Alexius Meinong
Alexius Meinong Ritter von Handschuchsheim (17. juuli 1853 Lemberg (praegu Lviv) – 27. november 1920 Graz) oli Austria filosoof ja psühholoog, Franz Brentano õpilane.
Ta on tuntud eelkõige oma esemeteooria (1904) järgi, mis käsitleb ka mitteeksisteerivaid esemeid. See teooria on peale Brentano mõjutatud ka Briti empirismist. Brentano vaimus tegeles Meinong peale ontoloogia ja metafüüsika ka epistemoloogia ja väärtusteooriaga. Väärtusteooria aluseks olid tal väärtustunded. Siiski võttis ta üha enam psühhologismivastase hoiaku ning hakkas 1899. aastast eristama psüühilise akti psüühilist sisu ja eset.[1]
Meinong sai tuntuks suuresti tänu Bertrand Russellile. Kuigi Russell kritiseeris nii Meinongi esemeteooriat kui ka tema arusaama teadvusest kui suhtest esemetega psüühiliste sisude kaudu, on mõned analüütilised filosoofid Meinongi ideid edasi arendanud, eriti loogika ja semantika vallas.[1]
Elulugu muuda
Alexius Meinong sündis 17. juulil 1853 Lembergis Edela-Saksamaa juurtega Austria kindralmajori Anton Meinong von Handschuchsheimi (1799–1870) ja tema abikaasa Wilhelmine (sündinud Sófalví; suri 1909) kuuenda ja noorima lapsena.[1]
Aastast 1862 elas Meinong Viinis. Aastatel 1868–1870 õppis ta Viini Akadeemilises Gümnaasiumis. Aastal 1875 sai ta Viini ülikoolist filosoofiadoktori kraadi ajaloos peaainena ja saksa filoloogias kõrvalainena. Tema väitekirja teema oli "Zur Geschichte Arnold's von Brescia". Seejärel kuulas ta kaks semestrit Carl Mengeri majandusteaduse loenguid ja neli semestrit Franz Brentano filosoofialoenguid. Aastal 1878 habiliteerus ta Brentano juhendamisel kirjutatud väitekirjaga "Hume-Studien I. Zur Geschichte und Kritik des modernen Nominalismus" ning sai Viini ülikooli eradotsendiks.[1]
Aastal 1882 sai ta Grazi ülikooli erakorraliseks ja 1889 korraliseks professoriks. Sellele ametikohale jäi ta surmani. Aastal 1894 asutas ta Grazi ülikooli juures Austria esimese psühholoogialabori ning 1897 pani käima filosoofiaseminari.[1]
Aastal 1898 kutsuti teda professoriks Kieli ülikooli ja 1914 Viini ülikooli, kuid ta lükkas mõlemad pakkumised tagasi.[1]
Aastal 1904 ilmus Meinongi toimetamisel kogumik "Untersuchungen zur Gegenstandstheorie und Psychologie", mis esitas Meinongi esemeteooria (Meinongi artikkel "Über Gegenstandstheorie") ja Grazi eksperimentaalpsühholoogia koolkonna geštaltpsühholoogilised vaated.[1]
Meinongi õpilaste seas olid Viinis Christian von Ehrenfels, Alois Höfler ja Anton von Oelzelt-Newin ning Grazis Eduard Martinak, Stephan Witasek, Rudolf Ameseder, Vittorio Benussi, Ernst Mally, Joseph Marx, Franz Weber, Ferdinand Weinhandl ja Fritz Heider.
Meinong suri 27. novembril 1920 Grazis.
Meinongi õppetoolile asus Ernst Mally.[1]
Isiklikku muuda
Aastal 1889 abiellus ta Doris Buchholziga (1865–1940). 15. novembril 1892 sündis poeg Ernst.[1]
Meinongi sõprade seas olid muusikateadlane Guido Adler ning filosoofid Christian von Ehrenfels, Alois Höfler ja Anton von Oelzelt-Newin.[1]
Meinong oli päriliku vea tõttu sünnist saati poolpime. Ta püüdis seda varjata. Tema nägemine halvenes, nii et ta jäi lõpuks peaaegu täiesti pimedaks, nii et abikaasa ja teised pidid talle ette lugema. See tegi kirjandusega kursisolemise talle raskeks. Samuti oli ta häbelik ning pelgas muu hulgas avalikke loenguid ja konverentsidel osalemist. Ometi oli ta oma aja akadeemilises kogukonnas mõjukas. Johann Marek seletab seda tema auahnuse, püsivuse, hoolsuse ja distsiplineeritusega ning abikaasa pingutustega.[1]
Meinong oli suur muusikasõber. Ta esitas kammermuusikat klaveril ja eriti viiulil, komponeeris (peamiselt kammerlaule) ning tegeles muusikateooriaga, diskuteerides Guido Adleri, Christian von Ehrenfelsi, Stephan Witaseki ja Joseph Marxiga. Ta kirjutas ka arvustused Carl Stumpfi raamatu "Tonpsychologie" mõlemale köitele.[1]
Alexius Meinong osales saksa rahvuslike organisatsioonide töös, kuid distantseeris end Georg von Schönereri pangermanismist.[1]
Meinong oli katoliiklane, kuid oli kiriku suhtes distantseeritud ja kriitiline. Ta pooldas vaimulike ja ilmalike asjade eraldatust ja kõigi konfessioonide võrdsust. Ta kritiseeris usuõpetust Austria keskkoolides kui mõttevabadust piiravat. Usuõpetuse asemel tuleks tema meelest õpetada usundilugu, ja seda peaksid tegema ajaloolased.[1]
Tunnustus muuda
1914. aastal valiti Meinong Austria Teaduste Akadeemia tegevliikmeks.[1]
Meinongi uurimine muuda
Aastal 1933 sai John Niemeyer Findlay Grazi ülikoolist filosoofiadoktori kraadi väitekirjana esitatud raamatu "Meinong's Theory of Objects" eest.[1]
Aastatel 1968–1978 anti välja Meinongi kogutud teosed.[1]
Viited muuda
Välislingid muuda
Alexius Meinong – alliktekstid Vikitekstides