Abielu kehtetuks tunnistamine


Abielu kehtetuks tunnistamine on abielu lõppemise alus, mis on Eestis reguleeritud perekonnaseaduses. Kui abielu tühisuse aluse esinemise korral on abielu tühine igal juhul, siis abielu kehtetuks tunnistamiseks tuleb pöörduda kohtusse.

Abielu kehtetuks tunnistamise alused

muuda

Abielu kehtetuse aluseks on, kui:

  • abielu sõlmides on rikutud nõuet abiellumisea või teovõime kohta;
  • abielu sõlmides on rikutud monogaamia põhimõtet või eksogaamia keeldu;
  • abielu sõlmides ei avaldanud pool tingimusteta soovi abielluda või ei kuulutanud perekonnaseisuametnik peale poolte tahteavaldusi, et pooled on sellest hetkest alates seaduslikud abikaasad;
  • vähemalt ühel abikaasal oli abielu sõlmimise ajal vaimutegevuse ajutine häire või kui ta oli muul põhjusel otsusevõimetu;
  • abielu on sõlmitud pettuse, ähvarduse või vägivalla mõjul, sealhulgas abikaasa terviseseisundit või muid isiklikke asjaolusid varjates, kui see asjaolu on abielu sõlmimise seisukohalt oluline;
  • ühe või kummagi poole kavatsus ei olnud täita abieluseisundiga kaasnevaid kohustusi, vaid abielu on sõlmitud muude kavatsustega, eeskätt eesmärgiga saada Eesti elamisluba (näilik abielu);
  • abikaasad on abielu kestel toimunud soovahetuse tagajärjel samast soost.[1]

Lisaks toob perekonnaseadus välja ka olukorrad, kus kohus ei pea abielu kehtetuks tunnistama:

  • rikutud on abiellumisea kohta esitatud nõuet, kuid abielu kehtetuks tunnistamise ajaks on kohus laiendanud alaealise teovõimet abiellumiseks või kui abikaasa kinnitab täisealiseks saades, et ta soovib abielu jätkata;
  • rikutud on teovõime kohta esitatud nõuet, kuid täisealine abikaasa, kelle teovõime oli abielu sõlmimise ajal piiratud, kinnitab pärast teovõime taastumist, et ta soovib abielu jätkata;
  • otsusevõimetuse seisundis abielu sõlminud abikaasa pärast otsusevõime taastumist kinnitab, et ta soovib abielu jätkata;
  • näiliku abielu puhul on abikaasad pärast abielu sõlmimist elanud abikaasadena koos vähemalt kolm aastat või abielust on sündinud lapsi.[2]

Abielu kehtetuks tunnistamise kord

muuda

Abielu kehtetuks tunnistamiseks tuleb esitada kohtule hagi, kusjuures hagi esitamiseks õigustatud isikuteks on kumbki abikaasa, valdkonna eest vastutav minister või monogaamia keelu rikkumise korral ka isik, kelle abikaasa on kellegi teisega veel abielus.[3]

Hagis tuleb viidata asjakohastele õigusnormidele, mis annavad õiguse oma abielu kehtetuks tunnistada. Tuleb selgitada, miks abielu sõlmiti õigusvastaselt ning vajadusel märkida ära, kas abikaasade vahel on kokku lepitud laste hooldusõiguses, ülalpidamises ja ühisvara jagamises. Lisaks tuleb juurde lisada asjassepuutuvad dokumendid kui neid on, mis põhjendavad taotlust.[4]

Kui abielu kehtetuks tunnistamise aluseks on sõlmimine pettuse, ähvarduse või vägivalla mõjul, võib abielu kehtetuks tunnistamise hagi esitada ühe aasta jooksul eksimusest või pettusest teadasaamisest või ähvarduse või vägivalla mõju lakkamisest arvates. Kui abielu on sõlminud piiratud teovõimega isik, siis hakkab hagi esitamise tähtaeg jooksma hetkest, kui esindaja saab kehtetuks tunnistamise alusest teada. Juhul, kui esindaja ei esita hagi õigeaegselt, siis saab abikaasa ka ise nõude esitada kuu aja jooksul kas täisealiseks saamisest või teovõime taastamisest arvates.[5]

Abielu kehtetuks tunnistamise õiguslikud tagajärjed

muuda

Üldreegel on, et kui abielu kohtus kehtetuks tunnistatakse, siis on abielu tühine algusest peale[6]. Erandiks on olukord, kus abielu kestel ühe abikaasa soovahetuse tulemusena on ühel hetkel abielus samast soost isikud, sellisel juhul loetakse alates 2014. aastast abielu lõppenuks alates kohtuotsuse jõustumisest[7].

Erinevalt abielu lahutamisest, ei teki abielu kehtetuks tunnistamise korral endise abikaasa ülalpidamiskohustust[8].

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. Perekonnaseadus, § 9 lg 1.
  2. Perekonnaseadus, § 11.
  3. Perekonnaseadus, § 12 lg 1 p 1.
  4. "Õiguslikult kehtetu abielu tühistamine". inimoigustegiid.ee. Vaadatud 12.04.2022.
  5. Perekonnaseadus, § 13 lg 2-3.
  6. Perekonnaseadus, § 14 lg 1
  7. Perekonnaseadus, § 14 lg 4.
  8. Perekonnaseadus, § 72, § 73 lg 1-2.