Aleksandr Beljajev

Aleksandr Romanovitš Beljajev (Александр Романович Беляев; 4. (16.) märts 1884 Smolensk – 6. jaanuar 1942 Puškin) oli Venemaa ja Nõukogude Liidu kirjanik, ajakirjanik ja jurist. Teda loetakse nõukogude ulmekirjanduse rajajaks. Oma teosed on Beljajev kirjutanud ainult selles žanris, elu jooksul on ta loonud üle seitsmekümne ulmeteose (sealhulgas seitseteist romaani). Beljajevit on nimetatud "vene Jules Verne'iks".[1] 1990. aastast antakse Venemaal välja Aleksandr Beljajevi nimelist kirjandusauhinda.

Aleksandr Beljajev 1914. aastal

EluluguRedigeeri

Aleksandr Beljajev sündis 1884. aastal Smolenski provintsis preestri peres. 1895. aastal astus ta teoloogiakooli, kuid noormehest sai hiljem hoopis ateist. Seejärel õppis ta juristiks ja töötas advokaadina, aga ka ajakirjaniku ja teatrijuhina.

Beljajevit vaevas eluaeg selgroovigastus, mille ta sai poisikesena kukkudes katuselt isetehtud langevarju katsetamisel. 1915. aastal tekkis Beljajevil luutuberkuloos. Haigust komplitseeris ka osaline halvatus. Beljajev ravis ennast Jaltas, kus tegeles aktiivselt ka enesetäiendamisega. Tema tervis taastus alles kuue aasta pärast, 1922. aastal.

Lootes alustada kirjanikukarjääri, sõitis Aleksandr Beljajev Moskvasse ja hakkas kirjutama ulmejutte, mida avaldati paljudes ajakirjades. 1924. aastal ilmus ajalehes Gudok tema esimene jutustus “Professor Dowelli pea” ning seejärel sama pealkirja all raamatuna ulmejuttude kogumik. 1928. aastast asus Beljajev elama Leningradi, kus jätkas tegevust juba kutselise kirjanikuna. Kuna tolleaegsed toimetused leidsid, et fantastika ei ole sotsialismi ehitamiseks vajalik, oli kirjanikul raskusi loomingu avaldamisel ja mees oli sunnitud töötama jälle juristina. 1934. aastal alustas Beljajev kirjavahetust Konstantin Tsiolkovskiga ning kohtus Leningradi külastanud Herbert Wellsiga.[2]

Mõjukas nädalaleht Literaturnaja Gazeta avaldas 1938. aastal artikli, milles toetas Beljajevi kirjanduslikku tegevust ja mõistis hukka Kirjanike Liidu tõrjuva suhtumise tema teoste avaldamisel. Kirjaniku teosed hakkasid taas trükis ilmuma. Beljajev suutis oma teostes ette näha hilisemat arengut ja leiutusi mitmetes teadusharudes, samuti kosmose hõivamisel.

Elu viimased aastad elas Aleksandr Beljajev Puškini linnas Leningradi oblastis ning kirjutas oma viimase teose "Ariel" 1941. aasta kevad-suvel voodihaigena. Linn jäi sama aasta septembris aga Saksa okupatsiooni tsooni ning 1942. aasta alguses suri kirjanik üldise kurnatuse tõttu. Tema matmiskoht on teadmata.[3]

TeoseidRedigeeri

  • 1924 "Голова профессора Доуэля" (Professor Dowelli pea); samanimeline ekraniseering 1984 (Lenfilm)
  • 1925 "Последний человек из Атлантиды" (Viimane inimene Atlantisest)
  • 1926 "Остров погибших кораблей" (Hukkunud laevade saar); samanimeline ekraniseering 1987 (Lenfilm)
  • 1926 "Властелин мира" (Maailmavalitseja)
  • 1928 "Человек-амфибия" (Amfiibinimene), samanimeline ekraniseering 1961 (Lenfilm)
  • 1929 "Продавец воздуха" (Õhumüüja), samanimeline ekraniseering 1967 (Odessa kinostuudio)
  • 1929 "Человек, потерявший лицо" (Inimene, kes kaotas näo)
  • 1930 "Гражданин Эфирного острова" (Eetri saare kodanik)
  • 1931 "Земля горит" (Maa põleb)
  • 1933 "Прыжок в ничто" (Hüpe mittemillessegi)
  • 1938 "Небесный гость" (Taevane külaline)
  • 1939 "Замок ведьм" (Nõidade loss)
  • 1940 "Человек, нашедший своё лицо" (Inimene, kes leidis oma näo)
  • 1941 "Ариэль" (Ariel), samanimeline ekraniseering 1992 (stuudio "Azot")

Eesti keelde tõlgitud teoseidRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Хозиева С. И. Русские писатели и поэты. Краткий биографический словарь. — М., 2000. — 576 с.
  2. Беляева С. А. Мой отец — фантаст Беляев // Нева. — 1998. — № 3. — С. 248—251.
  3. Передков В. В сражении за мечту // За знание. — 1984. — № 6

VälislingidRedigeeri