Trooja sõda oli üks suurimaid sõdasid, mida on kirjeldatud vanakreeka mütoloogias, vanakreeka ja vanarooma mütoloogia üks keskseid sündmusi.

Homerose "Ilias" kirjeldab sõjastseene Trooja (Ilioni) linna kreeklaste väe poolt, keda "Iliases" nimetatakse enamasti ahhailasteks, harvem danaoslasteks või argiivideks. Seejuures räägitakse siiski ainult 51 päevast kümneaastase piiramise ajast. Teised sündmused on pärandunud teistes eepostes eepilises tsüklis.

Kas mainitud sõda ka tegelikult aset leidis, on tänini vaidluse all; arvatakse, et see toimus 12. või 13. sajandil eKr.

Trooja sõja müütiline vallapäästja oli Menelaose abikaasa Helena röövimine Trooja kuninga Priamose poja Parise poolt (vt Parise otsus). Seepeale läksid ühinenud kreeklased sõjaretkele Trooja vastu, et kätte maksta. Hoolimata kümneaastasest piiramisest ei õnnestunud tugevalt kindlustatud linna vallutada. Odysseuse nõuandel ehitasid kreeklased suure puuhobuse, millesse kõige vapramad sõjamehed end peitsid, ja teesklesid oma laevade ärasõitu. Hoolimata Kassandra ja preester Laokooni hoiatustest tõid troojalased hobuse linna. Öösel ronisid kreeklased peidust välja ning tegid väravad lahti; nii saadi linn vallutada. Sellele sündmusele viitabki väljend "Trooja hobune". Teise versiooni järgi ehitasid kreeklased nii suure hobuse, et see Trooja väravatest läbi ei mahtunud. Nii lammutasid troojalased ise oma müüre, et puuhobune linna tuua.

Trooja sõja müüt

muuda

Homerose "Iliase" ja "Odysseia" kõrval on teisi antiikallikaid, mis Homerose esitust täiendavad. Nende seas väärib esiletõstmist eepiline tsükkel, mis sisaldab Trooja sõja eel- ja järellugusid, Vergiliuse "Aeneis" ning hilisladina autorid Dictys Cretensis ("Ephemeris belli Trojani", 4. sajand) ja Dares Phrygius ("Acta diurna belli Trojani", 5. sajand). Keskajast kuni William Shakespeare'ini olid kolm viimast teksti kõikide Trooja sõja kirjanduslike töötluste alus. Isegi Goethe pöördus oma teose "Achilleis" plaanis veel nende poole.

Eellugu

muuda
 
Peter Paul Rubens. Parise otsus
 
Francesco Primaticcio. Aphrodite juhib Helena röövimist Parise poolt (1530/1539)

Trooja sõja algfaas kuni esimeste lahinguteni jutustati eeposes "Kypria", mis ei ole säilinud.

Parise otsus

muuda
  Pikemalt artiklis Parise otsus

Sõda sai alguse sureliku kangelase kuningas Peleuse ja jumalanna Thetise (Achilleuse vanemate) pulmast. Nad olid kutsunud pidustustele peaaegu kõik Olümpose jumalad, jätsid aga ainsa jumalannana kutsumata Erise, tülijumalanna. Eris vihastas, tuli kõigest hoolimata kutsumata külalisena peole ning viskas külaliste sekka kuldse õuna, millele oli kirjutatud "Kõige kaunimale" (καλλίστῃ)[1]. Jumalannad Hera, Athena ja Aphrodite püüdsid õuna kinni samal ajal ning hakkasid omavahel tülitsema selle üle, kes neist on kõige ilusam. Kuna nad ei jõudnud selles küsimuses lahenduseni, läksid nad jumalate valitseja Zeusi juurde. Zeus ei tahtnud seda valikut enda peale võtta, sest Aphrodite ja Athena olid tema tütred ning Hera oli tema abikaasa ja õde. Ta kutsus Hermese ja tegi talle ülesandeks viia jumalannad Parise, ilusa, kuid üleannetu Trooja kuningapoja juurde, et see otsustaks, kellele õun kuulub.

Iga jumalanna üritas kingitustega meelitada Parist õuna enesele andma. Hera pakkus Parisele võimu kogu Aasia üle, Athena pakkus talle tarkust ja sõjakunsti. Aphrodite aga pakkus talle naiseks maailma kõige ilusamat naist. Paris andis õuna Aphroditele, millega ta kutsus enda peale teiste jumalannade raevu ning need püüdsid nüüd teda kahjustada, nagu said.

Kaine ning skepsise ja demütologiseerimise poole püüdev Dares Phrygius taandab "Parise otsuse" motiveerivale unenäole.

Parise ja Helena põgenemine

muuda

Kõige ilusam naine maailmas sel ajal oli Helena, Sparta kuninganna, kes nüüd pidi Parisele kuuluma. Paraku oli aga Helena juba abielus. Enne kui Helena oli saanud kuningas Menelaose abikaasaks, olid paljud Kreeka kuningad tal kosjas käinud. Et pärast peigmehevalikut Kreekas rahu säilitada, oli Odysseus andnud nõu, et kõik kosilased annaksid vande Helena valikut tunnustada ja Helena abielu kaitsta. Kui Paris nüüd Helenat kohtas, täitis Aphrodite oma lubaduse ning laskis oma pojal Erosel lasta Helena pihta kuldse armastusenoole, mis pani Helena Parisesse armuma. Nad põgenesid koos Parisega Troojasse. Seepeale kuulutas Helena abikaasa Menelaos Troojale sõja, et oma naist tagasi saada. Ta kutsus kaasa kuningad, kes olid vande andnud. Menelaose venna ning "Iliase" järgi Mükeene kuninga Agamemnoni juhtimisel mindi sõjaretkele Trooja vastu, mis tegi Herale ja Athenale palju rõõmu.

Mõnes versioonis, näiteks Stesichorosel ja hiljem Euripidesel, ei jõuagi Helena Troojasse. Jumalad, variantides ka Hera üksinda, loovad Helena pettepildi, kelle pahaaimamatu Paris Troojasse kaasa viib. Kogu sõja vältel viibib Troojas üksnes see jumalik fantoom. Helena ise maabus Egiptuses. Sealt leidis Menelaos ta pärast sõja lõppu ning pöördus koos temaga Spartasse tagasi.[2]

Sõjakäigu episoodid

muuda

Väe kogumine

muuda

Paris tõi Helena röövimisega Menelaose perekonnale häbi. Et atriidide väärikust ja au taastada, hakkas ta kohe mobiliseerima sõjaväge, mis oleks piisavalt tugev, et Trooja massiivsetest väravatest jagu saada. Selle ülesande juures tuli talle appi see, et tema varasemad rivaalid, kes ilusat Helenat kosisid, olid truudusevande andnud. Odysseuse nõuandel oli Helena isa Tyndareos lasknud kõikidel Helena kosilastel enne otsust vanduda, et nad tulevad väljavalitule tulevikus iga vastase vastu appi. Et Helenal oli olnud palju kosilasi kogu Kreekast, ei olnud Menelaosel kuigi raske võimast väge kokku panna.

Achilleus võtab sõjast osa

muuda
 
Thetis annab oma pojale Achilleusele Hephaistose sepistatud relvad
 
Achilleus kuningas Lykomedese õukonnas. Louvre

Ahhailased piirasid Troojat üheksa aastat. Sõja seda osa mainitakse vähe, pärandunud allikad eelistavad rääkida sõja viimase aasta sündmustest. Pärast esimest maabumist oli kogu sõjavägi uuesti koos alles kümnendal aastal. Thukydides teeb järelduse: rahapuuduse ja ebapiisava proviandi tõttu ründasid nad kõigepealt Trooja liitlased ning veetsid mõne aja Traakia poolsaarel põldu harides.[3]

Nägija Kalchas oli ennustanud, et kui Achilleus sõjast osa ei võta, siis kreeklased Troojat ei võida. Ent Achilleuse ema Thetis teadis, et langeb Trooja all. Sellepärast püüdis ta oma poega kaitsta. Ta peitis Achilleuse noore tüdrukuna riietatuna Skyrose kuninga Lykomedese õukonda. Seal oli tal suhe Lykomedese tütre Deidameiaga, kes sünnitas talle poja Neoptolemose.

Odysseus ja Diomedes paljastasid Achilleuse, kui nad tulid kaupmehi mängides õukonda ning tundsid Achilleuse ära, kui too imetles relvi, mida nad müügiks pakkusid. Teine lugu räägib, et kui Achilleus kuulis trompetit, haaras ta kaitseks oda, selleasemel et põgeneda. Seepeale asus ta oma nõuniku (kasvataja) Phoinixi (Amyntori poja) ning oma parima sõbra Patroklose saatel asus ta Trooja poole teele. Achilleusele läks korda ainult see, et tema nime mitte kunagi ei unustataks.

Achilleuse viha (tema tüli Agamemnoniga) on Homerose kangelaseepose "Ilias" keskne motiiv: seal on jutt 51 päeva kestnud episoodist.

Agamemnon ja Iphigeneia

muuda
 
Giovanni Battista Tiepolo. Iphigeneia ohverdamine. 1757.

Artemis karistas Agamemnonit selle eest, et too oli jumalannale pühendatud hiiest ühe emahirve tapnud ning kiitles, et on parem jahimees kui Artemis. Jumalanna ei lasknud Agamemnoni laevastikul Aulisest Boiootias ära sõita, tekitades tuulevaikuse. Preester Kalchase oraakel ütles, et selleks et teekond saaks alata, peab Agamemnon Artemisele ohverdama oma tütre Iphigeneia.

Mõne versiooni järgi Artemis ohverdaski oma tütre. Teiste versioonide järgi viis Artemis ta Taurisesse ning tema asemel ohverdati emahirv. Iphigeneia oli Krimmis taurislaste juures Artemise preestrinna (vaata ka Euripidese tragöödiaid "Iphigeneia Aulises" ja "Iphigeneia taurislaste juures"). Hesiodose järgi sai Iphigeneiast jumalanna Hekate.

Chryseis ja Briseis

muuda

Achilleus oli röövinud Briseisi ja teinud ta oma armukeseks. Kui Agamemnonilt sooviti, et ta järgiks Kalchase oraaklit ning annaks omaenda vallutatud voodikaaslase Chryseisi, Apolloni preestri Chrysese tütre, isale tagasi ja nõnda vaigistada Apolloni viha (katku kreeklaste sõjaväes), nõudis ta asendust. Et Kalchas oli enne oraaklit palunud Achilleuselt kaitset, teades, et Agamemnonit oraakel ei rõõmusta, võttis Agamemnon, kes oli Achilleuse peale maruvihane, temalt Briseise ära. Seepeale palus Achilleus oma emalt Thetiselt, et ta mõjutaks Zeusi lasta troojalastel niikaua kõikides lahingutes võita, kuni ta saab hüvituse, ning keeldus edaspidi võitluses troojalaste ja nende liitlaste vastu osalemast. Zeus täitis tema palve.

Hektori ja Patroklose surm

muuda

Kui Achilleus enam lahingutest osa ei võtnud ja kreeklased jäid seetõttu hätta, pani Patroklos Achilleuse sõjarüü selga ja läks lahingusse. Hektor tappis ta kahevõitluses ning sai Achilleuse sõjarüü saagiks. Achilleus tõotas, et ta Patroklost enne ei mata, kui on Hektori tapnud. Saanud oma emalt Thetiselt uue, Hephaistose valmistatud sõjarüü (selle ilukilpi kirjeldades annab Homeros läbilõike Kreeka elust), astus ta Hektoriga kahevõitlusse. Aias oli Hektorit juba haavanud; Achilleus ajas teda kolm ringi ümber Trooja müüride taga ja tappis ta. Achilleus lohistas Hektori surnukeha sõjavankri järel kolm korda ümber Trooja. Kui Hektori isa kuningas Priamos tuli öösel jumalate kaitse all, vanker täis lunastuskingitusi, et poja surnukeha matmiseks vabaks osta, tundis Achilleus talle kaasa. Ka ema veenis teda, andes ka teada, et Zeus soovib surnukeha vabaksandmist. Matuse ja peiede ajaks lepiti kokku üheteistpäevane relvarahu.

"Iliase" esimene sõna "Μῆνιν" tähendab 'vimma'. Kui Achilleus lõpuks ilmutab kaastunnet ja laseb Hektori surnukeha välja lunastada, on kaar, mida "Ilias" kirjeldab, lõpule jõudnud. Eepose viimane laul toob lahenduse (lysis).

Achilleuse surm

muuda
 
Johann Heinrich Füssli. Thetis itkeb surnud Achilleust. 1780.

Varsti pärast Hektori surma võitis Achilleus veel Memnonit Aithiopiast, Kyknost Kolonaist ja amatsoonide kuningannat Penthesileiat, kellesse ta veel tema surmavõitluses armus (mõne versiooni järgi oli neil armuvahekord; mõnikord öeldakse isegi, et Achilleus vägistas ta veel pärast tema surma). Varsti pärast seda tappis Paris Achilleuse Skaia värava juures: ta laskis Apolloni abiga mürginoolega Achilleusele kanda (Achilleuse kand oli tema ainus haavatv koht). Teise versiooni järgi suri ta noapistest, kui ta relvarahu ajal külastas Trooja kuningatütart Polyxenat. Tema luud pandi kokku Patroklose luudega, ja nagu Aiaski, elas ta pärast surma Leuke saarel Doonau suudmes.

Achilleuse sõjarüü ja Aiase surm

muuda
 
Eurytiose krateer. Aias Salamisest viskub mõõgale. Umbes 600 eKr.

Pärast Achilleuse surma tülitsesid Odysseus ja suur Aias, kes oli nüüd esimene kangelane kreeklaste seas, Achilleuse relvade ja sõjarüü pärast. Odysseus võitis väljakuulutatud võistluse (jumalanna Athena abiga), ja sattus metsikusse raevu ning ründas lambakarja, mida ta pidas kreeklasteks ning kõige suuremat Odysseuseks. Kui ta jälle mõistusele tuli, viskus ta häbist oma teo pärast omaenda mõõga otsa.

Oraaklid

muuda

Kui kreeklased olid juba peaaegu kümme aastat Troojat piiranud, võtsid nad vangi nägija Helenose, Priamose poja. Nad piinasid teda, kuni ta reetis neile Trooja vallutamise tingimused. Kreeklastele pidid kuuluma Heraklese nooled (need olid Philoktetese käes), nad pidid Troojalt varastama Pallas Athena pühakuju pallaadioni ja nende ridades pidi võitlema Achilleuse poeg Neoptolemos.

Ühe oraakli järgi pidi esimene kreeklane, kes laevadelt maale läheb, ka esimesena surma saama. See oli ka juhtunud: tegu oli Protesilaosega, phylakelaste juhiga.

Philoktetes

muuda

Philoktetes oli olnud Heraklese sõber ja relvakandja ning sai pärast Heraklese surma tema surmatoovad nooled (mis olid mürgitatud hüdra sapiga) ja vibu, sest ta süütas Heraklese matusetuleriida, mida keegi teine polnud valmis tegema. Ta purjetas kreeklaste ühe juhina seitsme laevaga Trooja alla. Ent teel sai ta Chryse saarel puhates maolt, tõenäoliselt nastikult, hammustada. Et kreeklased ei kannatanud tema valukarjeid ja lehkavat haava, mis ei paranenud, enam välja, pani Odysseus ta Lemnose saarele maha.

Philoktetese mehi hakkas juhtima Medon, Philoktetes aga jäi oma relvadega kümneks aastaks üksi. Ta oli vihane, sest ta oli oma hädas maha jäetud nagu haige loom ning ta tuli teistele meelde alles siis, kui tema teeneid tarvis läks. Odysseus teadis, et Philoktetes ei tule mingil juhul vabatahtlikult Trooja vastu lahingusse. Sellepärast varastas ta Philoktetese relvad ja asus tagasiteele Agamemnoni laagrisse. See ajas Philoktetese marru ja ta järgnes Odysseusele Troojasse. Kui ta lahinguväljale jõudis, tervendas Asklepios või selle poeg Machaon tema haavad, ja pisut hiljem osales ta juba esimestes võitlustes troojalastega, mille käigus tappis ta Heraklese mürginooltega Parise.

Pallaadioni röövimine

muuda

Odysseuse riskantne ülesanne varastada pallaadion (puust Athena pühakuju, mis kaitses troojalasi) oli üks tema raskemaid missioone. See oli peidus ühes pühamus Trooja müüride taga. Ühel ööl õnnestus tal kerjuseks riietatuna märkamatult Troojasse tungida. Ainult Helena, kes oli vahepeal abiellunud ühe teise Priamose pojaga, tundis Odysseuse ära. Ta igatses oma kodumaad Spartat, sellepärast ta rääkis Odysseusele, kuidas pallaadioni juurde jõuda, ja ütles, kui palju seal vahimehi oli. Odysseus hiilis pühamu juurde ja likvideeris hääletult vahimehed. Kui pallaadion oli kindlalt käes, läks ta tagasi laagrisse. Edaspidi pidid troojalased end kaitsma ilma sellise jumaliku kaitseta.

Diomedes

muuda
 
Kresilas (?). Diomedes (koopia). 430 eKr. Müncheni glüptoteek

Diomedesel peaaegu õnnestus Aineasel võitluses tappa. Aphrodite, Ainease ema, päästis ta, kandes ta lahingust välja. Maruvihane Diomedes haavas Aphrodite randmeliigest, mispeale Aphrodite pillas poja käest ja põgenes nuttes Olümposele, et lasta oma emal Dionel end lohutada. Apollon mähkis siis Ainease pilve sisse ja viis ta Pergamoni, pühasse kohta Väike-Aasias. Seal tervendas ja tugevdas teda üleloomulikul kombel Artemis. Kui Diomedes oli hiljem sõja käigus kahevõitluses Hektoriga, nägi ta troojalaste poolel võitlemas sõjajumalat Arest. Diomedes käskis oma sõduritel organiseeritult taanduda. Arese ema Hera nägi tema sekkumist ja palus Zeuselt luba ajada ta tema õe Athena abiga lahinguväljalt ära. Siis kutsus Diomedes üles Arest otse ründama. Tema oda juhtis Athena ja haavas Arest, kes seepeale põgenes lahingust, laskis Aphroditel end lohutada ning tegeles oma haavaga ning haavatud uhkusega. Seepeale tõmbusid jumaliku kaitseta jäänud troojalased Diomedese viha alt tagasi. Diomedes oli ainus surelik kreeklane, kellel õnnestus kahte Olümpose jumalat haavata.

Glaukos

muuda

Lüüklane Glaukos, Bellerophontese lapselaps, ja tüdiid Diomedes kohtusid täis võitlushimu lahinguväljal. Diomedes ei teadnud, kes tema vastane on, aga Glaukos teadis väga hästi, kellega tal tegu on. Ta ütles: „Diomedes, juba minu vanaisa Bellerophon oli sinu vanaisal Oineusel külas." Diomedes torkas seepeale oma piigi mulda, uuendas suguvõsade vahelist sõprust ja vahetas oma raufrüü Glaukose kuldrüü vastu.

Trooja hobune

muuda
  Pikemalt artiklis Trooja hobune

Sõda kestis kümme aastat ning seal osales palju kangelasi, nagu Achilleus, Paris ja Hektor. Lõpuks otsustasid kreeklased üritada kavaluse abil linna vallutada. Nad ehitasid Epeiose juhtimisel hiiglasliku puust hobuse (Trooja hobuse), mis oli seest tühi, ning peitsid mõned oma vapraimad mehed selle sisse. Nad jätsid hobuse kaldale ning ise sõitsid laevadega merele, teeseldes lahkumist. Troojalased nägid hobust ja lahkuvaid kreeklasi ning arvasid, et kreeklased on loobunud linna vallutamisest, naasnud koju ja jätnud neile kingituseks puust hobuse. Kreeklased olid maha jätnud Sinoni, kes troojalasi kingituse ehtsuses veensid. Ennustaja Laokooni ning nägija Kassandra, Hektori ja Parise õe hoiatustele vaatamata vedasid nad rõõmuhõisete saatel hobuse linna sisse, lõhkudes osa oma vallutamatust müürist, sest hobune oli liiga kõrge, et linnaväravatest läbi mahtuda, ning tähistasid oma võitu. Pärast pidu, öö saabudes väljusid hobuse sees varjul olnud kreeklased oma peidupaigast, avasid märkamatult linnaväravad, et ülejäänud sõjavägi saaks linna tungida, ja panid linna põlema. Nüüd ei olnud troojalastel lootustki sõda võita, kreeklased vallutasid hõlpsasti linna. Trooja põletati maha, nii et vähestel elanikel õnnestus pääseda. Kavaluse oli välja mõtelnud Odysseus, Ithaka saare valitseja.

 
Võitlus Trooja laevade juures. Atika sarkofaag. 3. sajandi teine pool. Thessaloníki arheoloogiamuuseum
 
Adam Elsheimer. Trooja tulekahju. Umbes 1600. Vana Pinakoteek

Pärast sõda

muuda
 
Väike Aias vägistab Kassandra Pallas Athena templis. Louvre
 
Federico Barocci. Aineas põgeneb Troojast. 1598

Neoptolemosele ilmus tema isa Achilleuse vaim, ja nõudis, et enne tagasisõitu talle ohverdataks tema armastatu Polyxena. Kreeklased ajasid ta altari ette; seal tappis ta end. Priamose abikaasa Hekabe orjastati. Achilleus oli juba orjastanud Lykaoni ja põgenemiskatsel tapnud. Primamose nõuandjat Antenori säästeti, sest ta oli alati nõu andnud Helena kreeklastele tagasi anda. Väike Aias vägistas Kassandra; seejärel sai Kassandrast Agamemnoni konkubiin ja ta mõrvati koos temaga Mükeenes. (Ta oli kõike ennustanud, aga keegi ei uskunud teda; Apollon, kelle Kassandra oli ära põlanud, oli talle niisuguse needuse peale pannud.) Neoptolemos orjastas Hektori (ja Helenose) lese Andromache, hiljem abiellus temaga.

Kreusa tapeti Troojast põgenemisel. Tema abikaasa Aineas põgenes koos oma heeroldi Misenose, oma isa Anchisese, ravitseja Iapyxi ja oma väikese poja Askaniosega. Nooremate rooma legendide (eeposte), eriti Vergiliuse ("Aeneis") järgi maabus ta pärast pikki eksirännakuid Itaalia rannikul, kus tema järeltulijad asutasid Rooma. Et Aineas oli jumalikku päritolu (tema ema oli Aphrodite), sai veel Gaius Iulius Caesar temaga kiidelda.

Trooja sõjaga seotud isikuid ja maid

muuda
 
Kreeka kaart Homerose järgi

Kreeklaste poolel

muuda

Troojalaste poolel

muuda

Jumalad

muuda
  • Zeus (oli neutraalne)
  • Eris (vallandas sõja)
Kreeklaste poolel
muuda
Troojalaste poolel
muuda

Kreeklaste hõimud ja maad

muuda
  Pikemalt artiklis Laevade kataloog

Troojalaste liitlased

muuda
 
Troase kaart

Teisi osalisi

muuda

Teema töötlusi

muuda
 
Benoît de Sainte-Maure'i "Roman de Troie" Helena röövimisega, Trooja piiramise ja mahapõletamisega, käsikiri 14. sajandist

Trooja sõda on inspireerinud palju teoseid. Teema antiikaegsed töötlused, mis on Homerose "Iliasest" (osaliselt) sõltumatud, on ainult fragmentidena säilinud eepilise tsükli teoste:

Eelkõige Dictys ja Dares olid keskaegsete töötluste allikad. Et Homerose kreekakeelne tekst ei olnud enam kättesaadav ja "Iliasest" olid olemas ainult ladinakeelsed katkendid, peeti neid kahte kõige vanemateks ja kõige usaldusväärsemateks allikateks, ses tegu on Trooja sõja väidetavate tunnistajate ütlustega, milles ei räägita sõnagi jumalate sekkumisest. Johannes Malalase teoses "Chronographia" (6. sajand) ja Johannes Zonarase teoses "Epitome Historion" (12. sajand) esitatud Bütsantsi historiograafia traditsioon ei olnud ladina keskaja autoritele muidugi samuti enam kättesaadav. Dictysest ja Daresest sõltuvate keskaegsete töötluste hulgas on tähtsaim Benoît de Sainte-Maure'i "Roman de Troie" (1161).

Oli veel palju teisi teoseid ladina, prantsuse, inglise, saksa, itaalia, hispaania ja teistes keeltes, mida nimetatakse Trooja romaanideks ja mis levisid laialt, mis lõpuks ilmusid ja mida loeti uusaja välja. Nende seas on tähtsamad

Oli ka eepilisi versioone, nagu Konrad von Würzburg üle 40 000 värsiga "Trojanerkrieg", ning proosatöötlusi. Georg Gotthartilt pärineb dramatiseering "Zerstoerung der grossen vnd vesten Koeniglichen Statt Troia oder Jlio", mis lavastati 1598 Solothurnist.

Geoffrey Chaucerilt pärineb "Troilus & Criseyde", William Shakespeare'ilt "Troilus ja Cressida", Hector Berliozilt "Les Troyens" ja Jean Giraudoux'lt "Trooja sõda ei tule".

Friedrich Schiller on kirjutanud raskemeelse luuletuse "Das Siegesfest". Gustav Schwab kirjutas müüdiraamatu "Die schönsten Sagen des klassischen Altertums", mis jäi 1950ndateni saksa kodanluse majaraamatuks – kuni selle ajani eeldati igalt abituriendilt, et ta on Trooja sõjaga päris hästi tuttav. Lastele kirjutas Franz Fühmann loo "Das hölzerne Pferd". Christa Wolf kirjutas jutustuse "Kassandra" (1983), milles ta kirjeldab naiskirjutuse näitena Kassandra ja lõppkokkuvõttes iseenda naiselikku, matriarhaalset vaadet Trooja sõja sündmustele ning lõpuks ka tänapäevale. Nii saab Trooja mõistujutuks sotsialistliku Euroopa allakäigust. Tänapäevased töötlused kuuluvad sageli imeulme ja ajaloolise spekulatsiooni valda, nagu Gisbert Haefsi teos "Troja" (1999), mis tõlgendab pärandunud legende omapäraselt, sageli ka veenvalt, realistlikult. Aastal 2002 avaldas ansambel Blind Guardian pealkirja "And Then There Was Silence" all 14-minutilise muusikalise jutustuse Trooja sõjast. Selle loo põhjal on tehtud ka telefilm "Helen of Troy" (2003) ja Wolfgang Peterseni kinofilm "Troy" (2004). Kinofilmi süžee lahkkneb paljudes punktides antiikpärimusest. Dan Simmons avaldas 2004 "Iliase" sündmuste töötluse, ulmeromaani "Ilium".

Trooja sõja ajaloolisus

muuda
 
Hetiitide impeerium aastal 1300 eKr. Linn Wilusa oli arvatavasti Trooja

Antiikajal peeti "Iliast" autentseks jutustuseks ajaloolisest sündmusest.

Paljud inimesed läbi ajaloo on uskunud, et Trooja sõda toimus ka päriselt. Nad uskusid, et Homeros oli sõja kirjeldamisel kõvasti liialdanud, lugu ilustanud, kaunistanud ja muutnud, aga et ta siiski kirjeldas ajaloos toimunud sündmust.

Trooja linn paiknes "Iliase" andmetel Dardanellide ääres. Diletandist Saksa arheoloog Heinrich Schliemann alustas 1871 väljakaevamisi Hisarlık Tepe künkal tänapäeva Türgi ala loodeosas ning identifitseeris varemed, mis ta sealt leidis, Homerose kirjeldatud Troojana. Hilisemad väljakaevamised on seadnud selle teooria kahtluse alla, kuna leidude põhjal on põhjust arvata, et linn on ehitanud mitusada aastat pärast Trooja sõda. Vaidlused jätkuvad tänapäevani.

Trooja sõja ajaloolisus, st küsimus, kas see leidis tõesti aset, kas sellel oli vähemalt ajalooline tuum või kas see oli puhtfiktiivne jutustus, on väga vaieldav ja oli ka Tübingeni Trooja-debati aine.

Sõja dateerimine

muuda

Et Trooja sõda oli kreeka mütoloogia oluline, suhteliselt hiline sündmus, oli juba antiikajal katseid sõda dateerida. Tavaliselt põhinesid need kuningate genealoogiatel.[4]

Trooja langemise dateerisid antiikautorid ajavahemikku 1334–1135 eKr, kusjuures enamik dateeringuid jääb ajavahemikku 13. sajandi lõpust 12. sajandi alguseni eKr.

Nii annab Ephoros Kymest sõja lõpu ajaks 1135 eKr,[5] Sosibios (isa) 1172 eKr.,[6] Eratosthenes 1184 või 1183 eKr..,[7] Timaios Tauromenionist 1193 eKr,[8] Parose kroonika 1209/1208 eKr,[9] Dikaiarchos 1212 eKr,[10] Herodotos umbes 1230 eKr,[11] Eretes 1291 eKr[12] ja Duris Samoselt 1334 eKr.[13]. Ephoros nimetab kuupäevana 23./24. targeelioni (6./7. mai) ja Hellanikos Lesboselt 12. targeelioni (26. mai), teised seevastu 23. skirofoorioni (7. juuli) või 23. püanepsioni (7. oktoober).

Homeros kirjeldab Trooja purunemist mõnda aega enne sõda maavärinas. Mõned uurijad samastavad seda sündmust Trooja VIh lõpuga, mis Carl Blegeni uurimuste järgi purunes umbes 1300 eKr maavärinas. Järglane Trooja VIIa oli seniste teadmiste järgi pisut vaesem linn ning hävis oletatavasti 12. sajandi keskpaigas eKr[14] tules. Täpne dateering on siiski vaieldav. Keraamikaleiud viitavad tugevasti sellele, et häving ei leidnud aset enne umbes 1180. aastat eKr.[15]

Tänapäeva uurijad, kes ei pea Trooja sõda fiktiivseks, dateerivad selle enamasti 13. või 12. sajandisse eKr.

Viited

muuda
  1. Apollodoros, Epitome E.3.2.
  2. Herbert Hunger. Lexikon der griechischen und römischen Mythologie, Wien 1988, S.lk 189.
  3. Thukydides 1.11.
  4. Näiteks Sparta kuningate nimekiri (Diodoros 1,5).
  5. FGrHist 70 F 223.
  6. FGrHist 595 F 1.
  7. Chronographiai FGrHist 241 F 1d.
  8. FGrHist 566 F 125.
  9. FGrHist 239, §24.
  10. Bios Hellados.
  11. Historia 2,145.
  12. FGrHist 242 F 1.
  13. FGrHist 76 F 41
  14. |wayback=20100608095018 Tutorial der Projekt Troia-Website, Tübingeni ülikool.
  15. Vt ülevaatetabelit: Dietrich Koppenhöfer. Troja VII – Versuch einer Zusammenschau einschließlich der Ergebnisse des Jahres 1995. – Studia Troica 1997, 7, lk 341–346, eriti lk. 346, tabel 4. Blegeni nüüdseks vananenuks peetava dateeringu (1260 eKr) tehtud Trooja VIIa lõpu dateeringu hinnangud on 1185. ja 1140. aasta vahel eKr või siis astme SH III C lõpus (11. sajandi algus). Koppenhöferi enda dateering on 1180 eKr ja ta järgib sellega Sandarsit ja Hänselit.

Kirjandus

muuda

Välislingid

muuda