Aleksei Lvov
Aleksei Fjodorovitš Lvov (ka Alexey Lwoff, vene Алексей Фёдорович Львов; 5. juuni (vkj 25. mai) 1798 Tallinn – 28. detsember (vkj 16. detsember) 1870 Romainiai mõis, Kaunase lähedal) oli vene senaator, viiuldaja ja helilooja.
Elulugu muuda
Aleksei Lvov sündis 1797. aastal Tallinna tolliinspektoriks määratud Fjodor Petrovitš Lvovi (1766–1836) pojana.[1] Tema isa oli silmapaistev muusikategelane, luuletaja ja proosakirjanik, kes 1826. aastast kuni surmani oli ka keisri õukonna laulukapelli direktor.
Lvov elas Tallinnas alaliselt viisteist aastat. Nikolai I kroonimispidustuste ajal viibis isa juhitud keisri laulukapelliga Moskvas, kus tutvus kindral Alexander von Benckendorffiga. 1826. aastal asus kapteni auastmes teenistusse Benckendorffi Sandarmikorpuse vanemadjutandina.
Aleksei Lvov oli Venemaa Keisririigi riigihümni "Jumal, keisrit kaitse Sa" ("Jummal, oh önnista Keisrit...") viisi autor. Legendi järgi olevat muusik seda viisi keisrile esmakordselt ette mänginud viiulil Keila-Joa lossi pargis, kes viibis seal lossi ametlikul avamisel 17. mail 1833[2]. Lugu läbi, visanud Lvov viiulipoogna sillalt jõkke[3]. Samal perioodil juhatas ta ka Benckendorfide Keila-Joa mõisas malmist kaarsilla "Lvovi sild" ehitust jõe alamjooksul, sild valmis 1833. aastal. Silla kohta olevat keiser Nikolai I öelnud: "Näib, nagu oleks Lvov oma viiuli poogna üle jõe heitnud"[4].
Hümni esiettekanne toimus Venemaa Patriootliku Ühingu kontserdil Peterburi Aadlikogu saalis, tänapäeval D. Šostakovitši nimelise Peterburi Filharmoonia Suur saal. Laulis koor ja solistiks oli krahv Alexander von Benckendorffi tütar Anna Benckendorff[5].
1834. aastal sai temast ratsaväe korpuse tiibadjutant, isa surma järel aastatel 1837–1861 keisri õukonna laulukapelli direktor (aastatel 1837–1839 oli selle kapellmeister Mihhail Glinka) ja 1862 keisri õukonna ülemõuemeister.
Rahvusvaheline õigeusu vaimuliku muusika festivali "Credo" raames toimus Kaarli kirikus Tallinnas 25. mail 2008 Aleksei Lvovi 210. sünniaastapäeva tähistav kontsert.
Viimased üheksa eluaastat veetis ta tütar Praskovja pool Romainiai mõisas.[6][7]
Teosed muuda
- 1844 ooper "Bianca ja Gualtiero" ("Бианка и Гвальтьеро")
- 1846 ooper "Undiin" ("Ундина")
- 1854 ooper "Starosta" ("Староста")
- ooper "Emma" ("Эмма"")
- operett "Varvara" ("Варвара")
Isiklikku muuda
Aleksei Lvov abiellus 18. novembril 1836 Praskovja Aggejevna Abazaga (1817–1883), kes oli suhkruvabrikandi ja tõelise riiginõuniku Aggei Vassiljevitš Abaza (1766–1836) ja Praskovja Logginovna Manzei (1800–1837) tütar. Abielust sündisid:
- Fjodor (1842–1899)
- Praskovja (sündis 1844), abiellus Alexandre von Waxeliga (1839–1907; Александр Львович Ваксель),
- Aleksandra (sündis 1846)
Viited muuda
- ↑ Biografija.ru: Львов Федор Петрович
- ↑ Voldemar Oltsvel Скрипка для гимна Molodjož Estonii 11.12.2000
- ↑ Kaitseväe orkester hädas uue Venemaa hümniga Õhtuleht 12.01.2001
- ↑ Voldemar Oltsvel Hümn viiulile (pdf) Teater. Muusika. Kino juuli 2006
- ↑ "Vladimir Igošev: Muusikalisest Keila-Joast I". Originaali arhiivikoopia seisuga 9. jaanuar 2011. Vaadatud 15. mail 2009.
- ↑ Romainių dvaras
- ↑ http://kauno.diena.lt/dienrastis/kita/tituluotos-istorijos-staigmenos-29968#axzz1vOKTfbUi Tituluotos istorijos staigmenos