Aleksandr Štšukin
Aleksandr Nikolajevitš Štšukin (vene keeles Александр Николаевич Щукин; 22. juuli (vkj 10. juuli) 1900 Peterburi – 11. juuni 1990 Moskva) oli vene raadiotehnikateadlane. Kindralleitnant.
| Aleksandr Štšukin | |
|---|---|
| Sündinud | 22. juuli 1900 |
| Surnud | 11. juuni 1990 |
| Kodakondsus | Nõukogude Liit |
| Teadusalad | raadiotehnika |
| Uurimisala | raadiolokatsioon |
| Teaduskraad | tehnikadoktor (1939) |
| Teaduskutse | professor (1939) |
| Auaste | kindralleitnant |
Töökäik muuda
Aastatel 1932–1938 töötas Štšukin Mereväe Side ja Telemehaanika Teadusinstituudis (ülemaks oli kuni represseerimiseni 1937. aasta detsembris Aksel Berg). Lisaks sellele tegutses Štšukin õppejõuna Vorošilovi Mereväeakadeemias. 1939. aastal andis Kõrgem Atestatsioonikomisjon 1. järgu sõjaväeinsener Štšukinile tehnikadoktori kraadi (väitekirja kaitsmata) ja professori kutse[1]. 1940. aastal sai Štšukin akadeemias kateedriülemaks.
1943. aastal määrati Štšukin NSV Liidu Riikliku Kaitsekomitee juures asuva raadiolokatsiooni nõukogu liikmeks. 1949. augustis määrati ta relvajõudude ministeeriumi esimese peavalitsuse ülema asetäitjaks, 1950. aasta augustis NSV Liidu Ministrite Nõukogu juures asuva Kolmanda Peavalitsuse ülema asetäitjaks. Aastatel 1953–1955 oli ta keskmise masinaehituse ministeeriumi erimasinaehituse peavalitsuse ülema asetäitja.[1]
Štšukin andis panuse seniitraketisüsteemi S-25 väljatöötamisse ja pälvis selle eest sotsialistliku töö kangelase aunimetuse. Ka oli ta veealuses režiimis raadiosignaalide vastuvõtmise teooria alusepanijaid.[1]
Tunnustus muuda
- 1946 – valiti NSV Liidu Teaduste Akadeemia korrespondentliikmeks
- 1953 – valiti NSV Liidu Teaduste Akadeemia akadeemikuks
- 1956 – sotsialistliku töö kangelase aunimetus (õhukaitsesüsteemi S-25 loomise eest)[1]
- 1975 – sotsialistliku töö kangelase aunimetus ja teine medal "Sirp ja vasar"[1]
Ta on saanud viis Lenini ordenit (1950, 1956, 1960, 1961, 1975) ja kaks Punatähe ordenit (1943, 1954).
Sõjaväelised auastmed muuda
- 1940 – insener-polkovnik[1]
- 1950 – insenertehnilise teenistuse kindralmajor[1]
- 1962 – insenertehnilise teenistuse kindralleitnant[1]
- 1971 – kindralleitnant-insener[1]
- 1984 – kindralleitnant[1]