Ümarkirik

Ümarkirik on kirikuarhitektuuris tsentraalehitise üks tüüpe, põhiosas ringikujulise põhiplaaniga kirikuhoone, millest võib eenduda idaapsiid ja läänes eeskoda või portikus.

San Stefano Rotondo 5. sajandi ilme rekonstruktsioon

Zvarthnotshi katedraali rekonstruktsioon fotomontaažil

Ümarkirik on tsentraalehitistest üks lihtsamaid. Tavaliselt püstitati ümmarguse põhiplaaniga haua- või ristimiskirikuid, samuti kaitsekirikuid.

Ajaloost

Ümarehitis pühakojana on kirikuarhitektuurist oluliselt vanem^[1]. Vanimad säilinud näited on neoliitikumist, näiteks Göbekli Tepe ja Stonehenge. Antiigis esineb ümartempel tholos ja monopteeri tüüpi tempel, Roomas on sellise ehitise näiteks Vesta tempel Tiberi ääres. Pärast antiikaega paistab enim ümarkirikuid olevat ehitatud varakristlikul ja romaani perioodil. Samuti on ümmargust põhiplaani kasutatud hauaehitiste puhul (Santa Costanza).

Vanim kristlik ümarkirik on Jeruusalemma Püha Haua kirik. Keskaja Euroopas ehitatud ümarkirikuid peetakse valdavalt ehitatuks selle eeskujul^[2].

Arhitektuuriajaloolane Kersti Markus on esitanud idee, et keskajal Poolas ehitatud ümarkirikud on seotud preislaste ja vendide kristianiseerimisega – see arhitektuurivorm seoti püha Adalberdi märtrisurmaga ja viitas otse Püha Haua kirikule. Taanis sai ümarkirik Valdemar I ja Valdemar II ajal valitsevat dünastiat esindavaks ja ülistavaks arhitektuurivormiks, millega viidati kuningliku suguvõsa olekule Kristuse kaitse all ja jumalikule toetusele taanlaste idaekspansiooniks^[3].

Kirjeldus

Tavaliselt on ümarkiriku põhiplaanil keskne ringikujuline ruum ja sellest arkaadiga eraldatud ümbriskäik või mitu. Hauakirikul võib ruumi keskel olla matusepaik, nagu Püha Haua kirikus asetseb hauakoobast varjav edikula. Ristimiskirikul või -kabelil asub ruumi keskel ristimisbassein. Ümarkiriku altar ei asu enamasti ruumi keskel, vaid on paigutatud kas idapoolseimasse nišši või ümarast põhiplaanist ida suunas eenduvasse apsiidi.