A causal account of knowing

"A causal account of knowing" ("Üks kausaalne teadmise teooria") on Alvin Goldmani artikkel, milles ta esitab kausaalse teadmisteooria esimese variandi.

Artikkel ilmus 22. juunil 1967 ajakirja Journal of Philosophy köites LXIV numbris 12. Hiljem on see ilmunud autori raamatus "Liaisons: Philosophy Meets the Cognitive and Social Sciences" (1992).

Kokkuvõte

Edmund Gettier tuletas 1963. aastal meelde, et väljendi "S teab, et p" traditsiooniline analüüs ei ole adekvaatne (vaata Gettieri probleem). Sellele osutas juba Bertrand Russell raamatus "The Problems of Philosophy" ("Filosoofia probleemid"; 1912).

Seda analüüsi püüdsid hiljem mitu korda korrigeerida järgmised inimesed – Michael Clark 1963. aasta teoses "Knowledge and Grounds: A Comment on Mr. Gettier's Paper", Ernest Sosa 1964. aasta teoses "The Analysis of 'Knowledge that p ' " ja Keith Lehrer 1965. aasta teoses "Knowledge, Truth, and Evidence", Analysis.

Selles artiklis püüab Goldman pakkuda väljendile "S teab, et p" uue analüüsi, mis Gettieri probleemi ära hoiab. Ta tegeleb ainult empiiriliste propositsioonidega, sest ta peab mitteempiiriliste tõdede korral traditsioonilist analüüsi adekvaatseks.

Vaatleme Gettieri teist vastunäidet (vaata Gettieri probleem) lühendatud kujul. Smith usub, et

(q) Jonesil on Ford,

ja tal on selle kohta väga tugev tõendmaterjal. Näiteks: Jonesil on aastaid Ford olnud ja ta äsja sõidutas Jonesi Fordiga. Smithil on üks tuttav, kelle nimi on Brown ja kelle asukohast tal pole aimugi. Smith valib huupi ühe linna ja konstrueerib propositsiooni

(p) Jonesil on Ford või Brown on Barcelonas.

Propositsioonist q järeldub propositsioon p. Smith jõuab järeldusele, et p on tõene. Et tal on q kohta adekvaatne tõendmaterjal, siis tal on adekvaatne tõendmaterjal ka p kohta. Oletame aga, et Jonesil tegelikult Fordi ei ole (ta sõidutas Smithi üüritud autoga), aga Brown ongi juhuslikult Barcelonas. Siis propositsioon p on tõene, Smith usub propositsiooni p ja Smithil on p kohta adekvaatne tõendusmaterjal. Kuid Smith ei tea, et p.

Selle seletamiseks, et Smith ei tea, et p, saab püstitada mitmesuguseid hüpoteese. Näiteks Michael Clark osutab asjaolule, q on väär, ning oletab, et sellepärast ei saagi öelda, et Smith teab, et p. Seda juhtumit üldistades ütleb Clark, et selleks, et S mingit propositsiooni teaks, peavad S-i kõik alused olema tõesed, samuti nende aluste kõik alused jne. Artikli autor Goldman esitab teise hüpoteesi selle seletamiseks, et ei saa öelda, et Smith teab, et p, ja üldistab selle hüpoteesi väljendi "S teab, et p" uueks analüüsiks.

Pöörake tähelepanu sellele, et propositsiooni p teeb tõeseks asjaolu, et Brown on Barcelonas, kuid sel asjaolul ei ole sellega, et Smith usub, et p, mingit pistmist. Puudub põhjuslik seos Browni Barcelonas olemise ja Smithi uskumise vahel, et p. Kui Smith oleks hakanud propositsiooni p uskuma sellepärast, et ta luges Browni kirja, millel on Barcelona postitempel, siis me saaksime öelda, et Smith teab, et p. Või kui Jonesil oleks olnud Ford ja ta siis oleks Smithi sõidutanud ja see oleks pannud Smithi uskuma, et p, siis me ütleksime, et Smith, teab, et p. Nii et üks asi, mis paistab Gettieri näites puuduvat, on põhjuslik seos fakti vahel, mis teeb p tõeseks (ehk: fakti vahel, et p), ja Smithi uskumuse vahel, et p. Säärase põhjusliku seose nõude tahabki Goldman traditsioonilisele analüüsile lisada.

Selleks, et näidata, et kõikidel (empiirilise) teadmise juhtudel on see nõue rahuldatud, tuleb sääraseid põhjuslikke seoseid lähemalt uurida.

Taju

Kõige lihtsam kausaalne ahel, mis seob mingit fakti, et p, kellegi uskumusega, et p, on vast taju. Ma lähtun siin kausaalsest tajuteooriast, mis on lähedane Herbert Paul Grice'i kausaalsele tajuteooriale ("The Causal Theory of Perception", Proceedings of the Aristotelian Society, 1961). Oletame, et S näeb, et tema ees on vaas. Kuidas on see mõisteliselt analüüsitav? Ma ei püüa seda täielikult analüüsida, kuid üks tarvilik tungimus selleks, et S näeks, et tema ees on laud, on see, et vaasi kohaloleku ja S-i uskumise vahel, et vaas on kohal, oleks teatavat tüüpi põhjuslik seos. Ma ei püüa seda põhjuslikku seost täpselt kirjeldada. Suurelt jaolt ei ole see mitte filosoofia, vaid eriteaduste ülesanne. Aga mingi kausaalne protsess seal aset leiab, nimelt see, mis tavaliselt aset leiab, kui me ütleme, et keegi midagi näeb. Seda, et meie tavaline nägemisemõiste (nägemise abil saadud teadmise mõiste) sisaldab mingit põhjuslikkusenõuet, näitab asjaolu, et kui asjakohane põhjuslik seos puudub, siis me nägemisest ei räägi. Oletame, et kuigi vaas on otse S-i ees, on vaasi ja S-i vahel hologramm, mis varjab vaasi S-i pilgu eest ära. Ent hologrammil on vaas (üks teine vaas) ja kui laser seda valgustab, paistab ta S-ile täpselt samasugusena nagu päris vaas. S hakkab valgustatud hologrammi nähes uskuma, et tema ees on vaas. Me ei ütleks sel juhul, et S näeb, et tema ees on vaas, sest päris vaas on tema pilgu eest täielikult varjul, nii et tal pole S-i uskumuse kujunemises mingit kausaalset rolli. Muidugi võib S seda, et tema ees on vaas, teada ka siis, kui hologramm selle tema pilgu eest ära varjab. Keegi teine, kes vaasi näeb, võib S-ile öelda, et tema ees on vaas. Sel juhul võib vaasi kohalolek olla S-i uskumuse kausaalne eellane, kuid kausaalne protsess ei ole (puht)tajuline. Ei saaks öelda, et S näeb, et tema ees on vaas. Et viimane oleks tõsi, selleks on tarvis erilist tüüpi kausaalset protsessi, mis seob vaasi kohalolekut S-i uskumusega.

Ma eeldan allpool, et faktide tajumuslik teadmine on mittejärelduslik. See on lihtsustus, mis minu teooriat ei kitsenda. Igatahes ei järelda tajuja fakte füüsiliste esemete kohta oma aju seisundist ega oma meeleelundite stimuleeritusest. Ta ei pruugi nendest asjadest üldse midagi teada. Aga mõned epistemoloogid väidavad, et me tajume vahetult meelteandmeid ning järeldame nendest füüsiliste esemetega seotud fakte. Minu analüüsi saaks sellise arusaamaga kohandada. Ma võiksin öelda, et füüsiliste esemetega seotud faktid põhjustavad meelteandmeid, inimesed tajuvad otseselt meelteandmeid ja nad järeldavad füüsiliste esemetega seotud fakte meelteandmetest.

Mälu

Vaatleme nüüd teadmist, mis osaliselt põhineb mälul. Nagu taju, nii ka mäletamist tuleb vaadelda kausaalse protsessina. S mäletab propositsiooni p ajahetkel t ainult juhul, kui S-i uskumine, et p, mingil varasemal ajahetkel põhjustas tema uskumise, et p, ajahetkel t. Muidugi ei ole igasuguse põhjusliku seose puhul varasema ja hilisema uskumuse vahel tegemist mäletamisega. Kuid ma ei hakka seda protsessi täpsemalt kirjeldama. Selle asemel viitame lihtsalt mäletamise näidisjuhtudele ja ütleme, et mäletamine on seda tüüpi protsess.

Põhjuslik seos propositsiooni p mingi varasema uskumise (või teadmise) ja selle mingi hilisema uskumise (teadmise) vahel on igatahes mäletamise olemuslik koostisosa. Mingi fakti mäletamine ei ole lihtsalt selle uskumine hetkel t₀ pluss selle uskumine hetkel t₁. Samuti ei järeldu sellest, et keegi teab mingit fakti hetkel t₀ ning teab seda hetkel t₁, et ta seda hetkel t₁ mäletab. Võib ju olla nii, et hetkel t₀ ta tajus seda fakti, siis unustas ära ja hetkel t₁ sai selle uuesti teada, sest keegi ütles talle seda. Samuti ei taga see, et kellelgi on mäletamisetunne või -mulje, et ta tõesti mäletab. Oletame, et S tajub hetkel t₀, et p, kuid hetkel t₁ unustab selle. Hetkel t₂ hakkab ta uuesti uskuma, et p, sest keegi ütleb talle, et p, kuid hetkel t₂ tal ei ole muljet, et p. Hetkel t₃ kutsutakse S-il kunstlikult esile mulje, et ta mäletab, et p. Sellest ei järeldu, nagu S hetkel t₃ mäletaks, et p. Selle juhtumi kirjelduse järgi ei ole sellel, et S hetkel t₀ usub, et p, mingit kausaalset mõju sellele, et ta hetkel t₃ usub, et p. Seetõttu me ei ütleks, et ta hetkel t₃ mäletab, et p.

Järeldamine

Teadmiseni on võimalik jõuda taju ja mälu koostoimel. Hetkel t₀ põhjustab fakt, et p, taju kaudu selle, et S usub, et p. S-i uskumine hetkel t₀, et p, põhjustab mälu kaudu selle, et S usub hetkel t₁, et p. Nõnda osaleb fakt, et p, selle põhjustamisel, et S hetkel t₁ usub, et p, ning võib öelda, et S hetkel teab, et p. Aga mitte igasugune teadmine ei sünni üksnes tajust ja mälust. Muuhulgas põhineb suur osa teadmisest järeldamisel.

Ma kasutan sõna "järeldamine" siin niisuguses tähenduses, et see, et S teab, et p, järeldamise kaudu, ei tähenda tingimata, et S oleks läbi teinud eksplitsiitse, teadvustatud järeldamisprotsessi. Ta ei pea tingimata olema "iseendaga rääkinud", öeldes midagi taolist: "Et see ja see on tõsi, siis ka p peab olema tõene." Minu uskumus, et kuskil lähedal on tulekahju, põhineb minu uskumusel (on järeldatud minu uskumusest), et ma kuulen tuletõrjeauto sireeni. Kuid ma ei ole läbi teinud eksplitsiitset arutlemisprotsessi, öeldes: "Seal on tuletõrje auto; järelikult peab kuskil siin olema tulekahju." Kui sõna "järeldamine" tavaliselt kasutatakse ainult siis, kui on tegemist eksplitsiitse järeldamisega, siis mina kasutan seda terminit mõnevõrra laiemas tähenduses.

Oletame, et S tajub, et mitmel pool maal on hangunud laavat. Toetudes sellele uskumusele pluss taustuskumustele laava tekkimise kohta, jõuab S järeldusele, et lähedal asuv tulemägi on sajandeid tagasi pursanud. Oletame, et see on väga tugev induktiivne järeldus, mis annab S-ile adekvaatse tõendmaterjali uskumiseks, et sajandeid tagasi tõesti oli vulkaanipurse. Oletame ka, et see propositsioon on tõene. Kas siis S teab seda? See sõltub selle kausaalse protsessi iseloomust, mis selle uskumuseni viis. Kui on olemas katkematu kausaalne ahel, mis tema meelest seob fakti, et vulkaan purskas, sellega, et tema seda fakti usub, siis S teab seda. Kui aga säärast kausaalset ahelat ei ole, siis S seda propositsiooni ei tea.

Oletame, et mägi purskab, jättes ümbrusesse laavat. Laava jääb sinna, kuni S tajub seda ja järeldab, et mägi purskas. Aga oletame nüüd, et pärast vulkaanipurset keegi kuidagi koristas kogu laava ära. Sajand hiljem otsustab üks teine inimene (kes ei teagi, et seal vulkaanipurse oli) jätta mulje, nagu seal oleks olnud vulkaan, ja paneb sellepärast siia-sinna laavat. Veel hiljem satub S selle laava peale ning teeb järelduse, et sajandeid varem on seal olnud vulkaanipurse. Sel juhul ei saa öelda, et S propositsiooni teab. Asi on selles, et vulkaanipurse ei olnud selle põhjuseks, et S usub, et vulkaanipurse aset leidis. Tarvilik tingimus selleks, et S teaks, et p, on see, et tema uskumus, et p oleks kausaalse ahela kaudu p-ga seotud.

Tekib aga küsimus, kas ahela järelduslik osa on ise kausaalne ahel. Teiste sõnadega, kas S-i uskumine, et q, on põhjuseks tema uskumisele, et p? Sellele küsimusele ma ei püüa üheselt vastata. Ma kaldun ütlema, et järeldamine on kausaalne protsess, kuid ma ei taha, et minu tees sõltuks sellest väitest. Seetõttu ma väidan üksnes seda, et kui kausaalsele ahelale on "liidetud" järelduste ahel, siis kogu ahel on kausaalne.

(Mingi fakt võib olla mingi uskumuse põhjuseks ka juhul, kui uskumus ei ole sellest faktist alguse saanud. Oletame, et ma usun, et teatud maakohas on järv, ning see uskumus sai alguse nii, et sellel polnud seost järve olemasoluga. Mul on ikka veel see uskumus, ja ma lähen kohale ning tajun seal järve. Nüüd muutub järve olemasolu selle põhjuseks, et ma järve olemasolu usun. See on nagu lauaplaadiga, mis toetub neljale jalale. Kui lisada viies sama pikk jalg, saab ka sellest jalast põhjus, miks lauaplaat ei kuku, kuigi plaadil oli ka varem kindel tugi.)

Tunnistus

Vaatleme nüüd tunnistusel põhinevat teadmist. Ka seda saab kausaalselt analüüsida. Fakt, et p, põhjustab taju kaudu selle, et isik p usub, et p. See, et T usub, et p, põhjustab selle, et ta väidab, et p. See, et T väidab, et p, põhjustab kuulmistaju kaudu selle, et S usub, et T väidab, et p. S järeldab, et T usub, et p, millest ta omakorda järeldab, et p on fakt. On olemas pidev kausaalne ahel p-lt S-i uskumisele, et p, ja kui eeldada, et S-i järeldused on iga kord õigustatud, siis võib öelda, et S teab, et p.

Siin, nagu ka laava näites, teab S, et p, sellepärast, et ta rekonstrueeris õigesti kausaalse ahela, mis viib p-lt tõendmaterjalini p kohta, mida S tajub, käesoleval juhul selleni, et T väidab, et p. Säärane õige rekonstruktsioon on järeldamisel põhineva teadmise tarvilik tungimus. Et seda mõista, vaatleme järgmist näidet. Ajakirjanik vaatleb p-d ja teatab sellest oma ajalehele. Aga trükkimisel tehti viga, nii ajalehes väidetakse p eitust. Ent lugeja ei pane sõna "ei" tähele, ja arvab, et ajaleht väidab, et p. Usaldades ajalehte, järeldab ta, et p on tõene. Siin on meil pidev kausaalne ahel, mis viib p-lt S-i uskumiseni, et p. Ometi S ei tea, et p. S arvab, et p põhjustas selle, et ajalehele teatati p-st, ja see omakorda põhjustas selle, et väide p trükiti lehes ära. Seega ta rekonstrueerib kausaalse ahela valesti. Selleks aga, et ta teaks, et p, ei tohi tema rekonstruktsioonis vigu olla. Ta ei pea küll rekonstrueerima kausaalse ahela kõiki üksikasju, kuid ta peab rekonstrueerima kõik tähtsad seosed. Lisanõue järeldamisel põhinevale teadmisele on see, et teadja järeldused oleksid õigustatud: propositsioonid, millele tema uskumus, et p, tugineb, peavad p-d tõesti väga tugevalt [kinnitus (epistemoloogia)|kinnitama]], olgu siis deduktiivselt või induktiivselt. Kausaalse ahela rekonstrueerimine lihtsalt äraarvamise teel ei anna teadmist.

Clarki analüüs

Teadmise traditsiooniline analüüs esitab teadmisele kolm nõuet. Esiteks, p peab olema tõene. Teiseks, S peab uskuma, et p. Kolmandaks, kui S midagi järeldab, siis need järeldused peavad olema õigustatud. Michael Clark esitab teadmisele veel ühe nõude. Ta nõuab, et iga uskumus S-i järeldamisahelas peab olema tõene. Teiste sõnadega, kui traditsiooniline analüüs nõuab, et S-i uskumusele, et p, vastaks mingi fakt, siis Clark nõuab, et igale S-i uskumusele, millele tema uskumus, et p, toetub, vastaks mingi fakt.

Clarki analüüs jätab välja kausaalsed seosed. Kuid ta saaks oma analüüsi niiviisi ümber sõnastada, et ta implitsiitselt nendele põhjuslikele seostele osutaks. Kui ta nõuaks, et teadja uskumuste seas oleksid (asjakohast tüüpi) kausaalsed uskumused, siis tema nõue, et need uskumused oleksid tõesed, taanduks nõudele, et oleksid olemas seda tüüpi kausaalsed ahelad, mida mina nõuan. Clarki analüüsi selline tõlgendus teeks ta minu omaga peaaegu ekvivalentseks ning võimaldaks tal vältida mõningaid vastuväiteid, mis talle on esitatud. Kuid ta ei ole oma analüüsi eksplitsiitselt niimoodi sõnastanud, ja seetõttu jääb see selles suhtes puudulikuks.

Hargnevad ahelad

Enne kui hakkame vaatama raskusi, mis Clarki analüüsi puhul tekivad, tuleb öelda veel midagi minu enda analüüsi kohta. Seni on minu näidetest jäänud mulje, et kui S teab, et p, siis fakt, et p põhjustab tema uskumust, et p. Ent see ei peaks ilmselt paika. Oletame, et mul on võimalik teada tuleviku fakte. Kui sel juhul nõuda, et fakt, mida teatakse, põhjustaks teadja uskumust, siis meil tuleks tegemist teha "tagurpidi" põhjuslikkusega. Minu analüüsil aga seda raskust ei teki. Analüüs nõuab, et p ja S-i uskumise vahel oleks kausaalne seos, mitte tingimata seda, et p oleks S-i uskumuse põhjus. p ja S-i uskumus, et p, võivad olla kausaalselt seotud viisil, mis annab teadmise juhul, kui p-l ja S-i uskumisel, et p, on ühine põhjus. Seda võib illustreerida nii.

T kavatseb esmaspäeval linna minna. Pühapäeval räägib T S-ile oma kavatsusest. S kuuleb, et T ütleb, et ta läheb linna, ja järeldab, et T tõesti kavatseb linna minna. Ja sellest teeb S järelduse, et T läheb esmaspäeval linna. Oletame nüüd, et T teeb oma kavatsuse teoks ja lähebki esmaspäeval linna. Kui üldse võib öelda, et meil on tuleviku kohta teadmine, siis siin on tegemist niisuguse teadmise mõistliku kandidaadiga. Nii et ütleme, et S tõesti teadis seda propositsiooni. Kuidas minu analüüs saab S-i teadmist seletada? See, et T läheb esmaspäeval linna, ei saa muidugi olla selle põhjuseks, et S pühapäeval usub, et T esmaspäeval linna läheb. Aga sellel, et T läheb linna, ja sellel, et S usub, et T linna läheb, on ühine põhjus, nimelt see, et T pühapäeval kavatseb linna minna. Selle kavatsuse tõttu T läks linna ja S uskus, et T läheb linna. See põhjuslik seos S-i uskumuse ja fakti vahel, mida ta usub, võimaldab meil öelda, et S teab, et T läheb linna.

Põhjuslikul seosel q ja p vahel on oluline roll selles, et S teab, et p. Oletame, et T pühapäevane kavatsus linna minna ei põhjusta seda, et ta esmaspäeval linna läheb. Oletame, et T ütleb S-ile, et läheb linna, aga pärast mõtleb ümber. Aga esmaspäeval sunnitakse ta relva ähvardusel linna minema. Selles näites leiavad aset nii q kui ka p, kuid nende vahel puudub põhjuslik seos. Kui muud asjaolud on samad mis eelmises näites, siis ei saa öelda, et S teab, et p. Oleks väär öelda, et T läheb esmaspäeval linna.

Sirge kausaalse ahela korral räägime teadmise esimest tüüpi (Pattern 1) juhtudest , hargneva ahela korral teist tüüpi (Pattern 2) juhtudest. Viimased ei piirdu teadmisega tuleviku kohta. Ma tean, et eelmisel õhtul tuli minu korstnast suitsu. Ma tean seda sellepärast, et mäletan, et tajusin eelmisel õhtul oma kaminas tuld, ning ma järeldan, et tuli põhjustas selle, et korstnast tuli suitsu. Siin on tegemist teist tüüpi teadmise juhuga. See, et korstnast suitsu tuli, ei osalenud minu uskumuse põhjustamises. Ent fakt, et kaminas oli tuli, oli põhjuseks nii minu uskumusele, et korstnast tuli suitsu, kui ka faktile, et korstnast tuli suitsu. Kui me seda juhtumit pisut täiendame, siis me võime siin rääkida nii esimest kui ka teist tüüpi teadmisest. Oletame, et sõber ütles mulle täna, et tema tajus, et eelmisel õhtul, tuli minu korstnast suitsu, ja ma toetan, selle, et ma seda fakti jätkuvalt usun, tema tunnistusele. Siis oli see fakt põhjuseks sellele, et ma seda parajasti uskusin, aga ka ühe teise, minu uskumust põhjustanud fakti tagajärg. Üldjuhul võib antud fakti ja selle vahel, et antud isik seda fakti usub, olla mitmesugust tüüpi põhjuslikke seoseid.

Clarke'i analüüsi raskused, mille minu analüüs ületab

Vaatleme nüüd mõningaid vastuväiteid Clarki analüüsile ja vaatame, kuidas siin esitatud analüüs nendega toime tuleb. John Turk Saunders ja Narayan Champawat on esitanud Clarki analüüsile järgmise vastuväite ("Mr. Clark's Definition of 'Knowledge' ", Analysis, 1964).

Oletame, et Smith usub, et

(p) Jonesil on Ford,

sest Smithi sõber Brown, kellest ta teab, et ta on üldiselt usaldusväärne ja aus, ütles eile Smithile, et Jonesil on alati Ford olnud. Browni informatsioon oli õige, aga täna müüb Jones oma Fordi ära ja asendab selle Volkswageniga. Tund aega hiljem leiab Jones oma suureks rõõmuks, et ta on kahe auto omanik: tal vedas ja ta võitis loteriil Fordi. Smithi uskumus, et p ei ole mitte üksnes õigustatud ja tõene, vaid ka kõik lülid Smithi aluste ahelas on tõesed. Selge, et Smith ei tea, et p. Ometi tundub, et Clarki analüüsi järgi peaks teadmine olemas olema.

Seda, miks Smithil teadmist ei ole, saab minu analüüsi põhjal seletada. Smith ei tea, et p, sest sellel, et ta usub, et p, puudub põhjuslik seos sellega, et p (et Jonesil on praegu Ford).

Kui me Clarki analüüsi ülalpool toodud viisil täiendame, siis saab seda tollest vastunäitest päästa. Kuigi Saunders ja Champawat seda otseselt ei maini, on eeldatavasti üks Smithi uskumustest see, et kui Jonesil eile oli Ford, siis see põhjustab seda, et tal praegu on Ford. Kahtlemata oli see üks aluseid, miks ta uskus, et Jonesil on praegu Ford. Et aga see uskumus on väär, siis annaks Clarki analüüs õige tulemuse, et Smith ei tea, et p. Kahjuks ei pannud Clark ise seda nähtavasti tähele, sest Saundersi ja Champawati oletatavatele vastuväitele pole vastu vaieldud.

Saunders ja Champawat ning ka Keith Lehrer on esitanud ühe teistsuguse vastunäite, millele Clarki analüüs vastu ei pane. Esitan sellest probleemist Lehreri näite ülalmainitud näitest. Oletame, et Smithi uskumus

(p) Kellelgi Smithi töökaaslastest on Ford

tugineb neljale propositsioonile:

(q) Jonesil on Ford
(r) Jones on Smithi töökaaslane
(s) Brownil on Fordil
(t) Brown on Smithi töökaaslane

Tegelikult Smith teab propositsioone q, r ja t, kuid ta ei tea propositsiooni s, sest s on väär. Et s on väär, siis ei ole mitte kõik Smithi alused uskunisele, et p, tõesed, ja seetõttu Clarki analüüsi järgi Smith ei tea, et p. Ometi on selge, et Smith teab, et p. Nii et Clarki analüüs on liiga tugev.

Põhjuslikke ahelaid arvestades on lihtne Clarki nõudeid korrigeerida, nii et liiga nõrgaks ei muutu. Pole vaja nõuda, et kõik S-i alused oleksid tõesed. Ainult nii paljud neist peavad tõesed olema, et p ja S-i uskumuse vahel, et p, oleks vähemalt üks põhjuslik seos. Lehreri näites arvab Smith, et tal on kaks viisi, kuidas ta teab, et p: propositsioonide q ja r konjunktsiooni teadmise kaudu ja propositsioonide q ja r konjunktsiooni teadmise kaudu. Tegelikult tal on ainult üks põhjuslik seos, kuid sellest piisab.

Teine tüüp juhtumeid, mille puhul mõni S-i alustest uskumiseks, et p võib olla väär, ilma et see takistaks S-il teadmist, et p, on need, kus väär propositsioon on mõni ebaoluline tausteeldus. Oletame, et S toetab oma uskumuse, et p, 17 tausteeldusele, kuid ainult 16 neist on tõesed. Kui need 16 on küllalt tugevad, et p-d kinnitada, siis seitsmeteistkümnes on ebaoluline. Võib öelda, et S teab, et p, kuigi üks tema alustest on väär.

Sellest näitest on näha, et kausaalse ahela mõistet tuleb täiendavalt selgitada. Varem ma ütlesin, et kausaalsed ahelad, millele on liidetud järeldamist, on kausaalsed ahelad. Nüüd ma tahan lisada, et kausaalsed ahelad, millele on liidetud loogilisi seoseid, on kausaalsed ahelad. Muidu on raske mõista, kuidas sellised faktid nagu "Mõnel Smithi töökaaslasel on Ford" ja "Kõik inimesed on surelikud" saavad nende faktide uskumisega kausaalses seoses olla.

Kasulik on järgmine printsiip: Kui x on y-iga loogilises seoses ja y on z-i põhjus, siis x on z-i põhjus. Oletame, et q põhjustab selle, et S usub, et q, ja r põhjustab selle, et S usub, et r. Oletame veel, et S järeldab propositsiooni q&r oma uskumusest, et q ja oma uskumusest, et r. Siis faktid q ja r on põhjuseks S-i uskumisele, et q&r. Ent fakt, et q&r, on loogilises seoses faktiga, et q, ja faktiga r. Seetõttu võib ülalpool sõnastatud printsiipi kasutades öelda, et fakt, et q&r, on selle põhjuseks, et S usub, et q&r.

Üldistus

Teadmise analüüsi võib nüüd sõnastada nii:

S teab, et p, siis ja ainult siis, kui
fakt, et p on "õiget tüüpi" (appropriate) viisil põhjuslikus seoses sellega, et S usub, et p.

Teadmisele viivad "õiget tüüpi" kausaalsete protsesside seas on järgmised:

1) taju
2) mälu
3) esimest või teist tüüpi kausaalne ahel, mis on õigesti rekonstrueeritud järelduste abil, mis on õigustatud

(taustpropositsioonid aitavad järeldust õigustada ainult juhul, kui nad on tõesed; tuleb vist nõuda, et neid teatakse; siin ei teki vigast ringi, sest jutt ei ole propositsiooni p teadmisest; nii võib tekkida rekursiivne definitsioon)

4) kolme esimese kombinatsioonid

Nägime, et see analüüs on teatud mõttes rangem kui traditsiooniline analüüs: vanemas analüüsis põhjusliku seose ja õige rekonstruktsiooni nõuet ei ole. Need lisanõuded võimaldavad vältida Gettieri vastunäiteid traditsioonilisele analüüsile. Kuid mõnes mõttes on ta traditsioonilisest analüüsist leebem. Vähemalt traditsioonilise analüüsi ühe populaarse tõlgenduse järgi peab teadja oskama õigustada iga propositsiooni, mida ta teab. Selleks et S hetkel t teaks, et p, peab S hetkel t oskama öelda, mis õigustab seda, et ta usub, et p. Minu analüüs seda ei nõua, ja selle nõude puudumine võimaldab mul seletada teadmise juhtumeid, mille traditsiooniline analüüs ekslikult välja jätaks.

Näiteks ma tean praegu, et Abraham Lincoln sündis 1809. aastal. (Seda tüüpi juhtum on pärit Gilbert Harmani käsikirjalisest artiklist.) Oletame, et ma sain sellest esimest korda teada entsüklopeediast. Ma uskusin, et see entsüklopeedia on usaldusväärne ning et selle põhjuseks, et seal on öeldud, et Lincoln sündis 1809. aastal, on see, et ta sündiski 1809. aastal. Nii et ma sain selle fakti alguses teada õigustatud järeldamise teel. Aga nüüd ma seda järeldust enam ei mäleta. Ma mäletan, et Lincoln sündis 1809, kuid mitte seda, et see mõnes kindlas entsüklopeedias kirjas on. Mul ei ole enam mingeid asjakohaseid uskumusi, mis tugevalt kinnitaksid propositsiooni, et Lincoln sündis 1809. Sellegipoolest ma praegu tean seda propositsiooni. Minu algse teadmise on praeguseni säilitanud mälu kausaalne protsess.

Traditsioonilise analüüsi pooldajad kahtlemata eitaksid, et ma tõesti tean Lincolni sünniaastat. Aga paistab küll, et nad tahavad sellega lihtsalt oma analüüsi kaitsta. Tundub igatahes ilmne, et paljude asjade puhul, mida me teame, me ei mäleta, kuidas me selle algselt teada saime. Kui eitada, et nendel puhkudel on tegemist teadmisega, siis jääb meil teadmist küll hulga vähemaks.

Minu analüüs lubaks ka muud laadi teadmist ilma eksplitsiitse tõendmaterjalita. Ma ei sulgenud "õiget tüüpi" kausaalsete protsesside nimekirja. Mõned praegu vaieldavad kausaalsed protsessid võivad hiljem osutuda "õiget tüüpi" olevat. Üheks näiteks on meelteväline taju. Ka sellisel juhul oleks tegemist teadmisega, mille puhul teadja ei oska oma uskumust õigustada ega kaitsta.

Spetsiaalset kommentaari vajab teadmine omaenda vaimuseisundute kohta. See on väga keeruline ja vaidlusalune teema. Tõenäoliselt on selliseid vaimuseisundeid, mis selgelt erinevad subjekti uskumusest, et ta on selles vaimuseisundis. Sellisel juhul on eeldatavalt olemas kausaalne protsess, mis seob nende seisundite olemasolu sellega, et subjekt neid usub. Seda laadi protsessi võib lisada "õiget tüüpi" kausaalsete protsesside hulka. Keerulisemad juhtumid on need, mille puhul seisund on vaevalt eristatav subjekti uskumisest, et ta selles seisundis on. See, et mul on valus, ja see, et ma usun, et mul on valus, on vaevalt erinevad asjad. Kui siin ei ole erinevust uskumise ja usutava vahel, siis kuidas saab nende vahel olla põhjuslik seos? Siinse analüüsi puhuks võib samasust vaadelda põhjusliku seose "piirjuhuna" või "kõdunud juhuna", nii nagu nulli võib vaadelda arvu piirjuhuna. Ei ole üllatav, kui iseenda vaimuseisundi teadmine osutub teadmise piir- või kõdunud juhuks. Filosoofid on selle iseäralikku staatust ammu tunnistanud. Mõned filosoofid on pidanud seda teadmise paradigmaatiliseks juhtumiks, teised on väitnud, et meil ei ole üldse omaenda vaimuseisundite "teadmist". Teadmisteooria, mis teeb omaenda vaimuseisundite teadmise erinevaks mõne aiataimesordi teadmisest, on seetõttu aktsepteeritav ja isegi teretulnud.

Lõpetuseks tahaksin vastata mõnele võimalikule vastuväitele oma analüüsile. Võidakse kahelda, kas kausaalne analüüs väljendab õigesti sõna "teab" või lause(skeemi) "S teab, et p" tähendust. Aga ma ei räägigi lauseskeemi "S teab, et p" tähendusest, vaid üksnes selle tõesustingimustest. Ma väidan, et ma andsin lauseskeemi "S teab, et p" tõesustingimuste ühe õige komplekti. Lause tõesustingimused ei anna alati selle tähendust. Vaatleme näiteks järgmist tõesustingimuste sõnastust: "Lause "Võistkond T võidab pesapallimängu siis ja ainult siis, kui võistkonnal T on mängu lõpus rohkem punkte kui vastasvõistkonnal." See sõnastus ei ütle, mis tähendab "Võistkond T võidab pesapallimängu", sest ta jätab välja selle lause tähenduse olulise osa, nimelt et mängu võitmine tähendab selle mängu mängimise eeldatava eesmärgi täitmist. Keegi võib ülaltoodud tõesustingimusi küll täielikult mõista, ent lause tähendusest ikkagi mitte aru saada, sest ta ei saa aru üldisest võitmisemõistest.

Tõesustingimusi ei tohi segi ajada verifitseerimistingimustega. Minu analüüs lauseskeemile "S teab, et p", ei püüa anda protseduure selleks, et välja selgitada, kas üks või teine isik (seal hulgas ise) antud propositsiooni teab. Kahtlemata me mõnikord ikkagi teame, et inimesed teavad teatud propositsioone, sest mõnikord me teame, et nende uskumused on (õiget tüüpi) põhjuslikus seoses faktidega, mida nad usuvad. Teiselt poolt võib sageli olla raske või isegi võimatu kindlaks teha, kas see tingimus antud propositsiooni ja antud isiku puhul on täidetud. Näiteks võib mul olla võimatu kindlaks teha, kas ma tõesti mäletan teatud fakti, mille puhul mulle tundub, et ma seda mäletan. Kuid need raskused ei ole minu analüüsi raskused.

Samas vaimus tuleb märkida, et ma ei teinud katset anda vastust skeptilistele probleemidele. Minu analüüs ei anna vastust skeptikule, kes küsib, kuidas ma oma kogemuse sisust lähtudes tõestan, et ma tean, et on olemas materiaalne maailm, minevik jne. Ma ei leia, et see kuuluks lauseskeemi "S teab, et p" tõetingimuste andmise juurde.

Siin esitatud analüüs hakkab vastu epistemoloogia juurdunud traditsioonile, mille kohaselt epistemoloogia küsimused on loogika või õigustuse küsimused, mitte kausaalsed ega geneetilised küsimused. Ent see traditsiooniline arusaam ei tohi jääda väljakutseta. Ma leian, et minu analüüs näitab, et küsimus, kas keegi teatud propositsiooni teab, on osalt kausaalne küsimus, kuigi muidugi küsimus, mis on lauseskeemi "S teab, et p" õige analüüs, ei ole kausaalne küsimus.

Välislingid

Artikli tekst