Zdzisław Beksiński
See artikkel ootab keeletoimetamist. (Juuni 2019) |
Zdzisław Beksiński (24. veebruar 1929 Sanok – 21. veebruar 2005 Varssavi) oli 20. sajandi Poola maalikunstnik ja fotograaf. Tema maalid on düstoopilise sürrealismi stiilis.
| Zdzisław Beksiński | |
|---|---|
 | |
| Sünninimi | Zdzisław Beksiński |
| Sündinud |
24. veebruar 1929 Sanok, Poola |
| Surnud |
21. veebruar 2005 Varssavi, Poola |
| Tegevusala | maalikunstnik, fotograaf, skulptor |
| Kunstivool | sürrealism, düstoopiline sürrealism |
| Koduleht | |
| https://www.shopbeksinski.com/ | |
Elulugu muuda
Beksiński sündis 24. veebruaril 1929 Sanokis Poolas. Tema vanemad olid Stanisław Beksiński ja Stanisława Dworskani, Zdzisław oli pere ainuke laps. Beksiński perekond oli Sanokis tuntud ja mitut põlve linnaga seotud. Zdzisławi vanavanaisa pidas linnas katlamaja ja vanaisa oli Sanoki linnaarhitekt, kes muutis linna üldplaani ühtsemaks ja disainis mitmeid üksikehitisi. Järgides vanaisa eeskuju, suundus Zdzisław Krakovisse tehnoloogia ülikooli õppima arhitektuuri. Pärast ülikooli töötas Zdzisław ehitustel ülevaatajana ning elas Krakówis ja Rzeszówis. Samaaegselt arendas Zdzisław oma kunstiandeid, tegeledes nii fotograafia kui ka maalimisega. 1955. aastal kolis Zdzisław koos abikaasa Zofia Stankiewcziga tagasi sünnilinna Sanokisse. Kodulinnas otsis Beksiński tööd, mis aitaks tal oma kunstilist loovust paremini arendada. 1959–1970 töötas ta poole kohaga Poola bussitehase Autosan visuaalkunstnikuna. Tema ülesandeks oli disainida busside sisekujundusi, millest enamik olid prototüübid ega jõudnud kunagi tootmisse. Tema kujundusi iseloomustasid innovatiivsus ja ootamatud ergonoomilised lahendused. 1958. aastal sündis Beksiński peres poeg Tomasz. Isalt päritud muusikaarmastusega sai Tomaszest tuntud raadioesineja, muusikaajakirjanik ja tõlkija.[1]
1961. aastal pakuti Beksińskile kuuekuulist stipendiumi New Yorgi Guggenheimi Muuseumis, kuid Beksiński keeldus, sest ta ei tahtnud Poolast lahkuda. Juba noores eas oli Beksińskil diagnoositud obsessiiv-kompulsiivne häire. Beksiński sõnul tekitas kodust eemalolek temas ärevust, närvilisust ja sügavat ebamugavustunnet.[2]
Tänu 1964. aastal Varssavis "T Królewski I Stara Oranżerias" toimunud näitusele sai Beksiński looming tuntuks nii Poolas kui ka kaugemal. 1970. aastal vallandati Beksiński Poola bussikoondisest, niisiis sai ta pühendada rohkem aega kunstile. Tänu rahvusvahelisele tunnustusele elas Beksiński oma teoste müügist ära ja jäi vabakutseliseks kuni surmani.[2]
1977. aastal kolis Beksiński koos naisega Varssavisse. Beksiński elu viimaseid aastaid iseloomustab mitu traagilist sündmust. 1998. aastal suri tema abikaasa Zofia vähki.[3] Surmatemaatika oli Beksiński pojale terve elu kinnisideeks olnud. Seda võimendas tema raske depressioon, mis muutis ta ka suitsiidseks. Tomazs üritas endalt esimest korda elu võtta, kui ta oli 21-aastane, kuid Zdzisław leidis ta teadvusetuna ning kutsus abi. Aasta pärast ema Zofia surma sooritas Tomazs enesetapu. Ka sel korral leidis poja isa, kuid tal ei õnnestunud enam poega aidata. Poja surm mõjus Beksińskile väga rängalt, mille tõttu sulgus ta oma korterisse ning suhtles välismaailmaga väga vähe.[1]
Ka Zdzisław Beksiński enda surm oli traagiline, ta mõrvati kahe nooruki poolt, kelle peret Beksiński rahaliselt toetas ja aitas neid ka muud moodi. Sellest perest pärit teismeline poeg ja tema sõber läksid Beksiński käest raha küsima, kuid kui ta keeldus, pussitasid nad Beksińskit korduvalt kõhtu ja kaela. Beksiński surnukeha leiti päev hiljem tema Varssavi korterist. Mõrva sooritanud noormeestele mõisteti 25-aastane vanglakaristus.[4] Beksiński pärandas kõik oma müümata teosed sünnilinnale Sanokile, kuhu pärast kunstniku surma rajati tema elu ja loomingut tutvustav muuseum.[5]
Looming muuda
Zdzisław Beksiński alustas oma karjääri fotograafina. Beksiński loomingu varajast fotograafiale keskendunud perioodi iseloomustab koostöö Poola kunstniku ja fotograafi Jerzy Lewczyńskiga. 1957. aastal asutas Beksiński koos Lewczyńskiga mitteformaalse fotograafia ja kunsti ühingu, mis oli tegev kuni 1959. aastani. Ühing korraldas näitusi, millest viimane oli Kölnis Saksa fotograafide ühingus.[5]
Beksiński oli grupi liikmetest kõige teoreetilisem ning tema sürrealistlikud ekspressionistlikud teosed oli rühmituse kõige radikaalsemad. Beksiński katsetas avangardistliku ja modernistliku fotograafia stiiliga. Teda inspireeris peamiselt prantsuse sürrealism, mis väljendus nii fotograafias kui ka maalides. Samas oli talle ka omane kahelda kunsti üldises väärtuses. Selle tõttu ta naeruvääristas moodsa kunsti tendentse. Beksiński uskus, et moodne kunst kaob ära ning sellele järgneb uus klassitsistlik periood, mis kujutab eri kunstivoolude sünteesi.[5]
Beksiński fotograafiaperioodi kõige väljapaistvam näitus toimus 1959. aastal Gliwices, Poola fotograafia ajaloos tuntakse seda pealkirjaga "Antifotograafia". Seal näitusel esitles Beksiński oma kuulsamat fototeost "Sadisti korsett". "Sadisti korsett" ja ka Zdzisławi muud teosed olid inspireeritud sürrealistlikust fotograafia stiilist ja nõukogude režissööri Vsevolod Pudovkini filmi ja montaaži teooriast. Beksiński kasutas palju fotokollaaži tehnikat, ühendades pilte ajakirjadest, vanadest negatiividest ning enda tehtud fotodest. Tema teostele olid iseloomulikud ootamatud ja šokeerivad pealkirjad, mis täiendasid pildil kujutatut. Beksiński kirjutas ka teoreetilisi artikleid. 1958. aastal avaldas ta oma kirjutise "Kriisid fotograafias ja perspektiiv nende ületamiseks", mis on üks kõige olulisemaid Poola 20. sajandi fotograafia teoreetilisi tekste. Beksiński fototaieste hulka kuulub üle 100 teose, mis on tänapäeval hoiustatud Poola Rahvusmuuseumis Wroclawis. Beksiński on üks olulisemaid Poola 20. sajandi fotokunstnikke. Ta kontseptuaalne fotograafia on keskendunud kehakunstile ja on olemuslikult tolleaegseid kunstfotograafia eeldusi murdev.[5]
Beksiński loomingu 1950. aastate lõpu ja 1960. aastate alguse perioodi iseloomustavad katsetused erinevate meediumitega. Beksiński katsetas skulptuuri ja graafikaga ning oli samas ka üks perioodi huvitavamaid Poola maalikunstnike. Tema inspiratsiooniks oli saksa luuletaja Rainer Maria Rilke luule ja eksistentsiaalne filosoofia. 1960. aastate alguses lõi Beksiński ekspressionistlikke antiesteetilises stiilis graafilisi teoseid. Samaaegselt tegeles ka skulptuuriga. Ta töötas metalli ja plastiga ning ta skulptuurid viitasid stiililiselt Henry Moore'ile. 1960. aastate lõpus keskendus Beksiński graafikale ja joonistamisele, selle perioodi teostele on omane perversne erootika, mida saadab surma sümboolika. 1960. aastate lõpus ja 1970. aastate alguses tuli Beksiński kunsti palju motiive Ida religioonidest. Alates 1960. aastate keskpaigast keskendus Beksiński kunstilise väljundina maalimisele. Ta teoseid iseloomustab surma, pimeduse ja kõdunemise temaatika. Beksiński oli kunstnikuna menukas nii Poolas kui ka rahvusvaheliselt. Tema näitusi toimus nii Prantsusmaal kui ka Jaapanis, mille tõttu muutus tema stiil rahvusvaheliselt äratuntavaks.[3] Beksiński ei käinud ise kunagi oma näituste avamisel, sest talle ei meeldinud avamiste närviline õhkkond ja rahvarohkus. Samas andis ta korrapäraselt intervjuusid.[2]
1980. aastate Beksiński maale iseloomustab stiil, mida kunstnik ise kutsus "fotograafiliseks unenäoks". See stiil on mõjutatud barokkmaalidest, 19. sajandi maalikunstist ja mittegeomeetrilisest abstraktsionismist. Neid stiile segades lõi Beksiński temale unikaalse maalistiili, mida iseloomustavad apokalüptilised visuaalid, mis stiililiselt mängivad kitši piiril. Beksiński maalimise protsessi lahutamatu osa oli muusika. Ta kuulas maalides alati väga valjult muusikat, mis kahjustas ta kuulmist nõnda, et hilisemas eas kandis ta kuuldeaparaati. Beksiński kirjeldas, kuidas muusika lisas ta maalimise protsessile liikuvust ja muusika puudumine tekitas tunde millegi olulise puudumisest, milleta pole võimalik maalida. Muusika lisas Beksiński jaoks tema maalidesse midagi, mida polnud võimalik sõnadega väljendada, kuid mis kandus edasi visuaalselt ja läbi muusika.[2]
Beksiński jõudis läbi kunstiliste katsetuste just maalimise juurde, sest see meedium oli kõige parem tema fantaasiate ja abstraktsete ideede väljendamiseks. Beksińskit ei huvitanud kunstilised trendid ning samuti ei hoolinud ta kriitikute arvamusest. Teda inspireerisid tema enda kinnisideed ja unenäod. Tema 1960.–1980. aastate loomingut on kutsutud fantastiliseks perioodiks. Neid teoseid ühendavad põrgulikud maastikud ning häirivad õudusunenäolised figuurid ja kõdunevad sünged arhitektuuriobjektid. Beksiński maalide hilisemat, 1980. aastate lõpus alanud perioodi kutsus kunstnik ise gootilikuks. Gootilikku perioodi iseloomustavad moondunud pead ja unenäolised figuurid, mis esindavad plastilist harmooniat. Tänu 1990. aastate lõpu tehnoloogia arengule, sai Beksiński digitaalse fototöötluse abil sürrealistlikke teemasid tuua ka oma fotoloomingusse, mille tõttu jõudis Beksiński elu lõpul tagasi oma esimese meediumi juurde.[3]
Olulisus ja mõjutused muuda
Beksiński kunstil on olnud suur mõju Poola rokkmuusikale ja heavy metal'i muusikale üle maailma. Beksiński maale on kasutatud mitmete heavy metal'i bändide plaadikujundustes. Norra antisatanistlik heavy metal'i bänd Antestor kasutas Beksiński teost "The Trumpeter" oma albumi "Omen" kaanekunstina. Bänd selgitas, et valisid selle teose, sest nende muusika esindab inimkonna katkist ja koletislikku poolt, mida väljendab suurepäraselt ka Beksiński maal. Beksińskist on tehtud ka rokklugu. Seattle'i ansambli Rishloo 2007. aasta albumil on lugu "Zdislaw", mis viitab Beksińskile, ning ka albumi kujundus on inspireeritud Beksiński kunstist. Beksiński maalid on mõjutanud mitme videomängu visuaalset kujundust. 2018. aasta videomängu "Lust for Darkness", kus mängija reisib läbi perverssete maastike, otseseks inspiratsiooniks on Beksiński maalid. Tema kunsti põhjal on loodud ka videomäng "Tormentum".
Üks Beksiński teoste tuntumaid austajaid on Oscari pälvinud režissöör Guillermo del Toro. Beksińskile omast värvikäsitlust ja temaatikat on näha mitmes tema filmis. Guillermo on Beksiński kohta öelnud, et tema maalides kajastub keskaja traditsiooni jätkav arusaam kunsti võimest näidata kõige lihaliku kaduvust ja seda, et kõik, mis on tuttav ja armas, lõpuks hävib. Guillermo sõnul on Beksiński teostes peidus roostest ja verest määritud poeesia.[6]
Beksiński kunstajalooline pärand on suuremas osas hoiul tema muuseumis kunstniku sünnilinnas Sanokis. Kuna Beksiński müüs eluajal aktiivselt oma teoseid, siis on tema looming esindatud paljudes erakogudes ning sellel on kunstiturul kõrge väärtus.[2]
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 Wisniowska, K. (2019). Entering the gloomy inner world of a renowned Polish artist Zdzisław Beksiński Museeum.com. (külastatud 29.04.2019).
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 Dąbrowska, A. (2019). 10 things you did not know about Zdzisław Beksiński » Artophilia. [online] Artophilia. https://web.archive.org/web/20190510094902/http://artophilia.com/articles/polish-artist-zdzislaw-beksinski/ [Külastatud 29.04.2019]
- ↑ 3,0 3,1 3,2 Kępa, M. (2015). The Cursed Paintings of Zdzisław Beksiński (külastatud 29.04.2019).
- ↑ Filipowicz, D. (2007). The Krakow Post. Murderer of Zdzislaw Beksinski convicted (külastatud 29.04.2019)
- ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 Jurecki, K. (2005). Zdzisław Beksiński (külastatud 29. apr. 2019].
- ↑ Blair, J. (2018). The Tragic Story of Zdzisław Beksiński, the Artist Who Inspired Guillermo del Toro. [online] Culture Trip. https://theculturetrip.com/europe/poland/arti[alaline kõdulink]