Õpiraskused (ingl learning disabilities, learning difficulties) on ajutalitluse või aju struktuuri neurobioloogilised hälbed, mis seostuvad inimese taju, mälu, mõtlemise ja kõnega. Õpiraskus piirneb kerge vaimupuudega [1].

Õpiraskuste üldised käsitlused muuda

Traditsiooniline muuda

Õpiraskuste traditsioonilise arusaama kohaselt on õppimise puhul olulised eelkõige teadmised ning probleemsete situatsioonide avaldumist ei seostata õpikeskkonna, vaid õppija isikuga [2].

Sotsiaalkonstruktivistlik muuda

Õpiraskuste sotsiaalkonstruktivistliku teooria kohaselt seostatakse õpiraskusi keskkonnaga ning õppimist loetakse aktiivseks tegevuseks ainult õppija isiklike kogemuste rakendamisel [2] .

Interaktiivne muuda

Õpiraskuste interaktiivse käsitluse kohaselt nähakse õppeainet suhete kompleksina ja õpiraskusi suhteprobleemina. Ühtki õpihäiret ei saa vaadelda kontekstiväliselt, kuna õpihäire ilmneb konkreetses situatsioonis bioloogilise, psühholoogilise ja sotsiaalse aspekti koosmõjul. (Martinson, 2010)[2]

Õpiraskuste käsitlused ja statistika eri riikides muuda

Õpiraskusi määratlesid Samuel Kirk ja James Gallagher 1963. aastal kui lugemis-, kirjutamis- ja arvutamisprobleeme ning õpilaste liigaktiivsust, mis pole põhjustatud vaimsest alaarengust. 1970. aastatel kirjeldas Vladimir Lubovski Moskvas sarnast nähtust, mida nimetati vaimse arengu peetuseks. Esialgu peeti nähtust nii USAs, tollases Nõukogude Liidus kui ka Lääne-Euroopas valdavalt ajutiseks ja ületatavaks. Hariduskogemused ja uurimused on näidanud, et ületatavaid ehk ajutise loomuga on õpiraskustest umbes veerand. Ameerika Ühendriikides on erinevate õpiraskusega inimesi 15% rahvastikust, kellest 80%-l on lugemisraskus. Suurbritannias korraldatud uuringud on näidanud, et hariduslike erivajadustega (HEV) õpilasi on 18% õpilaste üldarvust. Eestis on hinnanguliselt 25–30%-l õpilastest probleeme koolis edasijõudmisega ning 10%-l jääb lõpetamata põhikool.[1]

Diagnoosimine muuda

Õpiraskuste õigeaegseks diagnoosimiseks on vajalik märgata erisusi lapse arengus juba varastel arenguetappidel. Üldjuhul ilmnevad sellele viitavad märgid juba varakult. Õpiraskused võivad kaasneda muude õppimist mõjutavate häiretega. Näiteks lugemisraskusega lapsel ei ole tähti tundma õppides hääliku ja tähe seosed kerged tekkima. Sageli lisanduvad kirjutamisraskused, tähelepanu puudulikkus, hüperaktiivsus ja motoorikahäired. Lapse seisund ei muutu, kuid õpiraskuste tunnused sõltuvad vanusest. Lugemisraskuse puhul on kõigis vanuseastmetes suur erinevus lugemisega seotud ja mitteseotud tegevuste tulemustes.[3]

Prognoos muuda

Eri allikate andmetel on kuni 80% õpiraskustega lastest lugemisraskus (düsleksia). Probleemne võib olla nii lugemine, häälimine, kirjutamine, rääkimine kui ka kuulamine. Uuringud näitavad, et lugemisoskust on võimalik omandada ainult koolieas. Lugemisraskuse on üldjuhul põhjustanud aju struktuuri ja funktsioneerimise kaasasündinud eripärad. Lugemisraskus on püsiv ja kestab läbi elu. Lugemisraskusel puudub seos intelligentsuse, psühholoogiliste, emotsionaalsete ja sotsiaalsete põhjustega.[3]

Toimetulek muuda

Kõiki õpiabi andjaid, olenemata spetsiifikast, ühendab tugivõrgustik, mille eesmärk on pakkuda abi lapsele, õpetajale ja lapsevanemale. Oluline on õpetaja koostöö kooli psühholoogi, logopeedi, eripedagoogi ja lapsevanematega. Õpilase individuaalne areng on seotud osaliste informatsioonivahetusega.[2]

Õpiraskustega aitab toime tulla paindlik õppekava, sh tekstide ja nõuete viimine kooskõlla õpilase võimetega. Vajalik on pedagoogi positiivne hoiak ja õpilase käsitamine väärtusliku indiviidina. Toimetulekut hõlbustavad õpikeskkonna sobivus, teabekeskkonna arusaadavus ja esitatavate nõuete jõukohasus. Lapsevanemad peaksid arendama õpiraskustega lapse tugevaid külgi, kuid teadvustama võimalikke piiranguid.[1]

Lugemisraskusega inimesed on oluliselt andekamad mitteverbaalsetes valdkondades, nagu näiteks suhtlemine, kunstid, muusika ja teadus. Erinevate spetsialistide koostöös on võimalik toetada lugemis- ja kirjutamisraskustega inimeste toimetulekut. Tähtis on parandada ümbritseva keskkonna teadlikkust õpiraskustest.[3]

Õpilasel tuleb aidata avada sisemine arengupotentsiaal temale isikupärases tähenduses. Edu tagab see, kui õpilase terviklikku eneseteadvustamist ja -kehtestamist peetakse prioriteetseks intellektuaalse võimekusega võrreldes ning õpikeskkond kohandatakse sobivaks.[4]

Karjääri- ja õppenõustamisteenuseid pakuvad Eestis Rajaleidja keskused. Rajaleidja keskused toetavad lapsi, lapsevanemaid ja haridustöötajaid ning korraldavad nõustamiskomisjonide tööd.[5]

Väljendumine eri vanuses muuda

Olulised õpiraskuste märgid vastavalt vanusele on järgmised.[1]

Eelkooliealistel

  1. Probleemid sõnade hääldamisel
  2. Probleemid leida õigeid sõnu
  3. Probleemid riimide leidmisel
  4. Raskusi tähtede, numbrite, värvide, kujundite ja nädalapäevade õppimisega
  5. Raskusi juhiste järgimisega või rutiiniga
  6. Raskusi pliiatsi hoidmisega ja kääridega lõikamisega või pildi värvimisega joonte sees
  7. Raskusi nööpide, lukkude ja trukkide kinnitamisega ning ka paelte sidumisega

5–9-aastastel

  1. Raskused viia kokku tähti ja nende hääldust
  2. Probleemid häälimisega
  3. Raskused lihtsate sõnade lugemisel
  4. Omandab aeglaselt uusi oskusi
  5. Ajab sõnu segamini ja teeb õigekirjavigu
  6. Raskusi lihtsamate matemaatikaülesannetega
  7. Probleemid kella tundmise ja numbrite loendamisega

10–13-aastastel

  1. Probleemid teksti mõistmise ja matemaatikaga
  2. Raskused lausete lõpetamisega ega saa aru sõnastusest
  3. Probleemid lugemise ja kirjutamisega, väldib valjusti lugemist
  4. Halb käekiri
  5. Raskused enese aitamise oskustega (toa koristamine, kodutööde tegemine, segamini laud)
  6. Raskused klassis toimuva jälgimisega ja oma mõtete valjult väljendamisega
  7. Hääldab samas tekstis ühte sõna erinevalt

Õpiraskuste eripedagoogiline pool muuda

Eripedagoogikas eristatakse kuut tüüpi õpiraskust [1].

  1. Lugemisraskus
    • Lugemisraskus väljendub selles, kui ei tunta tähti ja sõnu ära, ei saada aru sõnadest ja teksti sisust, lugemiskiirus ja soravus on halb ning sõnavara on eakohasest väiksem.
  2. Matemaatika
    • Matemaatiliste õpiraskustega lapsel on raskusi jätta meelde numbreid ja numbrifakte (5 + 5 = 10 või 5 × 5 = 25). Samuti on lapsel raskusi paaris või viie kaupa loendamisega.
  3. Kirjutamisraskused
    • Kirjutamisraskus võib esineda füüsilises kirjutamises. Laps ei osata vormistada sõnu ja lauseid, ei suudeta oma mõtteid paberile kirja panna. Käekiri ei ole sidus, ei osata täpselt sõnu ja lauseid järele kirjutada ega õigesti häälida.
  4. Motoorsed ja koordinatsiooniraskused
    • Eristatakse liigutusi, mida tehakse kääridaga lõikamisel ja kirjutamisel ning jooksmisel ja hüppamisel. Samuti on lapsel probleeme nööpide kinnipanekuga ja pliiatsi õigesti hoidmisega.
  5. Keeleõpperaskused
    • Laps ei oska oma mõtteid korrastada ega neid rääkides edastada. Laps ei suuda loetut või kuuldut edasi jutustada, räägib katkendlikult. Ta ei saa mõnest sõnast või kirjeldustest aru, samuti on tal raskusi võõrkeelte õppimisega.
  6. Kuulmis- ja nägemisprobleemid
    • Kui laps ei kuule või ei näe hästi, siis on info omandamine häiritud.

Samuti on olulised järgmised punktid [6].

  1. Ruumi, aja ja suuna tajumine. Kella tundmisega on raskusi, ta ajab segamini parema ja vasaku poole ning ei saa kaarti selgeks.
  2. Raskused tegevuse juhtimises. Ajagraafikus püsimine on keeruline, kirjalikud tööd võtavad rohkem aega.
  3. Keskendumis- ja tähelepanuhäired. Paigal püsimine ja ühele ülesandele keskendumine on lapsele keeruline.
  4. Üliaktiivsus ja käitumisraskused. Laps ärritub kergesti, samas ei suuda ennast maha rahustada.

Õpiraskuste psühholoogiline pool muuda

Koolis tekkivate probleemide põhjus võib olla ka stress, depressioon, ärevushäired, emotsionaalne trauma, suured muutused elus vms. Lisaks võib õpiraskust põhjustada aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH) ning autism. Need võivad olla eraldi seisvad häired, kuid tihti kaasub nendega ka õpiraskus.[1]

ATH-ga lapsed tihti ei suuda paigal püsida ega keskenduda neid mitte huvitavatele asjadele. Nad ei taha järgida juhtnööre, eriti kui neid esitatakse käskivalt. Samuti on neil raskusi kodutööde alustamise ja lõpuleviimisega. Neid ümbritseb korralagedus.

Autismispektriga lapsed ei taha suhelda ega luua silmsidet. Neil ei ole tavaliselt sõpru ja nad ei oska lugeda kehakeelt.[1]

Viited muuda

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 Kõrgesaar, J. (2002). Sissejuhatus hariduslike erivajaduste käsitlusse. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 Martinson, M., Kangur, M., & Toots, E. (2010). Õpiraskused: kelle probleem? Kust otsida lahendusi? Tallinn: Koolibri.
  3. 3,0 3,1 3,2 Veisson, M., Vesiko, M., Rätsep, J., Jegorova, I., Mutso, I., Haljaste, A., … Teder, T. (toim). (2009). Lapsevanematele erivajadustega lastest. II. Tartu: Atlex.
  4. Martinson, M. (2004). Õpiraskused ja ennastjuhtiv õppimine - miks ja kuidas? Kasvatusteadused muutuste ajateljel: sotsiaal- ja kasvatusteaduste doktorantide II teaduskonverents : 25.-26. aprillil 2003 TPÜ-s : artiklite kogumik. (2004). Lepik, A. & Pandis, M. (koost). Tallinn: Tallinna Pedagoogikaülikooli Kirjastus.
  5. Rajaleidja. (s. a.). Loetud aadressil http://www.rajaleidja.ee
  6. Lister, T., Artma, I., Taškin, E., & Kullasepp, K. (2012). Lihtne ja praktiline koolipsühholoogia. Tartu: Atlex.