Piiratud teovõime

Piiratud teovõime on alla 18-aastastel isikutel ja isikutel, kes vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu ei suuda kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida.

Piiratud teovõime seab täiskasvanud isikule kohus, kui selleks vajadus tekib. Kohus tugineb otsuse langetamisel peamiselt kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi arvamusele.

Kuigi seaduse järgi on inimloode õigusvõimeline alates eostamisest, ei ole ta sünnist alates teovõimeline. Ehk siis kuigi seaduse järgi võib isik olla sünnimomendist alates majaomanik, ei saa ta sellega seoses iseseisvalt tehinguid teha enne, kui muutub teovõimeliseks[1]. Teovõime, st õigus teha tehinguid, on füüsilisel isikul alates 18. eluaastast. Eestis tehakse vahet täielikul teovõimel ja piiratud teovõimel.

Vanuse mõiste Eesti õigusaktides muuda

Vene tuntuim sotsioloog ja psühholoog Igor Koni on jaganud vanuse mõiste nelja kategooriasse (bioloogiline, sotsiaalne, psüühiline ja kronoloogiline). Kõige lihtsam on mõõta kronoloogilist vanust, mis algab sünnimomendist ja kestab käesoleva hetkeni[2]. Seepärast on ka seadusloome rakendamisel Eestis kasutusele võetud just kronoloogiline arvestus.

Alaealiste arenguperioodid muuda

Alaealiste puhul saame vaadelda erinevaid staadiume imikueast kuni täiskasvanueani. Kõige lihtsam liigitus on Jean Piaget' teooria, mille järgi saab liigitada alaealiste arenguperioode sensomotoorseks, operatsioonide-eelseks, konkreetsete operatsioonide ja formaalsete operatsioonide perioodiks.

Sensomotoorne periood (imikuiga, 0–2 eluaastat) muuda

Imiku taju ei ole maailmast informatsiooni hankimiseks adekvaatne. Üleminek imikueast lapseikka toimub vähehaaval ning täpselt määratleda, kus algab üks ja lõppeb teine, on raske[3].

Näide alaealise (0–17 eluaastat [k.a]) varahooldusest: alaealine jääb vanemateta ning talle määratakse eestkostjaks kohalik omavalitsus. Laps on saanud pärandina kinnisvara, mille ülalpidamine on lapse heaolu ja rahalist seisu arvestades ebaefektiivne. Kohalik omavalitsus avab lapsele pangas konto ning küsib kohtult nõusoleku kinnisasja võõrandamiseks. Kui kohus leiab, et kinnisasja võõrandamine on lapse huvides, siis saab kohalik omavalitsus kohtult nõusoleku kinnisasja võõrandamiseks ja tehingust saadud tulu hoiustamiseks lapse nimel avatud pangakontol. Kui lapsele on kohtu poolt määratud eestkostjaks keegi teine, olgu selleks sugulane või muu isik, peab ta vara võõrandamiseks läbima samad etapid. Kohus lähtub nõusoleku andmisel ainult lapse huvidest ning tehingust saadud kasu peab kasutama lapse huvides.

Operatsioonide-eelne periood (varajane lapseiga, 2–7 eluaastat) muuda

Imikuga võrreldes on väikelaps palju iseseisvam, ta saab hästi aru kõnest ja räägib. Jean Piaget' arvates oskab laps varajases lapseeas sümboliliselt mõelda, kuid ei tule veel toime loogiliste „operatsioonidega“, mis kujundavad teadmised ümber organiseeritud võrgustikeks. Isegi eelkooliealiste laste mõtlemine on kohati veel konarlik ja sageli naiivne, kuigi igapäevaelu kogemustel tuginevates ülesannetes avalduvad neil mõned tähelepanuväärsed oskused[3].

Näited ühepoolsetest tehingutest, mis on õigustühised:

Kui alla 7-aastane isik kirjutab üles soovi oma vara teisele isikule jätta pärast enda surma, ehk siis koostab testamendi, ei ole sellel seadusandlikku jõudu. Samuti ei saa alla 7-aastane isik enda nimel volitada tehinguid tegema kolmandat isikut.

Mitmepoolsete tehingute näited:

Kui alla 7-aastane isik võtab kodust kapi pealt rahatähe ja läheb sellega poodi mänguasja ostma, siis on see tehing tühine ning vara saab poodi tagastada juhul, kui see ei ole juba kahjustada saanud. Kui mänguasi on saanud kahjustada, siis seda tagastama ei pea ning seaduslik esindaja ei pea seda tagasi viima ega seda kaupmehele hüvitama, sest tegemist on tühise tehinguga. Juhul kui seaduslik vanem või vanavanem andis lapsele mänguasja ostmiseks raha, siis on müügitehing kehtiv ja lapse sooritatud ost seaduspärane.

Ka kinkimine kuulub mitmepoolse tehingu alla. Kui alla 7-aastane laps kingib talle kuuluva eseme oma sõbrale, nt mänguasja lapsevanema nõusolekuta ja/või teadmata, siis on tehing tühine ja lapsevanem saab selle tagasi küsida. Näiteks kui laps võtab mänguväljakule kaasa mängukaru ja kingib selle sõbrale, siis saab seaduslik esindaja selle tagasi küsida. Kui lapsevanem on andnud eelnevalt loa mängukaru sõbrale kinkida, näiteks sünnipäevaks, siis on tehing kehtiv.

Mõlema eeltoodud näite puhul saab väita, et alla 7-aastaste isikute tehtud ühepoolne tehing on tühine. Samuti on tühine mitmepoolne tehing, välja arvatud juhtudel, kus alaealine täitis tehingu vahenditega, mille andis talle selleks otstarbeks või vabaks kasutamiseks tema seaduslik esindaja või viimase nõusolekul kolmas isik.

Konkreetsete operatsioonide periood (keskmine lapseiga, 7–11 eluaastat) muuda

Paljudes maades, k.a Eestis, langeb haridustee algus kokku keskmise lapseeaga ning lapsed muutuvad teadlikemaks oma mälu võimalustest ja piirangutest. Suureneb teadmiste pagas, millele keskmises lapseeas lapsed probleemide lahendamiseks tuginevad ja lapsed hakkavad kasutama loogikareegleid[3].

Näited 7–17-aastaste mitmepoolsetest tehingutest, mis on kehtivad:

Kui alaealine võtab täisealiselt vastu eseme (kingituse vms), millega ei kaasne kohustust hiljem raha maksta, on tehing kehtiv. Samuti on kehtivad tehingud, kus alaealine täitis tehingu vahenditega, mille andsid talle selleks otstarbeks või vabaks kasutamiseks tema vanemad, eestkostja või nende nõusolekul kolmas isik. Näiteks lapsevanem andis nõusoleku, et alaealine võib vanaemalt saadud raha eest osta arvuti.

Formaalsete operatsioonide periood (teismeiga, 11–15 eluaastat) muuda

Tormiline teismeiga tõstab lapse uude, pooltäiskasvanu seisundisse, millega kaasnevad uued õigused ja kohustused. Steave Keating on välja toonud, et teismeline on võimeline ette planeerima, hüpoteese kaaluma, mõtlema võimalustest, mis ei ole kohe kättesaadavad. Teismelisel on juba välja kujunenud metatunnetus. Vanemad teismelised suudavad arutleda hüpoteetiliselt ja võtta arvesse probleemi erinevaid tahke[3]. Mida rohkem isik kogub teadmisi, kogemusi ja oskusi, seda enam on ta võimeline vastu võtma küpseid ja adekvaatseid otsuseid. Alaealistele seatud piirangud on nende endi õiguste kaitseks, kuna nad võivad teadmatusest sõlmida endile kahjulikke tehinguid.

Kui isik on alla 18-aastane, saab rääkida kitsenduse ehk piiratud teovõime laiendusest, juhul kui isik on vähemalt 15-aastane. Kohus saab piiratud teovõimet laiendada, kui see on alaealise huvides ja alaealise arengutase seda võimaldab. Sellisel juhul otsustab kohus, kui alaealise seaduslik esindaja on selleks nõusoleku andnud, milliseid tehinguid võib alaealine teha iseseisvalt. Juhul kui alaealise esindaja ei ole oma nõusolekut andnud ning nõusoleku andmisest keeldumine on vastuolus alaealise huvidega, võib kohus alaealise teovõimet laiendada seadusliku esindaja nõusolekuta. Alaealise piiratud teovõime laiendamise protsessi saab algatada alaealine isik ise oma tahteavalduse väljendamisega. Kohtul on õigus ka mõjuval põhjusel alaealise piiratud teovõime laiendamine täielikult või osaliselt tühistada.

Näide:

Eesti Vabariigis kehtiva perekonnaseaduse järgi on õigus abielu sõlmida täisealistel isikutel. Perekonnaseaduse § 1 lg 3 ütleb, et „kohus võib alaealise teovõime laiendamise sätete kohaselt laiendada vähemalt 15-aastaseks saanud isiku teovõimet nende toimingute tegemiseks, mis on vajalikud abielu sõlmimiseks ning abieluga seotud õiguste teostamiseks ja kohustuste täitmiseks.“[4]

Lihtsamalt öeldes saab alaealine, kes on vähemalt 15-aastane, sõlmida abielu, abieluga seotud õigusi teostada ning kohustusi täita, kui kohus on tema teovõimet selleks laiendanud.

Kuigi alaealiste puhul võib rääkida kehtivatest kahepoolsetest tehingutest, ei ole need samastatavad piiratud teovõime laiendamisega.

Täisealise isiku piiratud teovõime muuda

Täisealise isiku piiratud teovõime mõjutab isiku tehingute kehtivust üksnes ulatuses, milles ta ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida. Kui isikule on määratud kohtu poolt eestkostja, siis eeldatakse, et isik on piiratud teovõimega ulatuses, milles talle eestkostja on määratud. Tehingud, mille üheks osapooleks on piiratud teovõimega isik ja mida ei kinnita tema eestkostja, loetakse tühiseks[5] – sellisel tehingul ei ole seaduslikku alust. Kui eestkostja kiidab hiljem tehingu heaks või kui isik on muutunud ise teovõimeliseks ja kiidab pärast seda tehingu heaks, omab see tehing seaduslikku jõudu. Ka siin on paar erandit – tehing kehtib, kui piiratud teovõimega isikule ei teki tehingust otseseid tsiviilkohustusi või kui piiratud teovõimega isik täitis tehingu vahenditega, mille andis talle selleks otstarbeks või vabaks kasutamiseks tema seaduslik esindaja või viimase nõusolekul kolmas isik.

Kohtu psühhiaatrilise ekspertiisi määramine on välja toodud tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 522 all[6]. Kohus peab enne seisukoha võtmist kuulama ära ka isiku, kellele eestkoste taotlemist menetletakse. Kui eestkoste taotlemist menetletakse psüühikahäiretega isikule, siis peab kohus isiku ära kuulama tema jaoks tavapärases keskkonnas. Kindlasti peab olema kohtuotsuses selgelt ja ühemõtteliselt välja toodud eestkostja ülesannete konkreetne ulatus ja isiku iseseisva tegutsemisvabaduse ulatus.

Näide:

Hr X elab pinnal, mis kuulub tema omandisse, kuid ei vasta normaalsetele elutingimustele ja talve saabudes võib seal elades hr X-i elu olla ohus. Hr X on aastaid alkoholi tarbinud ja tema järglased kahtlustavad, et hr X ei ole kõikides otsustes adekvaatne. Järglased pöörduvad eestkoste määramiseks kohtu poole. Kohus tellib psühhiaatrilise ekspertiisi, kus on välja toodud hr X-i vaimse tervisega seotud asjaolud ning millises osas on isiku teovõime psüühikahäire tõttu piiratud. Kui psühhiaatriline ekspertiis tuvastab kõrvalekalded normidest, siis määrab kohus hr X-ile eestkostja(d) koos eestkostja ülesannete ja hr X-i iseseisva tegutsemisvabaduse ulatusega. Kui psüühikahäire ei takista hr X-il langetamast igapäevase tavaelu lihtsamaid otsuseid, nt söögi või rõivaste ostmist, kuid ta ei ole võimeline aduma suuremate tehingute, nt kinnisvara müümisega, seotud riske, siis piiratakse hr X-i teovõimet ainult kinnisvaratehingute juures. Lihtsamalt öeldes võib hr X igapäevaseid lihttehinguid sooritada, kuid kinnisvara müümisel peab ta tehingu juurde kaasama eestkostja, kes tehingu kinnitab.

Viited muuda

  1. Raul Narits (2007). Õiguse entsüklopeedia. Tallinn.
  2. Lembit Auväärt (2001). Lapsed ja puudega inimesed õigusmenetluses. Tartu.
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 George Butterworth, Margaret Harris (c2002). Arengupsühholoogia alused. Tartu Ülikooli Kirjastus. {{raamatuviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |aasta= (juhend)
  4. "Perekonnaseadus".
  5. "Tsiviilseadustiku üldosa seadus".
  6. "Tsiviilkohtumenetluse seadustik".