Alice Lambakahar
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
Alice Lambakahar (18. veebruar 1898 Jamburgi maakond, Peterburi kubermang – 25. veebruar 1980) oli eesti õpetaja.
Ta sündis talupoja peres. Ta lõpetas töölisfakulteedi ja õppis 1928–1931 Leningradi Herzeni-nimelise Pedagoogilise Instituudi rahvusvähemuste osakonna eesti sektsioonis, mille lõpetas rahvuslike tehnikumide ja töölisfakulteetide ajaloo- ja majandusteaduste õpetajakutsega. 2. juulil 1938 anti talle tema tegelikust tööst lähtudes ka keskkooliõpetaja kutse.
Pärast sõda suunati ta tööle Eesti NSV-sse. Algul töötas ta Tallinna haridusosakondades, 1950. aastal võitles aga endale kätte Tallinna 20. Keskkooli direktori ametikoha, et teenida välja suurem pension. Ta töötas direktorina 1. septembrist 1950 kuni 1. septembrini 1954.
Kooli direktorina kaitses ta kiivalt oma kooli, tegi kõik, et vabaneda haridusasutustest-allüürnikest ja tekitas nii hulga konflikte. Võtted olid ebaausad.
Kuid palju oli ta tegevuses ka nõutust tekitavat. Ta väga nigel eesti keel oli koolis naljanumbriks. Õlgu kehitama panid mitmed ta tavad: kooli pitsati käises hoidmine, uute kleitide õmblemine direktori kabinetis ja muud seesugust. NLKP liikmena oli ta jäigalt kinni valitsevas ideoloogias ja leppimatu kõige muu vastu.
Alice Lambakahar oli absoluutselt veendunud, et kõik lapsed on kujundatavad oivikuteks. Oma väite tõestamiseks võttis ta 1954/55. õ-a õpetada 1. klassi. Ta lubas klassi juhatada 11 aastat ja tagada kõigile kuldmedalid, kuid pidas vastu ühe aasta, taotles kõigile kiituskirja, avaldas arvamust, et mõned ta õpilastest võivad keskkooli lõpul saada siiski ainult hõbemedali, ja läks pensionile. Hiljem teenis ta pensionilisa kirjakandjana.
Välislingid muuda
| Eelnev Jaan Kurn |
Tallinna 20. Keskkooli direktor 1950–1954 |
Järgnev Ellen Kuum |