Win-win
See artikkel vajab toimetamist. (Detsember 2011) |
Võidan-võidad mõtteviis (inglise 'võitma', 'võit') kirjeldab käitumist olukordades, kus kõikidel osalistel on võimalus mingi probleemi või vastuolu lahendamisest võita[1].
Nt peaksid keskkonnapoliitika ja majanduspoliitika eesmärgid ühilduma, s.t pakkuma kasu kõikidele osalistele, mitte tekitama olukorda, kus ühe püstitatud eesmärgi saavutamine takistab teise saavutamist.
Seda on nimetatud ka topeltvõidu strateegiaks, mille puhul lähtub iga läbirääkimistel osaleja oma huvidest, kuid austab oma partnerit ja võtab arvesse ka tema huvisid. Nii kujuneb olukord, kus partnerid seisavad võrdsetena vastastikku kasulike huvide tasakaalu eest. Arvesse võetakse ka mõju kolmandatele osapooltele.
See strateegia on suunatud pigem pikaajalisele jätkusuutlikule edule ja koostööle kui lühiajalisele kasumile.
Kuna win-win otsetõlge (võit-võit-olukord või kõik-võidavad-olukord) tekitab kohmaka sõnadeühendi, siis on soovitav tõlkida sõnade asemel mõtet (win-win; kõigile sobiv, soodne, kasulik).[2]
Taust muuda
1970. ja 1980. aastatel kirjeldas seda strateegiat Harvardi ülikooli uute läbirääkimismeetodite väljatöötamise grupp. Seejärel leidis see lähenemine kasutamist/ katsetamist erinevates läbirääkimiste ja konfliktide reguleerimise valdkondades (majandus, poliitika, rahvussuhted).
Teoreetiliseks baasiks võib pidada sotsioloogiast tuntud vahetusteooriat (antagonistlik vahetus) ja majandusteooriast minimax'i põhimõtet, aga ka Sigmund Freudi kirjeldatud objekti eemaldamist jms.
1992. aastal formuleeris Christian Rieck win-win põhimõtte mänguteooria raamistikus, kasutades matemaatilisi lahendusi (mh Pareto lähenemised optimeerimisele ja Nashi tasakaalu mõiste).[3]
Juba 1970ndatel levis win-win mõtteviis kiiresti ka õpetajaharidusse ja lapsevanematele pakutavatesse koolitustesse. Selle mõtteviisi tuntuimaks arendajaks ja levitajaks igapäevasuhete maailmas võib pidada T. Gordonit[4].
Olemus muuda
Kõigi osapoolte samaaegse kasu saavutamine on võimalik ainult siis, kui usaldusnivoo on nii kõrge, et osapooled kirjeldavad oma tegelikke huve ja kõiki rahuldav lahendus leitakse ühises arutelus, mis sarnaneb rohkem koostööle kui kauplemisele.[5]
Pingelistes tavaläbirääkimistes panevad tugevad emotsioonid osapooli sageli varjama oma tegelikke huvisid. Väljendatakse järjest antagonistlikumaid arvamusi ja nõudmisi, nii et läbirääkimised muutuvad varjatud võimuvõitluseks. Olukord lahendatakse enamasti kas nii, et osapooled püsivad jäigalt oma varasemate pakkumiste juures, või nad jõuavad kompromissile. Kui esimesel juhul on tulemuse alusel võimalik eristada võitjaid ja kaotajaid, siis teise, s.o kompromissi korral kaotavad mõlemad, sest kumbki ei saanud seda, mida ta tegelikult tahtis.
Ülalkirjeldatud lahendused viivad pikemas perspektiivis konfliktide, varjatud vasturünnakute ja läbikukkumisteni asjaosaliste edasisel motiveerimisel.[5]
Võimalik on ka mõlema osapoole ebaõnnestumine põhimõttel, et vähemalt teine ka ei saanud kasu.
Võidan-võidan strateegia puhul on eesmärgiks selliste püsivate lahenduste leidmine, mille on heaks kiitnud kõik osapooled. Selle strateegia kasutamisel on peamiseks elemendiks arutelu, ja seda just huvide, mitte positsioonide või isegi inimeste üle. Arutelu peaks toimuma faktilisel tasandil. Välditakse kaldumist oma hirmudesse ja vastastikustesse süüdistusesse. Samal ajal tuleb arvestada ja aktsepteerida, et mõlema osapoole ootuste foonil on nii soov kui ka kartus teisi osapooli usaldada. Üksteise vastu võitlemise asemel on oluline lahendada konflikt ja saavutada suurem vastastikune usaldus.[5]
Vajalikeks oskusteks peetakse eelkõige suhtlusoskusi ja -tehnikaid, mis aitavad ennetada või vähendada suulisi rünnakuid, teise poole süüdistamist ja negatiivsete hinnangute andmist. Seega – rohkem argumente ja empaatiat!
Harvardi meeskond rõhutas võidan-võidan strateegiat kasutavate läbirääkimismeetodite puhul inimese ja teema ranget eraldamist ("pehme inimestega ja kõva asjadega").
1970. aastatel levis võidan-võidan mõtteviis kiiresti ka õpetajaharidusse ja lapsevanematele pakutavatesse koolitustesse. Kui äriläbirääkimiste tulemused on mitmete näitajate alusel otseselt mõõdetavad, siis lähisuhetes (vanemad-lapsed, õed-vennad, abikaasad omavahel) iseloomustab võit-võit tulemust eelkõige osapoolte rahulolu uue olukorraga, milleni jõuti läbi arutelu ja kokkuleppe.[4]
Illustreeriv näide argielust: olete kaaslase peale pahane, sest ta jätab asju laokile või tegemata. Tavapäraselt reageerides teete talle etteheiteid, st ründate. Win-win strateegiat kasutades püüate mõista, mis põhjusel ta on hooletu. On tal stress? Pole ta terve? Järsku muretseb millegi pärast? On millestki häiritud? Aktiivset kuulamist kasutades on võimalik selles selgusele jõuda. Seega on kasulik küsida, ümber sõnastada, arutada tema muret ja leida võimalusi olukorra lahendamiseks. Selliselt lähenedes jääb ära ebamugava teema käsitlemisel tihti tekkiv rünnak ja võitlus ning võite keskenduda lahenduse leidmisele. Arutelus rääkige enda nimel (mina-keel), vältige hinnanguid tema käitumise ja – veel enam – isiku kohta. Aktiivne kuulamine ja enese selge väljendamine on suhtlusoskused, mis ei lase probleemil muutuda konfliktiks.
Võidan-võidad mõtteviis ja enesekehtestamine muuda
Võidan-võidan mõtteviis on ennastkehtestava käitumise baasiks.
Võidan-võidan mõtteviis / strateegia on seotud sellega, kuidas ennast kehtestav inimene mõtestab iseennast ja oma suhet teistega. Alternatiiviks on mõtteviisid, mis toetavad manipulatiivset käitumist.
Võidan-võidan mõtteviisi on kirjeldatud erinevas sõnastuses. Järgnev loetelu nimetab meie kultuuriruumis levinumad[6][7]:
- Mul on õigus oma vajadusi teiste omadest ettepoole seada.
- Mul on õigus vigu teha.
- Mul on õigus olla ise oma tunnete kohtunik.
- Mul on õigus oma arvamusele ja veendumustele.
- Mul on õigus meelt muuta või valida teine tegutsemisviis.
- Mul on õigus avaldada pahameelt, kui teiste käitumine või kriitika tundub mulle halb või ülekohtune.
- Mul on õigus jutule vahele segada ja selgitust paluda. Mul on õigus öelda "Ma ei saa aru".
- Mul on õigus pidada muudatuste suhtes läbirääkimisi.
- Mul on õigus paluda abi.
- Mul on õigus tunda ja väljendada valu.
- Mul on õigus teiste nõu mitte kuulda võtta. Mul on õigus vigu teha ja nende eest ise vastutada.
- Mul on õigus saada oma töö ja saavutuste eest tunnustust.
- Mul on õigus öelda ei.
- Mul on õigus üksi olla ka siis, kui teised eelistaksid minu seltskonda.
- Mul on õigus jätta oma tunded ja teod õigustamata.
- Mul on õigus mitte vastutada teiste probleemide eest. Mul on õigus ise otsustada, kas ma võtan endale kohustuse leida teiste inimeste probleemidele lahendusi.
- Mul on õigus olla oma otsuste tegemisel ebaloogiline.
- Mul on õigus öelda "Ma ei tea".
- Mul on õigus jätta teiste vajadused ja soovid nende silmist lugemata. Ma ei pea valmistama teistele inimestele heameelt, et nendega lävida.
- Mul on õigus olukorrale mitte reageerida. Mul on õigus öelda "Mul on ükskõik".
Vaata ka muuda
Viite muuda
- ↑ Säästva arengu sõnaseletusi. Säästva Eesti Instituut, SEI Tallinn. [1] (vaadatud 09.12.2011)
- ↑ Säästva Eesti Instituut. "Säästva arengu sõnaseletusi". Vaadatud 2018.
{{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust:|Kasutatud=(juhend) - ↑ Rieck, C. (2007). Game Theory. Introduction for economists and social scientists. Gabler.
- ↑ 4,0 4,1 Gordon, T. (2005). Tark lapsevanem: Kuidas luua ja säilitada oma lapsega terviklik suhe. Väike Vanker.
- ↑ 5,0 5,1 5,2 Fisher, R., Ury, W., Patton, B. Kuidas panna nad ütlema jah. 2004: Fontes.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: koht sisaldab numbrit (link) CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ McKay, M., Davis, M., Fanning, P. (2004). Suhtlemisoskused. Väike Vanker.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ Smith, M.J. (2004). Kui ma ütlen ei, tunnen end süüdi. Väike Vanker.