Yablo paradoks on valetaja paradoksi taoline paradoks, mille avaldas 1993 Stephen Yablo. Selle versioonid esinevad juba töödes Yablo 1985 ja Visser 1989.

Paradoksi esitus muuda

Olgu meil lausete lõpmatu jada S1, S2, S3, ..., kus iga Si ütleb, et kõik järgnevad väited on mittetõesed. Nüüd, kui S1 on tõene, siis kõik järgnevad laused on ebatõesed, sealhulgas S2. Järelikult on vähemalt üks tõene Sk nii, et k>2. See räägib lausele S1 vastu. Kui aga S1 on ebatõene, siis on vähemalt üks tõene Sk nii, et k>1. Olgu niisugune näiteks Sm. Siis Sm+1 on ebatõene, järelikult on olemas vähemalt üks tõene Sk nii, et k>m+1. See aga on vastuolus lausega Sm. Seega, kui S1 on tõene või ebatõene, siis ta on tõene ja ebatõene.

Yablo esituses on paradoks niisugune: "Oletame vasturääkimiseks, et mõni Sn on tõene. Lähtudes sellest, mida Sn ütleb, on mis tahes k>n korral Sk ebatõene. Sellepärast (a) Sn+1 on ebatõene ja (b) iga k>n+1 korral Sk on ebatõene. Järelduse (b) põhjal peab see, mida Sn+1 ütleb, tegelikult paika, millest järeldub järelduse (a) vastaselt, et Sn+1 on tõene! Järelikult on jada iga lause Sn ebatõene. Aga siis on igale antud lausele järgnevad laused kõik ebatõesed, mistõttu Sn on ikkagi tõene!"[1]

Kas Yablo paradoks sisaldab enesele osutamist ja tsirkulaarsust? muuda

Selles paradoksis ei paista esmapilgul olevat enesele osutamist ega muud laadi tsirkulaarsust. Näitena sellisest paradoksist Yablo selle ka esitas. See on oluline sellepärast, et mitmed valetaja paradoksile pakutud lahendused on suunatud enesele osutamise ja tsirkulaarsuse vältimisele.

Graham Priest väidab, et Yablo paradoksis esineb eneseleosutuslik tsirkulaarsus ning tal on täpselt sama struktuur nagu kõigil tuttavatel hulgateooria ja semantika paradoksidel[2].

Märkused muuda

  1. Yablo 1993:252.
  2. Priest 1997:236.

Kirjandus muuda