Ameerika Ühendriikide kirjandus

Ameerika Ühendriikide kirjandus on Ameerika Ühendriikides ja neile samas piirkonnas eelnenud kolooniais loodud ilukirjandus. Kuna kõnekeeles nimetatakse Ameerika Ühendriike sageli Ameerikaks, on Ameerika kirjandus kitsamas tähenduses just Ameerika Ühendriikide kirjandus; laiemas tähenduses moodustab Ameerika Ühendriikide kirjandus sellest siiski vaid osa Kanada ja Ladina-Ameerika kirjanduse kõrval.

Kuna nüüdsed Ameerika Ühendriigid said alguse Briti kolooniatest Põhja-Ameerika idarannikul, sündis ka USA kirjandustraditsioon inglise kirjanduse haruna. Tänapäeval iseloomustab seda siiski küllaldane omapära ja ulatus, et Ameerika Ühendriikide kirjandust peetaks maailmakirjanduse iseseisvaks haruks.

Tänini domineerib USA kirjanduses inglise keel. Samas loetakse selle osaks siiski ka Ameerika Ühendriikides loodud hispaaniakeelset ja prantsuskeelset kirjandust, samuti muukeelseid kirjandustraditsioone, sealhulgas mitmesugustes põlisrahvaste keeltes loodud ilukirjandust.

Koloniaalperiood

Esimeste Ameerika autorite hulka kuulub kapten John Smith, kes kirjutas kolooniate ajaloost ja eelistest Euroopa ees teostes "A True Relation of Such Occurrences and Accidents of Noate as Hath Happened in Virginia..." (1608) ja "The Generall Historie of Virginia, New England, and the Summer Isles" (1624). Samalaadseid teoseid lõid Daniel Denton, Thomas Ashe, William Penn, George Percy, William Strachey, Daniel Coxe, Gabriel Thomas ja John Lawson.

Varakult käsitleti ka usuteemasid. John Winthrop arutles oma Uus-Inglismaa ajaloos ("The History of New England") Massachusettsi lahe koloonia usulisi aluseid ning Edward Winslow kajastas päevikus esimesi aastaid pärast Mayfloweri randumist. Samas toetasid Roger Williams ja Nathaniel Ward riigi ja kiriku lahutamist. Puritaanide seas oli levinud religioosne luule: pastor Edward Taylori "Preparatory Meditations" koosnes tekstidest, mis aitasid valmistuda jumalateenistusteks, ning Michael Wigglesworthi menukas luuleteos "The Day of Doom" kirjeldas viimset kohtupäeva.

Puhtameerikalike teemade hulka kuuluvad kontaktid ja konfliktid indiaanlastega, millest kirjutasid Daniel Gookin, Alexander Whitaker, John Mason, Benjamin Church ja Mary Rowlandson. John Eliot tõlkis piibli algonkini keelde.

Uus-Inglismaa teise põlvkonna asunikest üks silmapaistvamaid on teoloog ja ajaloolane Cotton Mather, kes kirjutas kolooniate ajaloo, vaadeldes jumala tegevust neis ning seostades puritaanide juhte kristlike usukangelastega. Tema tuntumate teoste seas on "Magnalia Christi Americana", "Wonders of the Invisible World" ja "The Biblia Americana".

Üks tähtsamaid arutlusi Ameerika kultuuri ja identiteedi teemal pärineb Prantsuse immigrandilt J. Hector St. John de Crèvecœurilt, kelle "Letters from an American Farmer" tegeleb küsimusega, mis või kes on ameeriklane. Ühelt poolt ülistab see uue ühiskonna võimalusi, kuid teisalt tunnistab, et linnaelu luksus põhineb orjandusel, piirialadel valitseb aga seadusetus ning ühiskondlike struktuuride puudulikkus viib kaotsi tsiviliseeritud eluviisi.

Samal ajajärgul sündisid afroameerika ja põlisameerika kirjandus. Esimest neist esindasid Phillis Wheatley luule ning varsti pärast revolutsiooni ka Olaudah Equiano orjaelu kirjeldus "The Interesting Narrative of the Life of Olaudah Equiano". Teise esmateosteks said Samson Occomi jutlus "A Sermon Preached at the Execution of Moses Paul" ja populaarne kirikulaulude kogumik "Collection of Hymns and Spiritual Songs", mida on nimetatud esimeseks indiaani bestselleriks.

Revolutsiooniline liikumine sünnitas Ameerika poliitilise kirjanduse, mille võtmekujud olid Benjamin Franklin ja Thomas Paine. Franklini "Poor Richard's Almanac" ja "The Autobiography of Benjamin Franklin" on tänini hinnatud teosed, mis aitasid kujundada Ameerika tärkavat identiteeti. Paine'i pamflett "Common Sense" ja "The American Crisis" seadsid suuresti ajastu poliitilise tooni.

Revolutsiooni käigus levisid luuletused ja laulud, nagu "Yankee Doodle" ja "Nathan Hale". Tunnustatud satiirikute seas olid John Trumbull ja Francis Hopkinson, sõjast kirjutas luuletusi Philip Morin Freneau.

18. sajandil nihkus kirjanduse keskpunkt puritaanlikelt ideaalidelt ratsionaalse inimmõtte jõu juurde. Kõigis inimühiskonna ja looduskeskkonna sündmustes ei nähtud enam jumalikke sõnumeid ning paljud intellektuaalid uskusid, et inimene võib mõista maailma füüsikaseaduste kaudu, nagu neid kirjeldas Isaac Newton. Valgustusajastu õõnestas vaimulike ja pühakirja autoriteeti ning rajas tee demokraatlikele põhimõtetele. Rahvastiku kasv aitas kaasa religioosse ja poliitilise elu mitmekesistumisele, mis kajastus ka toonases kirjanduses.

Iseseisvumise järel

Pärast iseseisvussõda kujunes Thomas Jeffersonist üks andekamaid Ameerika Ühendriikide kirjanikke. Tema sulest pärinevad Ameerika Ühendriikide iseseisvusdeklaratsioon, tema autobiograafia, "Notes on the State of Virginia" ning ulatuslik epistolaarne pärand. Alexander Hamiltoni, James Madisoni ja John Jay föderalistlikud esseed kujundasid Ameerika valitsuse esindatavaid ja vabariiklikke väärtusi. Poliitiliste kirjutiste ja sõnavõttudega paistsid silma ka Fisher Ames, James Otis ja Patrick Henry.

Suur osa uue rahva kirjandusest püüdis leida uut, üksnes Ameerikale omast väljendusviisi, mis avaldus ka esimestes Ameerika romaanides. Euroopa vorme ja stiile kohandati uue keskkonnaga, kus kriitikud pidasid neid sageli alaväärtuslikeks.

Esimesed Ameerika romaanid

18. sajandi lõpus ja 19. sajandi alguses jõudsid trükki esimesed Ameerika romaanid. Ehkki need kujutasid endast kirjastajatele tõsist äririski, tasus see ennast suuresti ära, kuna sel ajajärgul kasvas Ameerika Ühendriikides järsult kirjaoskus ja seeläbi ka nõudlus algupärase kirjanduse järele.

Esimene Ameerika romaan oli William Hill Browni sentimentalistlik romaan kirjades "The Power of Sympathy" (1791). Samal aastakümnel ilmus romaane ka tähtsatelt naiskirjanikelt, kellest tuntuim on Susanna Rowson romaaniga "Charlotte: A Tale of Truth", mis ilmus Suurbritannias Londonis 1791. aastal ja USA-s Philadelphias pealkirja "Charlotte Temple" all 1794. aastal. Seegi jätkab sentimentalistlikku traditsiooni, kirjeldades uues ühiskonnas naistele esitatavaid vastukäivaid nõudeid. Ehkki Rowson kirjutas veel üheksa romaani, kuus näidendit, kaks luulekogu, kuus õpikut ja arvukalt laule, jäi "Charlotte Temple" 19. sajandi Ameerika kirjanduse menukaimaks teoseks kuni Harriet Beecher Stowe'i "Onu Tomi onnikese" ilmumiseni.

Ülimalt populaarsed olid teisedki sentimentalistlikud teosed, näiteks Hannah Webster Fosteri 1797. aastal ilmunud võrgutusromaan "The Coquette: Or, the History of Eliza Wharton". Uue, tundelise kirjanduse laia leviku üheks olulisemaks põhjuseks peetakse vastureaktsiooni kalvinistlikule puritaanlusele, mis süüdistas inimloomust rikutuses.

Ameerika Ühendriikide esimene kutseline kirjanik oli Washington Irving, kelle esimene tähtsam teos "A History of New-York from the Beginning of the World to the End of the Dutch Dynasty" valmis 1809. Gooti romaanidega "Wieland" (1798), "Ormond" (1799) ja "Edgar Huntly" (1799) tõusis esile Charles Brockden Brown. Silmapaistvate kirjanike hulka kuulus ka James Fenimore Cooper, kelle tuntuim romaan on "Viimane mohikaanlane" (1826).

Algupärane ameerikalik stiil

Hulk uusi autoreid tõi Ameerika Ühendriikide kirjandusse lõpuks tõepoolest üdini ameerikaliku laadi. Tähtsaimad nende seas olid Washington Irving, William Cullen Bryant, James Fenimore Cooper ja Edgar Allan Poe. Irvingu satiiri "A History of New York, by Diedrich Knickerbocker" (1809) kõrval seisid Bryanti vararomantiline ja loodusluule ning alates 1832. aastast Poe lühilood (näiteks "Punase surma mask", "Kaev ja pendel" ning "Usheri maja langus"), mis käsitlesid inimpsühholoogia varjatud tasandeid ning nihutasid kirjanduse piire müstilisuse ja fantastika poole. Cooperi "Nahksuka juttude" sari võitis lugejaid ka väljaspool Ameerikat.

"Uus-Inglismaa brahmiinideks" hüütud kirjanikud koondusid Harvardi ülikooli ja selle kodulinna Cambridge'i ümber. Nende tuumiku moodustasid James Russell Lowell, Henry Wadsworth Longfellow ja Oliver Wendell Holmes vanem.

1836. aastal avaldas endine vaimulik Ralph Waldo Emerson tavatu kirjatöö "Loodus" ("Nature"), milles ta väitis olevat võimaliku loobuda organiseerunud religioonist ning jõuda kõrgema vaimsuseni loodust uurides ja sellega suhestudes. Tema kirjutis mõjutas mitte üksnes tema ümber kogunenud kirjandusvoolu, mida tuntakse Ameerika transtsendentalismina, vaid ka laia avalikkust, kes kuulas tema loenguid. Emersoni filosoofilised vaatekohad leiavad tänini kajastust keskkonnafilosoofias. Emersoni andekaimaks kaasmõtlejaks võib pidada Henry David Thoreau'd, kelle metsas veedetud erakuelu kajastav mälestusteraamat "Walden" kutsub hakkama vastu ühiskonna diktatuurile. Tema radikaalsed kirjutised kajastavad ameerikalikus loomuses peituvat sügavat individualismi.

Nii nagu ühe revolutsiooniajastu suurimaist teostest kirjutas prantslane, sündis ka üks selle põlvkonna suurimaid kirjandusteoseid Ameerika teemal prantslase sulest. Alexis de Tocqueville'i kaheköiteline "Democracy in America" kirjeldas tema reise noores riigis ning tähelepanekuid demokraatiast, vabadusest, võrdsusest, individualismist ja kogukondlikkusest.

Abolitsionismi ümbritsev poliitiline konflikt kajastus ulatuslikult kirjandusteostes, mille hulgas on Harriet Beecher Stowe'i maailmakuulus "Onu Tomi onnike" ("Uncle Tom's Cabin"). Tugevalt jätkus ka orjade autobiograafiline traditsioon, mida esindasid Frederick Douglassi "Narrative of the Life of Frederick Douglass, an American Slave" ning Harriet Jacobsi "Incidents in the Life of a Slave Girl".

1837. aastal ilmusid mõned noore Nathaniel Hawthorne'i jutud kogumikus "Twice-Told Tales", mis on tulvil sümbolismi ja okultseid juhtumisi. Hawthorne jätkas kvaasiallegooriliste romaanidega, mis käsitlesid süüd, uhkust ja allasurutud tundeid tema koduse Uus-Inglismaa kontekstis. Tema meistriteos oli "Erepunane kirjatäht" ("The Scarlet Letter") – dramaatiline jutustus naisest, kelle kogukond abielurikkumise eest välja heidab.

Hawthorne'i teosed mõjutasid tugevalt tema sõpra Herman Melville'i, kes tegi endale nime, kirjutades oma meresõidukogemuse ainetel eksootilisi ja sensatsioonilisi mereromaane. Saanud inspiratsiooni Hawthorne'i allegooriatest ja süngest psühhologismist, jätkas Melville filosoofilisi arutlusi tulvil kirjutistega. "Moby Dick", seikluslik vaalapüügiromaan, käsitleb säherdusi teemasid nagu kinnismõtted, kurjuse loomus ja inimese võitlus loodusjõududega. Lühiromaanis "Billy Budd" kirjeldas Melville kohustuse ja kaastunde vastuolusid sõjaajal. Tema paremad teosed polnud kuigi menukad ning unustati ammu enne ta surma, jõudes kirjandusavalikkuse teadvusse taas 20. sajandi alguses.

Melville'i, Hawthorne'i ja Poe antitranstsendentalistlikud teosed moodustasid tol perioodil populaarse romantismižanri sünge kõrvalharu.

Varane Ameerika luule

19. sajandi Ameerika kaks suurimat luuletajat olid temperamendi ja stiili poolest harukordselt vastandlikud. Walt Whitman oli töölisklassi kuuluv rändur ja luuleuuendaja, kes Ameerika kodusõja päevil tegeles haigepõetamisega. Tema suurteos on "Rohulehed" ("Leaves of Grass"), milles ta kasutab vabavärssi ja ebaühtlase pikkusega ridu, kujutamaks Ameerika demokraatia kõikehõlmavust.

Samal ajal elas Emily Dickinson kõrgklassi kuuluva vallalise naise turvalist elu Amhersti linnas Massachusettsi osariigis. Tema luule hoiab kinni rangest vormist, kuid on sellegipoolest leidlik, teravmeelne, oskuslik ja psühholoogiliselt jõuline. Oma aja kaanonite kohaselt olid tema teosed tavatud ning vähesed neist leidsid avaldamist tema eluajal.

Ameerika luule tõusis oma arengu tippu 20. sajandi alguses ja keskpaigas, mil seda esindasid tähelepanuväärsed autorid, nagu Wallace Stevens ("Harmonium", 1923, ja "The Auroras of Autumn", 1950"), T. S. Eliot ("The Waste Land", 1922, eesti keeles eri tõlkeis "Tühermaa" ja "Ahermaa"), Robert Frost ("North of Boston", 1914, ja "New Hampshire", 1923), Hart Crane ("White Buildings", 1926, ja eepiline tsükkel "The Bridge", 1930), Ezra Pound, William Carlos Williams (eepiline poeem ta kodulinnast Patersonist New Jerseys), Marianne Moore, E. E. Cummings, Edna St. Vincent Millay, Anne Sexton, Giannina Braschi, John Ashberry ja Langston Hughes.

Realism

Mark Twain (kodanikunimega Samuel Langhorne Clemens) oli esimene suur Ameerika kirjanik, kes sündis väljaspool idaranniku osariike, nimelt tollasel piirialal Missouri osariigis. Tema meistriteoste hulka kuuluvad mälestusteraamat "Elu Mississippil" ("Life on the Mississippi") ning romaanid "Tom Sawyeri seiklused" ("Adventures of Tom Sawyer") ja "Huckleberry Finni seiklused" ("Adventures of Huckleberry Finn"). Twaini stiili mõjutasid ajakirjandus ja kõnekeel, see on otsekohene ja ilustusteta, ent samas ülimalt kujundlik ja varjamatult humoorikas, mõjutades tugevalt kogu Ameerika Ühendriikide keelekasutust. Tema tegelased kõnelevad nagu päris inimesed ja nende kõne kõlab selgelt ameerikapäraselt, kasutades murdekeelt ja uudissõnu.

Henry James käsitles Vana Maailma ja Uue Maailma vastuolu sellest otsesõnu kirjutades. Sündinud New Yorgis, veetis ta enamiku oma täiskasvanuaastaist Inglismaal. Paljud Jamesi romaanid kõnelevad ameeriklastest, kes elavad või reisivad Euroopas. Keerukaid lauseid kasutades lahkas ta emotsionaalseid ja psühholoogilisi nüansse. Tema kergemate teoste seas on "Daisy Miller", jutt võluvast Ameerika tüdrukust Euroopas, ning "The Turn of the Screw", mõistatuslik kummituslugu.

Realism mõjutas ka tolleaegset Ameerika näitekirjandust, osalt William Dean Howellsi romaanide, osalt aga ka selliste Euroopa autorite nagu Henrik Ibsen ja Émile Zola kaudu. Ehkki realism oli lavakujunduses ja lavastuste stiilis väga mõjukas – publik armastas populaarsete melodraamade eriefekte –, ilmnes see ka vaoshoitumas ja vähem romantilises kirjanduslikus laadis, mis peegeldas kodusõja mõju ja Ameerika hinge jätkuvat vastuolulisust.

Ameerika Ühendriikide kirjanikest Nobeli kirjandusauhinna laureaate

1930 Sinclair Lewis
1936 Eugene O'Neill
1938 Pearl S. Buck
1948 T. S. Eliot
1949 William Faulkner
1954 Ernest Hemingway
1962 John Steinbeck
1976 Saul Bellow
1978 Isaac Bashevis Singer (kirjutas jidišis)
1987 Jossif Brodski (kirjutas nii vene kui ka inglise keeles)
1993 Toni Morrison