Maailmavalitseja
"Maailmavalitseja" (vene keeles "Властелин мира") on Aleksandr Beljajevi ulmeromaan, mis käsitleb mõtete vahemaa taha saatmise teemat. Romaani tegevus toimub 20. sajandi alguses peamiselt Saksamaal.
| Maailmavalitseja | |
|---|---|
| Originaali pealkiri | Властелин мира |
| Autor | Aleksandr Beljajev |
| Tõlkija | Adam Randalu |
| Illustreerija | Hugo Mitt |
| Toimetaja | Helle-Iris Michelson |
| Päritolumaa |
 Nõukogude Liit |
| Keel | vene |
| Sari | Seiklusjutte maalt ja merelt |
| Žanr | ulmeromaan |
| Kirjastaja |
Vokrug Sveta (originaal) Eesti Riiklik Kirjastus (eesti keeles) |
| Ilmumisaeg |
1926 (originaal) 1960 (eesti keeles) |
| Lehekülgi | 368 |
Teosest muuda
"Maailmavalitseja" ilmus eesti keeles 1960. aastal sarja "Seiklusjutte maalt ja merelt" 41. raamatuna koos teise Beljajevi ulmeromaaniga "Amfiibinimene". Raamatu tiraaž oli 40 000 eksemplari. Kirjastuses Hea Lugu ilmus sama teos 2015. aastal pealkirjaga "Amfiibinimene. Maailmavalitseja".
Teos ilmus kõigepealt vene keeles Moskvas 1926. aastal ajalehes Gudok (Гудок) järjejutuna. Raamatuna ilmus romaan 1928. aastal ajakirja Vokrug Sveta (Вокруг света) lisaväljaandena.
Ajalehe ja raamatu variant erinesid mõnevõrra. Üks erinevus oli see, et ajalehes avaldatud loos hoiavad peategelased mõttesaatmisaparaadiga ära sõja puhkemise, mis teeb võimalikuks ülemaailmse Nõukogude Liidu tekke.[1]
Sisukokkuvõte muuda
Noor saksa teadlane Ludvig Stirner, olles ühe professori aspirant, tegeleb refleksoloogiaga. Rahapuudusel lõpetab ta teadusliku tegevuse ning astub pankur Karl Gottliebi teenistusse sekretärina. Vabal ajal jätkab Stirner eksperimente ja jõuab järeldusele, et inimkeha on kui raadiojaam, mis kiirgab ja võtab vastu elektromagnetlaineid. Ta ehitab aparaadi, mis võimaldab tal oma tujusid ja emotsioone raadiolainetena suunata teistele olenditele teatud kaugusele. Algul teeb Stirner katseid koerte, seejärel inimeste peal ning lõpuks täiustab ta aparaati oma mõtete saatmiseks vajalikele isikutele. Olles oma leiutise peale kindel, hakkab ta pidama plaani, kuidas selle abil rahaprobleeme lahendada.
Stirner on armunud Gottliebi kaastöötajasse Elsa Glücki, eelistades teda masinakirjutaja Emma Fittile. Elsale meeldib aga jurist Otto Sauer, tunne on vastastikune. Ühel päeval hukkub pankur Gottlieb segastel asjaoludel rongi rataste all (koer olevat talle jalgadesse jooksnud). Testamendi avamisel selgub ootamatult, et Gottlieb on pärandanud hiigelvaranduse Elsa Glückile, kes on ka ise üllatunud. Pankuri sugulased annavad asja kohtusse, väites, nagu oleks kadunuke olnud ebastabiilne ja mõjutatav, kuid kaotavad hagi. Elsa saab korraga aru, et armastab Stirnerit, abiellub temaga ning annab kogu panga töökorralduse mehe juhtida. Otto Sauer tunneb, et armastab hoopis Emmat, ning abiellub samuti.
Saksamaal algab ebaharilik finantskriis, mille käigus Elsa Glücki pank aina tugevneb ja omandab monopoli väiksemaid pankasid laostades. Teised suured pangad loodavad konkurentsi jääda valitsuse abiga, kuid ootamatult selgub, et ministri kindlalt lubatud toetust siiski ei saada. Berliinis hakkavad aset leidma kummalisi sündmusi: inimestel tekib massiliselt paanika- või patriotismi hooge, üldine lembusetunne ning muud veidrad nähtused. Kui Stirner on kaugemal sõidus, tunnevad Elsa ja Otto, et nende tunded abikaasade vastu jahtuvad. Stirner saab aru, et edu maailmade valitsejana mõtete suunamise teel võib olla ajutine, sest ta ei suuda teha mõjutusi kaugete vahemaade taha.
Sakslased sõidavad Moskvasse ja pöörduvad andeka teadlase Katšinski poole sooviga saada abi probleemide lahendamisel. Katšinski, kes on tegelenud inimese aju uuringutega, sõidab Berliini ning kasutab Stirneri vastu enda konstrueeritud mõtteaparaati. Kuid ta saab Stirnerilt tugeva vastukiirguse. Varjates ennast metallvõrguga, siseneb Katšinski pangahoonesse, kuid Stirneril õnnestub ta seal vangistada. Vestluse käigus Ludvig Stirner mõistab, et tegemist on väärilise vastasega ning annab Katšinskile hommikuni aega lugeda tema märkmeid. Saades aru, et vaimsed pinged on kogu tema jõu röövinud ning maailmavalitsejaks saada pole mõtet, saadab Stirner nüüd viimase mõttelise käsu iseendale: ta "kustutab" kogu oma eluloo ning kaotab mälust kõik toimunud sündmused. Hommikuks on ta muutunud teiseks isikuks, kelle nimi on Stern.
Romaan lõpeb peategelaste juhusliku kohtumisega kolme aasta pärast Aafrika troopilisel rannikul, kui Katšinski püüab loomi loomaaia jaoks, vangistades neid mõtte teel.
Viited muuda
- ↑ Беляев А. Р. Остров погибших кораблей. Властелин мира. Последний человек из Атлантиды. Человек-амфибия. — М.: Эксмо, 2009. — С. 600—601 (комментарии Е. Харитонова).