Õiglane sõda
Artikkel vajab vormindamist vastavalt Vikipeedia vormistusreeglitele. |
Õiglase sõja traditsioon on välja kujunenud Augustinuse (sündinud 354. aastal) kirjutiste põhjal ning selle juured peituvad keskaegses Euroopas.
Sissejuhatus
muudaMitte kõik tolleaegsed tingimused ei kehti tänapäeval ja tegelikult on võib-olla üllatavgi, et õiglase sõja mõiste on sedavõrd rakendatav, nagu see tänaseni on. Probleem kerkib näiteks, kui üritada määratleda, kes olid tsiviilelanikud moodsas totaalses sõjas, nagu oli II maailmasõda, sest sõjatehase tööliste panus sõjategevusse oli niisama oluline nagu lahingus võitlevate sõdurite oma. Enamgi veel, sõjaväelased olid sageli kutsealused ja paljud neist ka parimal juhul vastumeelsed sõdijad.[1]
Massihävitus-, eeskätt tuumarelvade leiutamine on toonud kaasa midagi ajalooliselt uut, mis lisab uusi dimensioone sõja moraaliprobleemidele. Nüüd on tehniliselt võimalik hävitada teisi riike ja kogu elu meie planeedil. Kerkib küsimus: kas sellises olukorras on õiglane sõda üldse võimalik? Standardne väide on, et kuigi tuumarelvaga ähvardatakse, on tõenäosus, et ähvardus ellu viiakse, nii kauge, et meil pole vaja muretseda teo kui niisuguse moraalsuse pärast – piisavalt veenev ähvardus välistab võimaluse olla sunnitud tuumarelva kasutama. Seega on sel küllaltki erandlikul juhtumil moraalne ähvardada ebamoraalse teoga, vähemalt kui ähvardamise eesmärk, rahu säilitamine, on moraalne. See on kaitstav argument, aga mitte selline, mida igaüks aktsepteeriks.[1]
Õiglase sõja teooria
muuda- Pikemalt artiklis Õiglase sõja teooria
Õiglase sõja teooria eeldab moraalset vahetegemist agressori ja ohvri vahel, omades religioosset (peamiselt ristiusulist, kuid ka islamlikku) tausta, kuid religioossest taustast hoolimata on oma põhiolemustelt praktiline ja rahvusvahelises õiguses aktsepteeritud arusaam sõjast.
Õiglase sõja teooria püüab vähendada üldtaunitavate agressiivsete sõdade arvu. Üritatakse ära määrata olukorrad, millal ühel või teisel riigil on moraalselt õigus sõda pidada. See läbi õigustataksegi ka vältimatut tapmist ja tsiviilobjektide purustamist. Selleks, et sõda oleks õiglane, peavad nii ius ad bellum kui ka ius in bello nõuded olema rahuldatud.
Sisuliselt tähendab see, et ka ebaõiglast sõda on võimalik tõlgendada õiglasena, kui selle vallapäästmise põhjus on subjektiivselt ja näiliselt õiglane. Moraalist lähtudes võib tsiviilelanike olemasolu sõjatandril arvestamata jätta ka juhtudel, kui tullakse abistama ohverriiki ja selle käigus rakendatakse vägivalda, millel oleks nagu ebaõiglasest sõjast tingitud õigustus. See teooria väidab, et ükski sõda ei saa olla õiglane mõlema osapoole seisukohalt, küll aga võib sõda olla mõlema poole seisukohalt ebaõiglane.[1]
Ius in bello
muudaIus in bello (ladina keeles 'õigus sõjas') on sõja ajal kehtiv õigus, mille põhiprintsiibid on vahetegemine sõdivate riikide tsiviilelanike ja regulaarvägede võitlejate vahel, ning nõue, et rakendatav vägivald peab olema proportsionaalne kahju suurusega. Selle mõistega viidatakse asjaolule, et ainult sõjaväelased on sõjatingimustes lubatud sihtmärk ning kahjusid üritatakse piirata nende vahendite ulatuses, millega lubatav kahju on tekitatud.[1]
Ius in bello põhimõtted
muuda- Vange tuleb kohelda korralikult, toita ja anda vajadusel arstiabi ning kohalikku peavarju.
- Tsiviilelanikke ei tohi rünnata ega tappa. Kui sõjalist sihtmärki rünnates on eraisikute tapmine vältimatu, siis tuleb nende arv hoida minimaalne.
- Sõda tuleb lõpetada esimesel võimalusel. Vaenlasele ei tohi esitada äärmuslikke nõudeid, näiteks tingimusteta alistumist, mis pikendaks sõda.
Ius in bello tingimused on põhiosas sees Genfi konventsioonis, millele 1864. aastal tolle aja suurriigid alla kirjutasid, et reguleerida inimeste kohtlemist sõja ajal.[1]
Ius ad bellum
muudaIus ad bellum (ladina keeles 'õigus sõjaks') on arusaam, et valitseb õiglane põhjus, õiged kavatsused, õiged volitused, proportsionaalsus ning nõue otsustada sõjapidamise kui viimase võimaluse kasuks, et riikide vahel tekkinud vaenutsemist ja kriisiolukorda lahendada.
Sisuliselt tähendab see seda, et sõda võib alustada õiglastel põhjustel (enesekaitse või vajadus vastu panna suurele ohule). Rahvusvahelise õiguse ja arusaama kohaselt pole kunagi õigust alustada sõda pahatahtlikel põhjustel, näiteks vallutusteks, teise riigi koloniseerimiseks, tema vara omandamiseks (riisumiseks), oma ideoloogia ja mõttelaadi pealesurumiseks jne. Kuna need kriteeriumid on suuresti tõlgendatavad, siis on läbi ajaloo hulgaliselt näiteid, kuidas agressiivset vallutussõda on käsitatud kui õigust sõda pidada, et oma huve ja julgeolekut kaitsta.[1]
Ius ad bellum põhimõtted
muuda- Sõjapidamise põhjus peab olema õiglane.
- Sellega seotud põhimõte on, et arvesse tuleb võtta võitlejate eesmärkide suhtelist õiguspärasust. Sõjas on harva tegemist hea ja halva absoluutse vastasseisuga. Tavaliselt tõukavad kõiki osalisi tagant omad asjaolud. Sellega tuleb arvestada.
- Osalistel peab olema mõistlik võimalus võita, hinnata ei tohiks sõjalist hiilgust kui niisugust. Sõda peab lihtsalt aitama kaasa õiglase tulemuse saavutamisele.
- Sõda peab olema proportsionaalne reaktsioon vaenlase õiguserikkumisele. Nii et ühe riigi kodaniku hukkamine teise riigi poolt, kui ebaõiglane see ka poleks, õigustab protesti, aga mitte sõda.
- Sõja peab välja kuulutama kompetentne võimuorgan. Kompetentne võimuorgan valitseb sõtta astuvat ühiskonda. See põhimõte oli suhteliselt selge keskajal ja muidugi hiljemgi. Riigi seaduslik valitseja oli selgelt määratletud. Tänapäeval on asi segasem, arusaam seaduslikust valitsusest on palju keerukam. Kui laiendada arusaama ka õiglasele revolutsioonile, siis pole selge, kellel on õigus vägivalda algatada. Kompetentse võimuorgani põhimõte pärineb hierarhilisemast ja autoritaarsemast ajastust. Sõjas osalevad üksikisikud (või sellest keeldujad) peavad ise otsustama.
- Sõda tuleb kasutada ainult viimse abinõuna, kui kõik muud võimalused on ammendatud.[1]
Need on selgelt kaitsesõja, mitte vallutussõja põhimõtted. Need ei keela riiki algatamast sõda, kui põhjus on väga tõsine, aga sellegi poolest peab teine pool olema teinud midagi väga halba, et seda õigustada. Isegi võttes arvesse sellega seotud tingimuste väga üldist iseloomu ja subjektiivse otsustuse tugevat elementi, saab enamikus sõdades olla maksimaalselt üks võitlev pool, kelle eesmärki võib pidada õiglaseks.
Õiglase sõja traditsiooni on tavaliselt tõlgendatud riikidevahelise sõja kontekstis. Ent argumentides enestes pole midagi sellist, et need peaksid piirduma riikidega. Ka pole mingit põhjust piirata käsitust sõjapidamisega tavapärases mõistes.[1]
Ius post bellum
muudaIus post bellum (ladina keeles 'õigus pärast sõda') viitab õiglusele sõja kolmandas ja viimases etapis: selleks on sõja lõpetamine. Selle eesmärk on reguleerida sõdade lõppu ja lihtsustada üleminekut sõjalt tagasi rahule.[2]
Riik, kes soovib õiglase sõja lõpetada edukalt, peaks juhinduma järgmistest normidest:
- Proportsionaalsus ja avalikustamine – rahukokkuleppe peaks olema mõistlik ning ühtlasi ka avalikkusele teadvustatud.
- Õiguste kindlaks määramine – kokkulepe peaks kindlustama nende põhiõigused, kelle käitumine vallandas sõja. Asjakohased õigused hõlmavad inimõigusi elule ja vabadusele ning ühiskonna õigusi territooriumile ja suveräänsusele. Õiguste austus, olgu see riiklik või rahvusvaheline, on tsivilisatsiooni aluseks.
- Diskrimineerimine – tuleb eristada liidreid, sõdureid ja tsiviilisikuid riigis, millega parasjagu läbirääkimisi peetakse. Tsiviilisikutel on õigus saada põhjendatud puutumatus sõjajärgsete karistusmeetmete suhtes. See välistab laialdased sotsiaalmajanduslikud sanktsioonid osana sõjajärgsest karistusest.
- Karistus #1 – kui kaotajariik on olnud jultunud ning õigusi rikkunud agressor, siis tuleb määrata proportsionaalne karistus. Nende riikide juhtide sõjakuritegude üle tuleks pidada avalikku ja õiglast kohut.
- Karistus #2 – ka sõdurid panevad toime sõjakuritegusid. Õiglus pärast sõda nõuab, et ka selliste sõdurite üle, olenemata sellest, kummale poolele nad kuuluvad, tuleks pidada kohut.
- Kompensatsioon – võib sisse seada rahalised hüvitused. Sõjajärgne peamaks tsiviilisikutele on lubamatu ning tuleb jätta piisavalt ressursse, et alistatud riik saaks alustada enese ülesehitamist.
- Rehabilitatsioon – sõjajärgne keskkond loob paljutõotava võimaluse jõuetute institutsioonide reformimiseks agressori režiimis. Reformid võivad hõlmata: demilitariseerimist ja desarmeerimist; politseilist ja juriidilist ümberõpet; inimõiguste õpetust; ning isegi sügavat struktuurset transformatsiooni rahuarmastava liberaalse demokraatliku ühiskonna sunnas.[2]