Aberratsioon (astronoomia)
Aberratsioon on vaatleja liikumisest (põhiliselt Maa liikumisest) ja valguse kiiruse lõplikkusest tulenev taevakeha (tavaliselt tähe) näiva asukoha muutus taevasfääril.
Aberratsioonist tingitud kõrvalekalle on samasuunaline nagu vaatleja liikumine. Analoogiline efekt tekib vihma ajal: kui paigalseisva inimese jaoks sajab vihm otse alla, siis liikuva inimese jaoks sajab vihm viltu eestpoolt.
Ööpäevane aberratsioon
muuda
Pikemalt artiklis Ööpäevane aberratsioon
Ööpäevane aberratsioon on seotud Maa pöörlemisega, mille tõttu vaatleja liigub mööda ringjoont ümber Maa telje.
Selle liikumise kiirus on ekvaatoril 465 m/s, mujal väiksem, poolustel 0.
Kõrvalekalle on kõige suurem taevameridiaanil paikneva taevakeha puhul (0,32" cos φ, kus φ on geograafiline laius. Kõrvalekalle on alati idasuunaline.
Aastaaberratsioon
muuda- Pikemalt artiklis Aastaaberratsioon
Aastaaberratsioon on seotud Maa tiirlemisega ümber Päikese.
Ekliptika poolusel paiknevate taevakehade puhul moodustab näiv asukoht aasta jooksul ligikaudse ringjoone raadiusega 20,47" (aberratsioonikonstant). Teiste taevakehade puhul moodustab see ellipsi, mille suurem telg on ekliptikaga paralleelne ning pikkusega 41". Et Maa orbiit ei ole täpselt ringjooneline, siis moodustab taevakeha näiv asukoht aasta jooksul ellipsist erineva joone, mis ei erine ellipsist rohkem kui 0,3" võrra.
Aastaaberratsiooni avastas 1728 James Bradley, kes püüdis leida tähtede aastaparallaksi. Et aastaaberratsioon on palju suurem kui aastaparallaks, leidis ta aberratsiooni, parallaksi aga mitte: parallaksi mõõtmiseks vajaliku täpsusega instrumente Bradley ajal ei olnud. Aberratsiooni olemasolu oli tõenduseks asjaolule, et Maa tiirleb ümber Päikese.
Sajandiaberratsioon
muuda- Pikemalt artiklis Sajandiaberratsioon
Sajandiaberratsioon ehk sekulaarne aberratsioon on seotud Päikesesüsteemi liikumisega ümber Galaktika keskme.
Et sajandiaberratsioon muutub väga aeglaselt ning mõjutab kõigi tähtede asukohta ühtemoodi, pole sel praktilises astronoomias tähtsust.