A Grammar of Motives

"A Grammar of Motives" ("Üks motiivide grammatika") on Kenneth Burke'i raamat. See ilmus 1945.

Kokkuvõte

Sissejuhatus: dramatismi viis võtmeterminit

Kui öeldakse, mida ja miks tehakse, siis on mängus viis fundamentaalset mõttevormi, mille järgi motiive omistades maailma loomust välja tuuakse. Uurimise genereeriv printsiip on viis terminit (dramatistlik pentaad): Tegu (Act), Taust (Scene), Tegija (Agent), Vahend (Agency), Eesmärk (Purpose). Iga täielik väide motiivide kohta ütleb midagi selle kohta, mida tehti, kes tegi, millal või kus tehti, kes tegi, kuidas ta tegi ja miks ta tegi. Saab näidata, et kõik motiive omistavad väited saavad nendest alguse ja viivad nendeni välja.

Uurimise all on nende viie termini vahelised suhted, transformeerumis- ja kombineerumisvõimalused ja see, kuidas nad figureerivad väidetes motiivide kohta. Rangelt võttes jätab motiivide grammatika kõrvale selle, kuidas neid võimalusi tegelikes väidetes on kasutatud või saab kasutada. Väiteid, kus neid grammatilisi vahendeid kasutatakse, võib nimetada filosoofiateks. Juhuslikke või süsteemituid väiteid motiivide kohta võib nimetada filosoofiafragmentideks.

Grammatilised vahendid on printsiibid, ja filosoofiad on kasuistikad, mis neid olukordadele rakendavad. Näiteks "Taust" käib iga olukorra kohta, milles tegu või tegijad on. See kuulub grammatikasse. Ja kui me märgime, et üks mõtleja nimetab tegevuse viimset alust või lava Jumalaks, teine looduseks, kolmas keskkonnaks, ajalooks või tootmisvahenditeks, siis me liigume filosoofiasse. Väide grammatikaprintsiipide kohta pretendeerib üldkehtivusele või täielikule kindlusele, filosoofilise keele valik on palju küsitavam. Võib kindlalt öelda, et teo motiivide arutamine peab viitama mingit laadi taustale, kuid jääb küsimuse alla, kuidas seda tausta on õige või õigem nimetada.

On täitsa võimalik, et ühe juhtumi kohta annab parima arvutuse üks filosoofiline keel, teise puhul on tarvis hoopis teistsugust arvutust. Iga filosoofia on kasuistika, ka sajandeid kestev kultuuriline olukord on juhtum, mis nõuab teistsugust filosoofilist keelt kui teised kultuurilised olukorrad.

Projekt sai alguse komöödiateooriast rakendatuna traktaadile inimsuhetest. Tänapäeva maailmas ületähtsustatakse võistlust. Võistluslikkuse motiivi saaks ületada, kui seda mitte laita, vaid tunnustada. Autor hakkas tegema tähelepanekuid "inimõue" nõrkuste ja veidruste kohta. Ta püüdis sõnastada põhilised võtted, mida üksteise ülekavaldamiseks ja ärarääkimiseks kasutatakse. Need liigitas ta retoorika rubriigi alla. Tähelepanekud kunstiliste väljendus- ja meeldimisviiside ning psühholoogiliste ja psühhoanalüütiliste seikade kohta liigitas ta sümboolika rubriigi alla. Jäid üle tähelepanekud, mis liigitusid grammatika rubriiki. Grammatikat illustreerivad kõige paremini teoloogilised, metafüüsilised ja juriidilised õpetused, sümboolikat kunsti vormid ja meetodid ning retoorikat parlamentaarsed ja diplomaatilised võtted, toimetajakallak, müügimeetodid ja sotsiaalne sparring. Nende kolme valla vahel on suuri kattuvusi.

Terminid ei ole vabad kahemõttelisusest ja vastuolulisusest. Et inimesed ei saa maailma ise luua, jääb motiivide probleemisse olemuslik mõistatuslikkus, mis ilmnebki kahemõttelisusena ja vastuolulisusena. Terminid peavadki ilmutama strateegilisi punkte, kus kahemõttelisused paratamatult tekivad. Mõni autor tõestab vaimustusega ja halastamatult, et mõni filosoofiline termin on kahemõtteline, ning teeb selle pihuks ja põrmuks. Tavaliselt valitakse välja üks termin, mis seondub kultuurilise või poliitilise suunaga, millega autor ei nõustu. Aga sama hästi võiks rünnata mis tahes filosoofiaterminit, ka seda, mille autor asemele pakub. Et asjad ega teod ega olukorrad ei ole täpselt ühesugused, toob sama termini rakendamine neile kaasa kahemõttelisuse. Kahemõttelisusest ei tule lahti saada, vaid uurida välja selle allikad. Teisenemised saavad aset leida ainult kahemõttelisuse kohtades. Eristused tekivad suurest kesksest kokkusulamusest. Need on paiskunud vedelast keskmest pinnale, kus need on hangunud. Kui mõni neist tuleb tagasi allikasse, sulab üles ning tehakse ümber, võib ta uue eristusena pinnale paiskuda ja hanguda. Nii võib A-st saada mitte-A. See ei toimu lihtsalt hüppega, vaid A peab minema tagasi oma olemasolu alusesse, loogilisse substantsi, mis on tema põhjuslik eellane, ja seal saama kaassubstantsiaalseks mitte-A-ga. Nõnda on ka meie viie terminiga. Nad osalevad ühises aluses ning on seetõttu teisendatavad. Igas kohas, kus ühe termini vallal on kattuvus teise termini vallaga, on alkeemiline võimalus, et ühest motivatsiooni filosoofiast või õpetusest saab teine. Keskmest, kus kõik elemendid on kokku sulanud, võetakse välja eristused, nagu näiteks vabadus ja paratamatus, aktiivsus ja passiivsus, koostöö ja võistlus, põhjus ja tagajärg, mehhanism ja teleoloogia.

Näiteks võib termin "Tegija" nõuda alljaotust, sest tegija võib lasta tegu modifitseerida (seetõttu osalt motiveerida) sõpradel või vaenlastel. "Tegija" alla saab paigutada mis tahes isikuomadused, millele omistatakse motivatsiooniline väärtus, näiteks "ideed", "tahe", "hirm", "pahatahtlikkus", "intuitsioon", "loov kujutlusvõime". Portretist võib võtta keha tegija omadusena (isiksuse väljendusena), materialistlik meditsiin võib võtta keha "taustalisena", "objektiivse materjalina". Keha saab liigitada ka vahendiks, mille abil saadakse maailmast teada. Masinad on vahendid, kuid hulgakesi moodustavad nad tööstusliku tausta. Sõda võib võtta vahendina, kollektiivse teona või eesmärgina (sõjakultuse puhul). Sõjaväkke kutsutu jaoks on sõda taust, olukord, mis motiveerib tema väljaõppe loomust. Kuivõrd hääletatakse, teadmata selle tagajärgi, on küsitav, kas hääletamist võib üldse tegevuseks pidada. Seda võib nimetada pigem passiivseks või pelgaks liikumiseks (biheivioristid nimetaksid seda reaktsiooniks stiimulile).

Kujutame ette, et neid termineid tuleb motiivide omistamiseks kasutada järgmisel juhtumil. Kangelane (tegija) kavaldab sõbra (kaastegija) abiga pahalase (vastutegija) üle, kasutades viili (vahendit), mis võimaldab tal oma köidikud läbi lõigata (tegu), et põgeneda (eesmärk) toast, kuhu ta oli vangistatud (taust). Motiivi võib paigutada tegijasse, pannes põgenemise tema "vabadusearmastuse" arvele. Võib rõhutada tausta motiveerivust, sest vangistus tekitab kindlasti põgenemismõtteid. Võib rõhutada kaastegija rolli. Võib paigutada motivatsioonilise päritolu vastutegija teosse, nii nagu mõned hereetikud peavad Juudast pühakuks, sest tema tegu tegi võimalikuks inimsoo lunastamise. Kibe allikas võib anda magusat vett. Friedrich Engels ütleb "Anti-Dühringis", et alles orjandus tegi võimalikuks põllumajanduse ja tööstuse suuremastaabilise tööjaotuse, hellenismi, Rooma riigi ja moodsa Euroopa ning moodsa sotsialismi. Pragmatistid oleksid vist motivatsiooni tagasi viinud vahendile: viilile, käele, ajule, haridussüsteemile. Kui taandada terminid ühele neist, siis need hargnevad jälle, sest ükski pole piisav. George Herbert Mead nimetas oma pragmatismi teofilosoofiaks. John Dewey rõhutas küll teaduslikus meetodis kehastunud intellekti kui vahendi väärtust, aga tema teised võtmeterminid olid "kogemus" (tegu) ja "loodus" (taust). Dewey rõhutab küll nende kahe termini kattuvusi, mitte erinevust, sest ta paneb ette asendada looduse ja kogemuse lahusoleku idee nendevahelise jätkuvuse ideega ("lntelligence and the Modern World".)

Filosoofilisel süsteemil on valikuvõimalused paindlikkuse tõttu nende terminite vahel. Kattuvuste tõttu on võimalik hüppeta ühelt terminilt teisele üle minna. Terminid on ka nagu sõrmed, mis otstes on erinevad, kui pihus ühinevad. Hüppeta tee ühelt sõrmelt teisele käib läbi pihu. Pole tarvis suurt dialektikat. Terminid saav taandada ühele kui "olemuslikule", "põhjuslikule eellasele", ning tuletada teised sellest. Nõnda töötab eksplitsiitne metafüüsika, mis viib oma õpetused ühe universaalse tiitli alla, mis märgib olemist üldiselt, tegevust üldiselt, tegevust üldiselt, liikumist üldiselt, arengut üldiselt, kogemust üldiselt jne. Kõik teised terminid viivad selle juurde või sellest eemale. On ka implitsiitne, sageli metafüüsikat eitav metafüüsika, mis taandab mõnele fundamentaalseks peetavale atomaarsele koostisosale. Selle vulgaarse variandi moodustavad "paljastamise" tehnikad, mis taotlevad progressi ja emantsipatsiooni, rakendades mittemateriaalsetele asjadele materialistlikke termineid: "X ei ole midagi muud kui Y", kus X on kõrgem väärtus ja Y on madalam väärtus.

Burke'i meetodi tiitelsõna on "dramatism", sest see kutsub vaatama motiive vaatekohast, mis pärineb draama analüüsist, käsitleb keelt ja mõtlemist esmajoones tegevusviisidena. See meetod on sünoptiline, kuigi mitte ajaloolises mõttes. Puhtajalooline ülevaade nõuaks kogu inimkultuuri ajalugu, sest iga väide, ärgitus ja manitsus, iga arusaam loomulikust või üleloomulikust reaalsusest sisaldab eeldusi motiivi või põhjuse kohta. Sünoptilisus seisneb siin selles, et pakutakse paigutamise süsteem ning terminite süstemaatilise kasutamise abil peaks olema võimalik genereerida ja ennetada motivatsiooniteooria klasse. Selline käsitlus taandab ainese sünoptiliselt, kuid võimaldab siiski hinnata selle ulatust ja keerukust. Ei ole kavas dialektilisi ja metafüüsilisi muresid ilmaasjata sisse tuua. Loodetavasti õnnestub näidata, kuidas dialektilised ja metafüüsilised probleemid figureerivad motivatsiooni aineses paratamatult. Peaks selguma motivatsiooni teema filosoofilisus, mille tõttu seda ei saa lahustada kogemusteaduse terminitesse.

Osa üks: paigutamise viisid

I Mahuti ja mahutatav

Tausta ja teo proportsioon

Taust sisaldab tegu. Taust sisaldab tegijaid. Draama üks põhimõte on see, et teo ja tegijate loomus on kooskõlas tausta loomusega. Koomilised ja grotesksed teosed võivad seda kooskõla meelega rikkuda, ja see kinnitab seda põhimõtet. Tausta loomust võivad edasi anda põhiliselt vihjed sõnalises tegevuses või mittekeelelised omadused. Taust on teo kohane mahuti, mis väljendab fikseeritud rekvisiitides sedasama kvaliteeti, mida tegevus väljendab arengu kaudu.

William Shakespeare'i "Hamletis" ütleb Horatio Hamletile, et maastik võib anda motiivi enesetapuks. Maastik kui piisav motivatsioon mingiks teoks esineb ka Thomas Hardy ja teiste regionalistide romaanides. Selle jälgi on teaduslikes teooriates, milles inimese käitumist ja arengut seletatakse keskkonna kaudu. Üks tänapäevane variant on geopoliitika.

Motivatsioonilisest vaatekohast kätkeb tausta kvaliteedis selles toimuma hakkava tegevuse kvaliteet. Lavakujundus näitab implitsiitselt seda, mida jutustus hakkab eksplitsiitselt näitama. Lavakujundus sisaldab tegevust kahemõtteliselt (tegevuse normide suhtes), ja näidendi arengu jooksul pöördub see vastavaks artikuleerituseks. Tausta ja teo proportsioon on implitsiitse ja eksplitsiitse proportsioon. Lavakujunduse üksikasjadest ei saa tuletada tegevuse üksikasju, küll aga saab lavakujunduse kvaliteedist tuletada tegevuse kvaliteedi.

Asi läheb hämaramaks, kui jutt on taustast kui tegelaste vahelistest suhetest. Tegelasi saab käsitada üksteise tausttingimustena, keskkonnaga. Iga tegu saab käsitada osana kontekstist, mis muudab ning seetõttu mingil määral motiveerib järgnevaid tegusid.

Tausta ja tegija proportsioon

Tausta ja tegija proportsiooni variante on rikkalikult tüüpilises 19. sajandi mõtlemises, mis uurib motiive, pannes dialektiliselt paari inimesi ja asju (inimene ja loodus, tegija ja taust). See proportsioon figureerib idealistlikus hoolimises sise- ja välismaailma kooskõlast. Puäntillist Georges Seurat' maalid viivad tausta ja tegija kooskõla nii kaugele, et inimfiguurid peaaegu kaovad oma taustasse. Siin rõhutatakse meetodit või meediumi, mis on tausta ja tegija ühine element.

Tausta ja tegija proportsiooni loogika on sageli valmistanud peavalu naturalistlikule romaanikirjanikule. Ta võib tahta mõnd stseeni "süüdistada", näidates, et sellel on "brutaliseeriv" mõju selles osalevatele inimestele. Aga kui tausta ja tegija proportsioonist siin rangelt kinni peetaks, siis peaksid ka inimesed olema brutaliseerunud, seega päästmist mitte väärima. Meie romaanikirjanik näitab oma teesi, mõistes tausta liiga kitsalt kui motiivjõudu oma tegelaste taga, ning seetõttu kitseneb ka isiksus, roll.

Veel näiteid nendest proportsioonidest

Tausta, teo ja tegija vahelised kooskõla printsiibid on rakendatavad ka ümberpöördult.

Kui lähtuda kangelase meeleseisundist, siis võib öelda, et kogu taustast saab rolli või isiku (tegija) aspekt. Füüsilisest kehast (näoilmed, poosid), saab rekvisiit.

Need proportsioonid on igal pool

Nende kahe proportsiooni näiteid on igal pool, sest need on motivatsiooniliste eelduste keskmes. Et neid ära tunda, tuleb meeles pidada paljusid kujusid, mida need viis terminit eri kasuistikates võivad võtta.

Kõikide proportsioonide skaala

Viis terminit võimaldavad kümmet proportsiooni. Proportsioonid on määramise printsiibid.

Nii tegu kui ka tegija vajavad taustu, mis neid mahutavad. Tausta ja teo proportsioon ning tausta ja tegija proportsioon on positsioonilised. Teo ja tegija proportsioon on teistsugune. Tegija ei mahuta tegu, kuigi selle tulemused on temas virtuaalselt ette olemas. Ja tegu ei ole tegija sünekdohhiline osa, kuigi teatud tegutsemisviisidest saab järeldada vastavaid meeleolusid või iseloomujooni. Teo ja tegija proportsioon on pigem ajaline kui positsiooniline suhe.