Ava peamenüü

Piiratud teovõime on alla 18-aastaste isikutel ja isikul, kes vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida.

Piiratud teovõime seab täiskasvanud isikule kohus, kui selleks vajadus tekib. Kohus tugineb otsuse langetamisel peamiselt kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi arvamusele.

Kuigi seaduses sätestatud juhtudel on inimloode õigusvõimeline alates eostamisest, kui laps sünnib elusana, ei ole ta sünnist alates teovõimeline. Ehk siis kuigi seaduse järgi võib isik olla sünnimomendist alates majaomanik, kuid ei saa sellega seoses iseseisvalt tehinguid teha enne kui muutub teovõimeliseks[1]. Teovõime, st õigus teha tehinguid, on füüsilisel isikul alates 18. eluaastast. Eestis tehakse vahet täielikul teovõimel ja piiratud teovõimel.

Vanuse mõiste Eesti seadusandlusesRedigeeri

Kuigi vene tuntuim sotsioloog ja psühholoog Igor Koni on vanuse mõiste jaganud nelja kategooriasse (bioloogiline, sotsiaalne, psüühiline ja kronoloogiline), siis kõige kergem on mõõta kronoloogilist vanust, mis algab sünnimomendist käesoleva hetkeni[2], ning seepärast on ka seadusloome rakendamisel Eestis kasutusele võetud just kronoloogiline arvestus.

Alaealiste arenguperioodidRedigeeri

Alaealiste puhul saame vaadelda imikueast kuni täiskasvanuni erinevaid staadiume. Kõige lihtsam liigitus on Jean Piaget' teooria, mille järgi saab liigitada alaealiste arenguperioodis sensomotoorne, operatsioonide-eelne, konkreetsete operatsioonide ja formaalsete operatsioonide periood.

Sensomotoorne periood (imikuiga, 0–2 eluaastat)Redigeeri

Imiku taju ei ole maailmast informatsiooni hankimiseks adekvaatne. Üleminek imikueast lapseikka toimub vähehaaval ning täpselt määratleda, kus algab üks ja lõppeb teine, on raske[3].

Näide alaealise (0–17 eluaastat [k.a]) varahooldusest: alaealine jääb vanemateta ning talle on eestkostjaks määratud kohalik omavalitsus. Laps on saanud pärandina kinnisvara, mille ülalpidamine on ebaefektiivne lapse heaolu arvestades ning sularaha. Kohalik omavalitsus avab lapsele pangas konto ning küsib kohtult nõusolekut kinnisasja võõrandamiseks. Kui kohus leiab, et kinnisasja võõrandamine on lapse huvides, siis saab kohalik omavalitsus kohtult nõusoleku kinnisasja võõrandamiseks ja tehingust saadud tulu hoiustamiseks lapse nimel avatud pangakontole. Kui lapsele on kohtu poolt määratud keegi teine eestkostjana, olgu selleks sugulane või muu isik, siis peab ta vara võõrandamiseks samad etapid läbima. Kohus lähtub nõusoleku andmisel ainult lapse huvidest ning tehingust saadud kasu peab lapse huvides kasutama.

Operatsioonide-eelne periood (varajane lapseiga, 2–7 eluaastat)Redigeeri

Võrreldes imikuga, on väikelaps palju iseseisvam, ta saab hästi aru kõnest ja räägib. Jean Piaget' arvates oskab laps varajases lapseeas sümboliliselt mõelda, kuid ei tule veel toime loogiliste „operatsioonidega“, mis kujundavad teadmised ümber organiseeritud võrgustikeks. Isegi eelkooliealiste laste mõtlemine on kohati veel konarlik ja sageli naiivne kuigi igapäevaelu kogemustel tuginevates ülesannetes avalduvad neil mõned tähelepanuväärsed oskused[3].

Näited ühepoolsest tehingust, mis on õigustühised:

Kui alla 7-aastane isik kirjutab üles soovi oma vara teisele isikule jätta pärast enda surma ehk siis koostab testamendi, siis sellel ei ole seadusandlikku jõudu. Samuti ei saa alla 7-aastane isik enda nimel volitada tehinguid tegema kolmandat isikut.

Mitmepoolse tehingu näiteid:

Kui alla 7-aastane isik võtab kodust kapi pealt rahatähe ja läheb sellega poodi mänguasja ostma, siis see tehing on tühine ning vara saab tagastada poodi juhul kui see ei ole juba kahjustada saanud. Kui mänguasi on saanud kahjustatud, siis seda tagastama ei pea ning seaduslik esindaja ei pea seda tagasi viima või selle eest kaupmehele hüvitama sest tegemist on tühise tehinguga. Juhul kui seaduslik vanem või vanavanem andis lapsele mänguasja ostmiseks raha, siis on müügitehing kehtiv ning lapse sooritatud ost seaduspärane.

Ka kinkimine kuulub mitmepoolse tehingu alla. Kui alla 7-aastane laps kingib oma sõbrale talle kuuluva eseme, nt mänguasja lapsevanema nõusolekuta ja/või teadmata, siis on tehing tühine ning lapsevanem saab selle tagasi küsida. Näiteks võtab laps mänguväljakule kaasa mängukaru ja kingib selle sõbrale, siis saab selle seaduslik esindaja tagasi küsida. Kui lapsevanem on andnud eelnevalt loa mängukaru sellele sõbrale kinkida, näiteks sünnipäevaks, siis on tehing kehtiv.

Mõlema eeltoodud näite puhul saab väita, et alla 7-aastaste isikute tehtud ühepoolne tehing on tühine. Samuti on tühine mitmepoolne tehing, välja arvatud juhtudel, kus alaealine täitis tehingu vahenditega, mille andis talle selleks otstarbeks või vabaks kasutamiseks tema seaduslik esindaja või viimase nõusolekul kolmas isik.

Konkreetsete operatsioonide periood (keskmine lapseiga, 7–11 eluaastat)Redigeeri

Paljudes maades, k.a Eestis, langeb haridustee algus kokku keskmise lapseeaga ning lapsed muutuvad teadlikumaks oma mälu võimalustest ja piiranutest. Teadmistepagas, millele laps keskmises lapseeas tugineb probleemide lahendamiseks, suureneb ning nad hakkavad kasutama loogikareegleid[3].

Näited 7–17 (kaasaarvatud) aastase mitmepoolsetest tehingutest, mis on kehtivad:

Alaealine võtab täisealiselt vastu eseme (kingituse vms), millega ei kaasne kohustust hiljem raha maksta, on tehing kehtiv. Samuti on kehtivad tehingud, kus alaealine täitis tehingu vahenditega, mille andsid talle selleks otstarbeks või vabaks kasutamiseks tema vanemad, eestkostja või nende nõusolekul kolmas isik. Näiteks lapsevanem andis nõusoleku, et alaealine võib vanaemalt saadud raha eest osta arvuti.

Formaalsete operatsioonide periood (teismeiga, 11–15 eluaastat)Redigeeri

Tormiline teismeiga tõstab lapse uude, pooltäiskasvanu seisundisse, millega kaasnevad uued õigused ja kohustused. Steave Keating on välja toonud, et teismeline on võimeline ette planeerima, hüpoteese kaaluma, mõtlema võimalustest, mis ei ole kohe kättesaadavad. Teismelisel on juba välja kujunenud metatunnetus. Vanemad teismelised suudavad arutleda hüpoteetiliselt ja võtta arvesse probleemi erinevaid tahke[3]. Mida rohkem isik kogub teadmisi, kogemusi ja oskusi, seda enam on võimeline ta vastu võtma küpseid ning adekvaatseid otsuseid. Alaealistele seatud piirangud on nende endi õiguste kaitseks kuna nad võivad teadmatusest sõlmida endile kahjulikke tehinguid.

Juhul kui isik on alla 18-aastane, saab rääkida piiratud teovõime, kui kitsenduse, laiendusest juhul kui isik on vähemalt 15-aastane. Kohus saab piiratud teovõime laiendada kui see on alaealise huvides ja alaealise arengutase seda võimaldab. Sellisel juhul otsustab kohus, kui alaealise seaduslik esindaja on selleks nõusoleku andnud, milliseid tehinguid võib alaealine teha iseseisvalt. Juhul kui alaealise esindaja ei ole oma nõusolekut andnud ning nõusoleku andmisest keeldumine on ilmselt vastuolus alaealise huvidega, võib kohus alaealise teovõimet laiendada seadusliku esindaja nõusolekuta. Alaealise piiratud teovõime laiendamise protsessi saab algatada alaealine isik ise oma tahteavalduse väljendamisega. Kohtul on õigus ka mõjuval põhjusel alaealise piiratud teovõime laiendamine täielikult või osaliselt tühistada.

Näide:

Eesti Vabariigis kehtiva perekonnaseaduse järgi on õigus abielu sõlmida täisealistel isikutel. Perekonnaseaduse § 1 lg 3 ütleb, et „kohus võib alaealise teovõime laiendamise sätete kohaselt laiendada vähemalt 15-aastaseks saanud isiku teovõimet nende toimingute tegemiseks, mis on vajalikud abielu sõlmimiseks ning abieluga seotud õiguste teostamiseks ja kohustuste täitmiseks.“[4]

Lihtsamalt öeldes saab alaealine, kes on vähemalt 15-aastane, sõlmida abielu, abieluga seotud õigusi teostada ning kohustusi täita, kui kohus on tema teovõimet selleks laiendanud.

Kuigi alaealiste puhul võib rääkida kehtivatest kahepoolsetest tehingutest, ei ole need samastatavad piiratud teovõime laiendamisega.

Täisealise isiku piiratud teovõimeRedigeeri

Täisealise isiku piiratud teovõime mõjutab isiku tehingute kehtivust üksnes ulatuses, milles ta ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida ning kui isikule on määratud kohtu poolt eestkostja, siis eeldatakse, et isik on piiratud teovõimega ulatuses, milles talle eestkostja on määratud. Tehingud, mille üheks osapooleks on piiratud teovõimega isik ja mida ei kinnita tema eestkosja, loetakse tühiseks[5] – sellisel tehingul ei ole seaduslikku alust. Kui eestkostja kiidab hiljem tehingu heaks või kui isik on muutunud ise teovõimeliseks ja kiidab pärast seda tehingu heaks, omab seaduslikku jõudu ning tehing omab seaduslikku jõudu. Ka siin kohtab paari erandit – tehing kehtib, kui piiratud teovõimega isikule ei teki tehingust otseseid tsiviilkohustusi või kui piiratud teovõimega isik täitis tehingu vahenditega, mille andis talle selleks otstarbeks või vabaks kasutamiseks tema seaduslik esindaja või viimase nõusolekul kolmas isik.

Kohtu psühhiaatrilise ekspertiisi määramine on välja toodud tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 522 all[6]. Kohus peab enne seisukoha võtmist ära kuulama ka isiku, kellele eestkoste taotlemist menetletakse. Kui eestkoste taotlemist menetletakse psüühikahäiretega isikule, siis peab kohus isiku ära kuulama tema jaoks tavalises keskkonnas. Kindlasti peab kohtuotsuses selgelt ja ühemõtteliselt välja toodud olema eestkostja ülesannete konkreetne ulatus ning isiku iseseisva tegutsemisvabaduse ulatus.

Näide:

Isik hr X, elab pinnal, mis kuulub tema omandisse, kuid ei vasta normaalsetele elutingimustele ning talve saabudes võib seal elades hr X elu olla ohus. Hr X on aastaid alkoholi tarbinud ning tema järglased kahtlustavad, et hr X ei ole kõikides otsustes adekvaatne. Järglased pöörduvad eestkoste määramiseks kohtu poole. Kohus tellib psühhiaatrilise ekspertiisi, kus on välja toodud hr X vaimse tervisega seotud asjaolud ning millises osas on isiku teovõime psüühikahäire tõttu piiratud. Kui psühhiaatriline ekspertiis tuvastab kõrvalekalded normidest, siis määrab kohus hr X-le eestkostja(d), eestkostja ülesannete ning hr X iseseisva tegutsemisvabaduse ulatuse. Kui psüühikahäire ei takista hr Xil langetamast igapäevase tavaelu lihtsamaid otsuseid, nt söögi- rõivaste ostmist, kuid ta ei ole võimeline aduma suuremate tehingute, nt kinnisvara müümisega, seotud riske, siis piiratakse hr X teovõimet ainult kinnisvaratehingute juures. Lihtsamalt öeldes võib hr X igapäevaseid lihttehinguid sooritada, kuid kinnisvara müümisel peab ta tehingu juurde kaasama eestkostja, kes tehingu heaks kinnitab.

ViitedRedigeeri

  1. Raul Narits (2007). Õiguse entsüklopeedia. Tallinn. 
  2. Lembit Auväärt (2001). Lapsed ja puudega inimesed õigusmenetluses. Tartu. 
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 George Butterworth, Margaret Harris (c2002). Arengupsühholoogia alused. Tartu Ülikooli Kirjastus. 
  4. "Perekonnaseadus".
  5. "Tsiviilseadustiku üldosa seadus".
  6. "Tsiviilkohtumenetluse seadustik".