Afektsioon
|
See artikkel räägib metafüüsika mõistest; afektsiooniks nimetatakse ka ärritust, ärevust, poolehoidu, kiindumust ja haigust |
See artikkel vajab toimetamist. |
Afektsioon (ladina keeles affectio) on seisundi muutus.[1]
Skolastikud eristasid väliseid afektsioone, millel on väline põhjus, ja sisemisi afektsioone, mis tulenevad subjekti seesmistest algetest. (GOCLEN, Lex. phil. p. 78).
Baruch Spinoza, kes vaatles afektsioone substantsi osadena (Einzelding), moodustena (modi), pidas afektsiooniks (entis affectiones) "sellist omadust, mida me mõistame üksnes osana olemusest või olemasolust, mis neist aga ainult seetõttu pole eristatav" (quaedam attributa, sub quibus uniuscuiusque essentiam vel existentiam intelligimus, a qua tamen non nisi ratione distinguuntur) (Cog. met. I, 3).
Immanuel Kanti järgi põhinevad kõik kaemused kui meelelised afektsioonidel ning mõisted funktsioonidel (die Begriffe auf »Funktionen«) (Kr. d. r. V. S. 88).