Aljaksandr Lukašenka

Aljaksandr Rõgoravitš Lukašenka (Аляксандр Рыгоравіч Лукашэнка, valgevene omaladinas Aliaksandr Lukašenka, vene keeles Александр Григорьевич Лукашенко Aleksandr Grigorjevitš Lukašenko; sündinud 30. augustil 1954 Vitsebski oblastis Kopõssis) on Valgevene poliitik ja president aastast 1994. Euroopa Liit ja Ameerika Ühendriigid ei pea tema presidentuuri aastast 2020 legitiimseks.

Aljaksandr Lukašenka
Aljaksandr Lukašenka (2024)
Valgevene president
Ametis
Ametisse asumise aeg 20. juuli 1994
Venemaa ja Valgevene Liidu riik Ülemnõukogu esimees
Ametisse asumise aeg 26. jaanuar 2020
Isikuandmed
Sünniaeg	30. august 1954 Kopõss, Vitsebski oblast, Valgevene NSV
Erakond	NLKP (1979–1992)
Autogramm
Sõjaväeline karjäär
Auaste	alampolkovnik

Aljaksandr Lukašenka on Valgevene Vabariigi Julgeolekunõukogu esimees.

Elulugu

Kasvas üles maakohas Magiljovi oblastis Šklovski rajoonis Aleksandrõja külas. Isa polnud, ema töötas lüpsjana. Koolis oli probleemne õpilane olles miilitsa lastetoas arvel. Lõpetas keskkooli Aleksandrõjas ja 1975. aastal Mogiljovi Pedagoogilise Instituudi ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetajana. 1985. aastal lõpetas kaugõppes Valgevene Põllumajanduse Akadeemia Gorkis ökonomist-põllumajandustootmise korraldajana.

1975–1977 teenis NSV Liidu piirivalvevägedes poliitosakonna instruktorina Brestis. 1977–1978 Mogiljovi linna toidukaubastu komsomolikomitee sekretär. 1978–1980 üleliidulise ühingu Teadus Šklovski rajooni vastutav sekretär. 1979. aastal astus NLKP-sse. 1980–1982 oli Nõukogude armees tankiroodu ülema asetäitja poliitalal. 1982–1983 kolhoosi Udarnik esimehe asetäitja Šklovski rajoonis. 1983–1985 Šklovi linna ehitusmaterjalide kombinaadi direktori asetäitja. 1985–1987 Lenini nimelise kolhoosi parteikomitee sekretär Šklovski rajoonis. 1987–1990 sovhoosi Gorodets direktor Šklovski rajoonis.

Tal on kolm poega, vanim neist on Viktar ja noorim Mikalai.

Ülemnõukogus

Lukašenka valiti 1990. aastal Valgevene Ülemnõukogusse. Ta juhtis Ülemnõukogu ajutist komisjoni vabariiklike ja kohalike võimude administratsiooni all olevate kaubandusstruktuuride tegevuse uurimiseks. 25. mail 1991 avaldas ta ajalehes Narodnaja Gazeta programmilise artikli "Diktatuur: Valgevene versioon?", kus ta süüdistas Valgevenet valitsevat nomenklatuuri autoritaarse võimu poole püüdlemisel ja poliitilise diktatuuri loomisel. Peale seda moodustas Ülemnõukogus fraktsiooni "Valgevene kommunistid demokraatia eest". Pärast augustiputši teatasid parlamendirühma "Valgevene kommunistid demokraatia eest" liikmed Valgevene kommunistlikust parteist lahkumisest ja nõudsid selle keelamist, samal ajal kui Lukašenka ise nõudis Ülemnõukogu esimehe Nikolai Dementei ja ministrite nõukogu esimehe Vjatšeslav Kebitši tagasiastumist.

1991. aasta novembris hääletas Lukašenka Valgevene enda relvajõudude ja rahasüsteemi loomise vastu. Hiljem hindas Lukašenka NSV Liidu lagunemist "20. sajandi suurimaks geopoliitiliseks katastroofiks." Nõukogude Liidu ekspresidendi Mihhail Gorbatšovi sõnul oli Lukašenka ainuke Valgevene Ülemnõukogu saadik, kes hääletas Nõukogude Liidu laialisaatmiseks sõlmitud Belovežje lepete vastu.

1993. aastal sai ta Valgevene parlamendi korruptsioonivastase komisjoni esimeheks. Olles ülemnõukogus säilitas ta kuni presidendiks valimiseni endale ka sovhoosi Gorodets direktori koha.

Presidendina

1994. aastal valiti Lukašenka üllatuslikult presidendiks. Pidas kampaaniat populistlike ja korruptsioonivastase võitluse loosungite all, lubades "kodu ja tööd" kõigile kodanikele, hinnakontrolli ja slaavi riikide liitu Venemaaga. Lukašenka valitsemine muutus aga üha autokraatlikumaks. 1995–1996 kasutas ta rahvahääletusi oma võimu kindlustamiseks parlamendi suhtes, et pikendada oma ametiaega 2001. aastani ja integreeruda tihedamalt Venemaaga.

Aprillis 1995, seoses samal aastal toimuva referendumiga, saatis Lukašenka väed puhastama parlamendihoonet, kus rahvuslikult meelestatud saadikud pidasid protestiks venemeelse poliitika vastu näljastreiki. Aasta hiljem saadeti parlament pärast rahvaküsitlust laiali ja ajakirjandusvabadust kärbiti.

Lukašenka majanduspoliitika järgib suures osas NSV Liidu majandusmudelit, mida iseloomustavad toodangu planeerimine, kaupade fikseeritud hinnad ja riiklik omand. Tehakse olulisi piiranguid ettevõtete erastamisele ning üritatakse vältida väliskapitalil põhinevaid investeeringuid riigi majandusse. Vabal turumajandusel põhinevas globaalses majandusruumis on taolise autarkilise süsteemi säilitamine keeruline ning on kaasa toonud Valgevene majandusliku arengu aeglustumise.

17. oktoobril 2004 korraldas president Lukašenka referendumi, mille tulemusel kaotati presidendi ametiaegade ülempiir. Muudatuse kiitis heaks 79,42% hääletamas käinud kodanikest. See muudatus võimaldas kaks korda ametis olnud Lukašenka kandideerida presidendiks ka kolmandal korral.

19. märtsil 2006 toimusid Valgevenes presidendivalimised, kus Aljaksandr Lukašenka vastaskandidaatideks olid Aljaksandr Milinkevitš, Sjargei Gaidukevitš ja Aljaksandr Kazulin.

Ametlikud presidendivalimiste tulemused:

• Aljaksandr Lukašenka 82,6%
• Aljaksandr Milinkevitš 6,0%
• Sjargei Gaidukevitš 3,5%
• Aljaksandr Kazulin 2,3%

Opositsiooni väitel ja vene sotsioloogide andmetel oli Lukašenka toetus alla 50%.

8. aprillil 2006 vannutati Lukašenka uueks ametiajaks presidendiks.

2010. aasta detsembris peetud presidendivalimistel sai Lukašenka ametlikel andmetel 79,6% häältest. Valimistulemuste vastu protestinute meeleavaldus Minskis peksti laiali, umbes 700 inimest vahistati. Arreteeriti ka seitse Lukašenka vastaskandidaati, mõnda neist peksti rängalt.

2015. aastal valiti ta 83,47% toetusega taas Valgevene presidendiks.

9. augustil 2020 toimunud Valgevene presidendivalimistel sai ta ametlikult 80,1% häältest. Opositsioon peab tulemust võltsinguks. Lukašenka presidentuuri peavad mittelegitiimseks nii Euroopa Liit kui ka USA.

25. veebruaril 2024 teatas Aleksandr Lukašenka, et kandideerib 2025. aasta presidendivalimistel, mis tähendab, et ta kandideerib kaheksandat järjestikust ametiaega.

Tunnustus

• 1995 – rahvusvaheline auhind "Usk ja ustavus"
• 1996 – Lomonossovi-nimelise Moskva Riikliku Ülikooli auprofessor
• 2021 – OCCRP aasta inimene organiseeritud kuritegevuse ja korruptsiooni vallas

Välislingid

• Lukašenka on valmis ELiga koostööd tegema. Postimees, 17. veebruar 2009.
• Kaivo Kopli. Lukašenka: olen reformimeelne. EPL.ee, 6. mai 2009.

Eelnev –

Valgevene president 1994–

Järgnev –