Alamprogramm
Alamprogramm (veel kutsutud protseduur, funktsioon, rutiin või meetod; inglise routine, subroutine) on informaatikas lähtekoodi korduvkasutatav osa, mis täidab kindlat ülesannet.
Alamprogrammi saab programmi eri osadest välja kutsuda, vähendades seega programmeerimise ajakulu, programmi haldamise vaeva ja koodi pikkust. Ühtlasi suureneb tavaliselt programmi ülevaatlikkus ja programmi tekstist on lihtsam aru saada.
Enamikus programmeerimiskeeltes eristatakse funktsioone ehk alamprogramme, mis väljastavad mingi omistatava väärtuse, ja protseduure ehk ülejäänud alamprogramme[1]. Vahetegemine käib formaalse tunnuse põhjal: funktsioonil on 1 väljundparameeter, protseduuril muusugune arv väljundparameetreid (0, 2 või üle 2). Mõnes keeles (FORTRAN, Pascal) on funktsiooni ja protseduuri erinevus kirjapildi põhjal otsustades suhteliselt suur, mõnes keeles (C, FoxPro) üsna väike ja mõnes (Prolog) puudub neil vähimgi erinevus.
Protseduraalne programmeerimine on programmeerimise stiil, kus alamprogramme kasutatakse palju ja peaprogramm on väga lühike. Sellele vastandub jadaprogrammeerimine, kus peaprogramm on pikk ja alamprogramme suhteliselt vähe. Tänapäeval peetakse viimast halvaks stiiliks.
Alamprogrammide ja peaprogrammide kirjutamise järjekorras eristatakse ülalt-alla-meetodit, mille järgi kirjutatakse valmis kõigepealt peaprogramm ja siis alamprogrammid, ning alt-üles-meetodit, mille järgi kirjutatakse kõigepealt valmis alamprogrammid ja peaprogramm valmib viimasena.