi ulmeromaaniga "Maailmavalitseja". Raamatu tiraaž oli 40 000 eksemplari. Raamatu kordusväljaanne ilmus kirjastuses Hea Lugu 2015. aastal pealkirjaga "Amfiibinimene. Maailmavalitseja".
Teos ilmus vene keeles kõigepealt Moskvas 1928. aastal ajakirjas Vokrug Sveta (Вокруг света) järjejutuna.
Kirjanikule oli romaani kirjutamisel eeskujuks Peterburis 1909. aastal välja antud romaan "Inimene-kala", mille süžee oli omakorda võetud Pariisis samal aastal ilmunud följetonist "Inimene, kes võib elada vees".[1]
1940. aastate lõpul oli ameerika kineastidel soov ekraniseerida "Amfiibinimest", kuid sellest loobuti, kuna vajalike veealuste võtete teostamist peeti tolleaegses Hollywoodis liiga keeruliseks ja ohtlikuks. Lenfilmis loodi romaani "Amfiibinimene" ainetel 1962. aastal samanimeline mängufilm. 2004. aastal valmis vene kineastide filmitud seriaal "Amfiibinimene. Merekurat".[2]
Sisukokkuvõte muuda
Buenos Airese lähedal müüriga eraldatud alal elab kirurg professor Salvator, kes uurib laboris imetajate ja roomajate kehaosade ja elundite siirdamise võimalusi, sealhulgas ka liikidevaheliselt. Operatsioonide tulemusena tekkinud kummalised loomad elavad haigla kinnisel territooriumil. Ühtlasi ravib professor tasuta kohalikke indiaanlasi. Kord tuuakse talle ravida poiss, kellel on väga nõrgad kopsud ja vähe elulootust. Professor siirdab talle abaluude alla noore hai lõpused, nii et laps saab hingata ka vee all. Siirdamise käigus muudab professor ühtlasi lapse organismi kogu elutegevust. Patsient peab edasi elama kindla režiimi järgi – vaheldumisi periooditi asudes maal ja hingates kopsudega ning seejärel vees ja hingates lõpustega –, muidu halveneks kopsude olukord taas. Maal õhu käes viibimise aeg ei tohi ületada kolme päeva. Salvator lapsendab poisi ning paneb talle nimeks Ihtüander, vanematele aga ütleb, et ta suri operatsiooni käigus.
Noormees elab Salvatori juures ning käib laboratooriumist tunneli kaudu ookeanis delfiinidega ujumas. Ta kannab ujumisel lestasid ning ujumisprille ja paistab seepärast kohalikele pärlipüüdjatele "merekuradina". Kuna mehed ei julge enam pärlite järele sukelduda ja äri on kahjumis, otsustab laeva omanik Pedro Zurita välja uurida, kes on "merekurat" ja kus ta elutseb. Saanud teavet tegeliku olukorra kohta, otsustab ta Ihtüandrit kasutada omakasu eesmärgil pärlipüüdjana.
Ihtüander päästab kord uppuva tüdruku Gutierre ning viib ta kaldale. Hiljem käib ta tüdrukuga pidevalt kohtumas ja armub temasse. Gutierrega on aga ammu tuttav Zurita, kes survestab neidu isa abil endaga abielluma. Zurital õnnestub seejärel pettusega vangistada Ihtüander ning sundida teda keti otsa aheldatult merepõhjast pärleid otsima. Ihtüander põgeneb sobival võimalusel laevalt. Üks pärlipüüdjatest saab teada, et noormees on tema kadunud poeg, ning otsustab Salvatori kohtusse kaevata. Järgnevate sündmuste käigus viibib Ihtüander pikemat aega linnas, kus politsei vahistab nii Salvatori kui ka Ihtüandri ja nad antakse kohtu alla. Salvatori vaenlastel on plaanis korraldada tema vaimuhaiglasse paigutamine ning Ihtüandri mürgitamine. Vanglas tunneb amfiibinimene end õhu käes halvasti ning teda hoitakse veepaagis. Vangivalvuri abiga pääseb noormees siiski veelkord põgenema, Salvator soovitab tal jõuda ujudes Tuamotu saartele, kus professori vanad sõbrad amfiibinimesele abi annaksid. Ihtüander peab seejärel jääma ookeani elama, kuna tema nõrgad kopsud on kahjustunud pika aja jooksul ainult õhu hingamisest.