Õiglase sõja teooria

Õiglase sõja teooria (jus bellum iustum) on õpetus, millele on ka viidatud kui sõjaväe eetika traditsioonile. Nimetatud teooriat uurivad teoloogid, eetikud, poliitikud ja sõjaväejuhid. Õpetuse eesmärk on kindlustada, et sõda oleks moraalselt õigustatud, s.t vastaks mitmesugustele kriteeriumitele, mille järgi saab lugeda sõja õiglaseks. Eelmainitud kriteeriumid jagunevad kahte rühma: "õigus alustada sõda (jus ad bellum) ja õige käitumine sõjas (jus in bello). Esimene neist puudutab sõja alustamise moraalset õigustatust ja teine kõlbelist käitumist sõjas. Õiglase sõja teooria tunnustab, et kuigi sõda on kohutav, ei pruugi see alati olla halvim valik. Sõja õigustamiseks võib olla kohustusi, mille täitmine on vajalik, jõledusi, mida on võimalik sõjaga vältida või lõpptulemusi, mis on soovimatud, kuid rakenduksid ilma sõjata.

Päritolu

India eepos Mahabharata on teadaolevalt esimene kirjalik allikas, kus on puudutatud "õiglast sõda".Antud eeposes püstitab üks valitsev vend viiest küsimuse, kas sõjakannatusi saab millegagi põhjendada. Edasi järgneb pikk diskussioon vendade vahel, millest sünnib proportsionaalsuse kriteerium, mõiste õiglastest vahenditest sõjapidamiseks, õigustatud põhjus sõja alustamiseks (st. mitte lihtsalt hetkeraevu ajendil) ja arusaam sellest, kuidas vange ja vigastatuid õiglasel kohelda.

Mahabharatas kirjeldatud sõjale eelneb kontekst, millest areneb välja "õigustatud põhjus" sõja alustamiseks, milles oleks arvesatud püüdlusi erimeelsustest üle saada ja viimse hetkeni sõda vältida. Sõja alguses leiab aset diskussioon, milles arutatakse õiglast käitumist sõja kontekstis.

Vanas Roomas võis sõja alustamiseks olla mitmeid põhjusi, mis sõda õigustaksid. Näiteks vajadus võõrvägede sissetungi tagasi tõrjuda, tahtmine kätte maksta rüüsteretke eest või vaherahu/lepingu rikkumise eest kätte maksmine. Sõda oli roomlastele alati nefas st. vale ja keelatud ja sõja alustajad riskisid usulise saastumise ja jumaliku abasoosinguga. Sellest lähtuvalt vajas "õiglane sõda" vana-rooma preestri heakskiitu. Üldjoontes olid nii sõjapidamise tavad kui ka vaherahu sõlmimise tingimused osa ius gentium ehk "rahvaste õigusest".

Vana maailma õiglase sõja kõige ehedama kirjelduse võime leida raamatus : Cicero De Officiis, 1. raamat, osad1.11.33–1.13.41

Püha Augustinus ja Aquino Thomas

Kristlik teooria õiglasest sõjast algab selliste isikutega nagu püha Augustinus ja Aquino Thomas.

Püha Augustinus, keda loetakse üheks esimeseks ja tähelepanuväärseimaks kristlikuks teoloogiks, oli üks esimesi, kes kinnitas et kristlane võib olla ühtaegu nii sõdur kui ka teenida auga jumalat ja kodumaad. Ta väitis, et kuigi üksikisik ei tohiks kunagi kasutada esimese valikuna vägivalda, on Jumal andnud valitsusele mõõga siiski põhjusega (tuginedes roomlastele 13:4). Olles osa avalikust võimust, ei peaks kristlased häbenema rahu kaitsmist ja pahelisuse karistamist.

Augustinus kinnitas, et see oli tema isiklik, filosoofiline hoiak:

"Siin ei ole vaja mitte kehalist tegevust, vaid sisemist leppimist. Vooruse püha troon on süda."

Sellest hoolimata väitis ta, et rahu säilitamine ja mitte konfliktile reageerimine tõsise ülekohtu korral, mida saab peatada ainult vägivallaga, on patt. Enese ja teiste kaitse võib osutuda vajalikuks, eriti seda kui seda toetab riigivõim.

Thomas Aquinost

Üheksasada aastat hiljem Augustinusest tegutses Aquino Thomas, kes oli tohutult mõjukas filosoof ja skolastika traditsiooni järgiv teoloog. Ta kasutas Augustinuse väidete mõjuvõimu, et määrata tingimused, mille korral sõda oleks õiglane.

• Esiteks, sõda peab rahastama korralik võimuorgan, näiteks riik. (Korralik võimuorgan on esimene, sest see esindab üldsuse huvi – rahu.)
• Teiseks, sõja toimumisel peab olema hea ja õiglane eesmärk. Sõda ei tohi toimuda omakasu või võimu näitamise eesmärgil.
• Kolmandaks, sõja keskne motiiv ka keset vägivalda peab olema rahu.

Tähelepanuväärsemad sõjateoreetikud:

• Cicero (106 BC–43 BC)
• Ambrosius (337/340–397)
• Augustinus (354–430)
• Gratianus (Christian) (13. sajand)
• Aquino Thomas (1225–1274)
• Skarbimierzi Stanislaw (1360–1431)
• Francisco de Vitoria (1492–1546)
• Francisco Suarez (1548–1617)
• Alberico Gentili (1552–1608)
• Hugo Grotius (1583–1645)
• Samuel Pufendorf (1632–1694)
• John Locke (1632–1704)
• Emerich de Vattel (1714–1767)
• John Stuart Mill (1806–1873)
• Paul Tillich (1886–1965)
• George Barry O'Toole (1886–1944)
• Reinhold Niebuhr (1892–1971)
• H. Richard Niebuhr (1894–1962)
• Paul Ramsey (1913–1988)
• John Rawls (1921–2002)
• Murray Rothbard (1926–1995)
• Michael Quinlan (1930–2009)
• Michael Novak (1933–)
• Michael Walzer (1935–)
• Ron Paul (1935–)
• Robert L. Holmes (193?–)
• Edwin Frederick O'Brien (1939–)
• Jean Bethke Elshtain (1941–2013)
• Oliver O'Donovan (1945–)
• Louis Iasiello (1950–)
• George Weigel (1951–)
• Jeff McMahan (1954–)
• Brian Orend (1970–)