Achilleuse laul

Madeline Milleri romaan

"Achilleuse laul" (originaalpealkiri "The Song of Achilles") on Ameerika Ühendriikide kirjaniku Madeline Milleri 2011. aastal ilmunud debüütromaan.[1][2]

Achilleuse laul
Originaali pealkiri "The Song of Achilles"
Autor Madeline Miller
Tõlkija Hedda Mauer
Kaane kujundaja Ilona Gurjanova
Toimetaja Sven-Erik Soosaar
Päritolumaa Ameerika Ühendriigid
Keel inglise
Žanr romaan
Kirjastaja Ecco Press (HarperCollins) (originaal)
Koobakene (eesti keeles)
Ilmumisaeg 2011 (originaal)
2018 (eesti keeles)
Lehekülgi 329
ISBN 978-9949-7270-4-9

Romaan põhineb vanakreeka lauliku Homerose eeposel "Ilias". Sündmustik kattub suuresti eepose omaga, ent on esitatud teose minajutustaja Patroklose vaatepunktist. Teos käsitleb lisaks Trooja sõjale aega nii enne kui ka pärast sõda (kasutatud on Trooja sõja teemalise eepilise tsükli teisi lugusidki).[3] Keskpunktis on armusuhe Patroklose ja Achilleuse vahel.[2][4]

2012. aastal pälvis romaan auhinna Orange Prize for Fiction ja sai The New York Timesi bestselleriks. Romaan on ilmunud enam kui 25 keeles. Eesti keeles andis teose välja kirjastus Koobakene 2018. aastal.[4]

Sisukokkuvõte muuda

Teos algab Patroklose varajases lapsepõlves. Koos oma isaga, kuningas Menoitiosega, suundub Patroklos Sparta kuninga Tyndareose kotta, et paluda isa mahitusel kuninga tütre Helena kätt. Tseremooniat vaatab pealt Odysseus, kes aimab sadade kosilaste tõttu halba. Kuidas kavatseb kuningas Tyndareos hoida kibedaid kaotajaid Sparta vastu sõda kuulutamast? Odysseus pakub välja kaheosalise lahenduse. Esiteks peab Helena oma tulevase abikaasa valima iseseisvalt, oma isast sõltumata. Teiseks on iga kosilane kohustatud andma vandetõotuse, mille kohaselt ei tohi ükski kosilane Helena valikule vastupanu avaldada. Lisaks sellele lasub neil kõigil kohustus tulla tulevasele Sparta kuningale appi, kui keegi peaks kavatsema temalt Helenat röövida. Kõik kosilased soostuvad vandetõotust andma, kaasa arvatud noor Patroklos. Oma abikaasaks valib Helena Atreuse poja Menelaose.[2]

Luhtaläinud kosjaskäigu järel naaseb Patroklos koju. Kui ta tapab kogemata rüseluse käigus ühe oma isa ülikute poegadest, pagendab Menoitios ta Phthia kuningriiki, mida valitseb kuningas Peleus. Kuninga kojas kohtub Patroklos Achilleusega, kuningas Peleuse ja merenümf Thetise pojaga. Esialgu ei saa poisid omavahel hästi läbi, ent kui Achilleus palub Patroklose oma kaaslaseks, sugeneb nende vahel sõprus. Ajapikku tekivad Patroklosel Achilleuse vastu romantilised tunded.[2]

Thetis ei poolda Patroklose ja Achilleuse sõprust, kuna Patroklos on surelik. Nümfi silmis on poiss madalamast seisusest kui jumalikku päritolu Achilleus ja seetõttu talle sobimatu kaaslane. Thetis üritab poisse lahutada, saates Achilleuse Pelioni mäele kentauri Cheironi käe alla õppima. Sellest hoolimata leiab Patroklos üsna pea tee tagasi Achilleuseni ja koos veedavad nad paar aastat Cheironi juures mägedes. Sellel ajaperioodil saavad Patroklosest ja Achilleusest armastajad.[2]

Kui Patroklos ja Achilleus naasevad Peleuse kotta, ilmneb, et on juhtunud kardetu: kuninganna Helena on röövitud. Mükeenest on vennad Menelaos ja Agamemnon saatnud üleskutse kõikidele Hellase meestele aastaid tagasi kuningas Tyndareose kojas antud vandetõotust austada. Nad peavad tulema Troojasse sõtta, et vabastada kuninganna Helena Trooja printsi Parise küüsist. Kuningas Peleus loodab, et Achilleus marsib Troojasse Phthia väejuhina. Thetis aga kardab ettekuulutust, mis ennustab Achilleuse enneaegset surma, kui ta peaks Troojasse sõtta minema. Thetis saadab poja Skyrose saarele kuningas Lykomedese kotta peitu ja paneb Achilleuse paari kuninga tütre Deidameiaga, kes jääb rasedaks ja sünnitab Neoptolemuse (teise nimega Pyrrhose). Achilleuse otsingul jõuab Patroklos Skyrosele ja avastab, et Achilleus on oma isikut varjanud ennast naiseks maskeerides.[2]

Patroklos ja Achilleus varjuvad Skyrosel, kuni saarele saabuvad Odysseus ja Diomedes. Odysseusel õnnestub kavaluse läbi Achilleuse isik paljastada. Koos Odysseuse ja Diomedesega naasevad Patroklos ja Achilleus Phthiasse. Erinevalt Patroklosest ei kohusta miski Achilleust sõtta minema, ent ta ei suuda vastu panna igavese kuulsuse lubadusele. Achilleus kogub oma väed ja suundub koos Patroklosega Aulisesse, et ühineda Agamemnoni vägedega.[2]

Sõjaväel ei õnnestu pikemat aega Aulisest lahkuda, kuna on liiga tuulevaikne. Agamemnon soovib paari panna Achilleust oma tütre Iphigeneiaga, millega Achilleus nõustub. Vahetult enne abielu lõikab Agamemnon aga Iphigenia kõri läbi, ohverdades ta jumalanna Artemisele. Ohverdus toob vajaliku tuule Troojasse lahkumiseks, ent süvendab juba olemasolevaid pingeid Achilleuse ja Agamemnoni vahel. Kumbki mees usub, et tal on eesõigus juhtida Hellase vägesid.[2]

Troojas venib sõda oodatust pikemaks. Kreeklased rüüstavad järjest Trooja maid, ent kuningriik on jumal Apolloni kaitse all ega lange. Achilleus avastab oma tõelise kutsumuse sõdalasena ja Patroklos leiab oma koha laagri tohtrina. Pinged Achilleuse ja Agamemnoni vahel saavutavad haripunkti, kui Agamemnon keeldub loovutamast Apolloni ülempreester Chrysesile tema enda tütart, kelle on Agamemnon omale rüüsteretkede käigus võtnud orjaks. Selle tagajärjel vallandub laagris katk. Agamemnon on sunnitud Chrysesi tütre tagastama, ent valurahana nõuab ta Achilleuse orja Briseisi. Kuna sellega on Agamemnon riivanud Achilleuse au, keeldub Achilleus rohkem kreeklaste nimel võitlemast.[2]

Thetis palub abi jumal Zeusilt, kelle sekkumisel kreeklaste kaotused süvenevad. Eesmärk on kannustada Agamemnonit Achilleusele alla vanduma, aga kumbki mees ei ole nõus oma uhkusest loobuma. Patroklos ei suuda enam kõrvalt vaadata, kuidas talle tuttavad mehed järjest langevad. Ta anub Achilleust, et too lahinguväljale naaseks. Kui ka see ei kõiguta Achilleust, soostub Patroklos Achilleuseks maskeeruma ja meeste moraali tõstmiseks tema asemel lahingusse minema. Achilleus on selle plaaniga päri. Esialgu saadab Patroklost lahingus edu, ent lõpuks hukkub ta prints Hektori käe läbi.[2]

Patroklose surmast hullunana naaseb Achilleus lahinguväljale ja tapab Hektori. Achilleust sütitab sõdima vaid raev, ta ei soovi ilma Patrokloseta enam elada. Ettekuulutuse kohaselt hukkub ta ise üsna pea Parise käe läbi. Sõtta saabub Achilleuse poeg Pyrrhos, kes keelab matta oma isa koos Patroklosega. Olla maetud koos Patroklosega oli Achilleuse viimane soov. Patroklose vaim püsib kahe maailma vahel kinni, kuni Thetis viimaks kirjutab Patroklose nime Achilleuse hauale. See võimaldab Patroklosel teise ilma edasi liikuda. Teos lõpeb Patroklose ja Achilleuse taaskohtumisega teispoolsuses.[2]

Klassikalise teksti tõlgendusena muuda

Emily Hauser toob esile asjaolu, et praegu on suur nõudlus meedia järele, mis taaskujutaks antiiki uues võtmes. Näidetena mainib ta muuhulgas nii Milleri "Achilleuse laulu" kui ka Milleri teist antiikmütoloogial põhinevat romaani "Circe" ('Kirke'), mis on taaskujutus Homerose "Odüsseiast".[5]

"Achilleuse laulu" käsitleb ka Edwin Gentzler pikemalt oma artiklis naisautorite ja antiiktekstide tõlgendamise teemal. Gentzler tõstab esile asjaolu, et siiamaani on naiskirjanikud klassikalise filoloogia maailmast suuresti välja jäänud. Olukorra paranemisele on aga aidanud kaasa naiskirjanike sulest ilmunud antiiktekstide tõlked (näiteks Emily Wilsoni 2017. aasta "Odüsseia" tõlge) ja ilukirjanduslikud tõlgendused (inglise keeles fictionalisation). Gentzler leiab, et klassikalise filoloogia valdkonna tõlketeadlased peaksid olema rohkem avatud just naisautorite tõlgendustele antiiktekstidest, kuna need annavad hääle uuenduslikele vaatepunktidele. Oma argumenti toetab ta analüüsiga Milleri "Achilleuse laulust", Margaret Atwoodi "Penelopeiast" (originaalpealkiri "The Penelopiad", ilmunud aastal 2005) ja Pat Barkeri romaanist "The Silence of the Girls" (2018).[6]

Nende kolme teose puhul on oluline eristada "Achilleuse laulu" Atwoodi ja Barkeri romaanidest niipalju, et ehkki Miller käsitleb sarnaselt Barkeriga (kelle teos põhineb samuti Homerose "Iliasel") antiikaja naiste rolli ühiskonnas ja kannatusi sõja ajal, püsib tema fookus eelkõige Patroklose ja Achilleuse armastuslool. Selles väljendub ka romaani suurim kõrvalekalle originaaltekstist. "Iliases" pole otsesõnu väljendatud, kas Patroklose ja Achilleuse suhe oli üksnes platooniline või ka romantiline. Miller on "Achilleuse laulu" kirjutamisel jäänud "Iliase" sündmustele truuks. Ammutanud inspiratsiooni Aischylose ja Platoni tekstidest, on ta aga täiendanud Patroklose ja Achilleuse suhet, pakkudes konteksti mõningatele Achilleuse valikutele ja hoiakutele algses eeposes.[6] Miller on öelnud, et ehkki ta "varastas" idee Platonilt, on "Iliase" enda sisu piisav tugipunkt Patroklose ja Achilleuse suhtele. Kirjanikku ennast veenis nimelt see, kuidas ja kui sügavalt Achilleus Patroklost tema surma järel leinas. Patroklose ja Achilleuse suhte tõlgendamine romantilisena pole uus lähenemine, vaid juba antiikajast tuttav.[7]

Viited muuda

  1. Madeline Miller. Madeline Miller: The Author. Kujundanud Adrian Kinloch. 2019. Vaadatud 26. märts 2021
  2. 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 Madeline Miller. Achilleuse laul. Tõlkinud Hedda Mauer. Tallinn: Kirjastus Koobakene, 2018 (originaaltrükk avaldatud 2011)
  3. https://www.ra.ee/tuna/homeros-ja-kangelasajastu-eeposed-ajalooallikana-kangelasaeg-ja-kangelaseepika-lk-18-38/
  4. 4,0 4,1 Kirjastus Koobakene. 2016. Kirjastus Koobakene: Raamatud. Vaadatud 26. märts 2021
  5. Emily Hauser. When Classics Gets Creative: From Research to Practice. TAPA, 149/ 2019. Lk 3, 163–177
  6. 6,0 6,1 Edwin Gentzler. Women writers and the fictionalisation of the classics. The Translator, 25/ 2019. Lk 3, 269–281
  7. Carolyn Kellogg. First-time author Madeline Miller wins last-ever Orange Prize. Los Angeles Times, 30. mai 2012. Vaadatud 16. märts 2021

Välislingid muuda