Wära

Alternatiivraha Wära (tuletatud sõnast Währung – valuuta ja währen – vastupidav) võeti Saksamaal kasutusele peale I maailmasõda ajal, mil riigi rahanduses valitses suur segadus.

Wära eelkäija, füsiokraatide kontseptsiooni alusel emiteeritud raha, millelt tuli tasuda igakuist hoiutasu (demurrage fee). Selle tasumata jätmisel raha väärtus vähenes 1% võrra kuus.

Inspireerituna Silvio Gisell'i (1862–1930), saksa majandustegelase ja füsiokraatide mõtetest, asutasid Helmut Rödiger ja Hans Timm 1929. aastal Erfurt’is Wära Ringlusagentuuri ja hakkasid välja andma oma raha, mis emiteeriti riigimarga suhtega 1:1. Rahalt tuli tasuda igakuist hoiutasu (demurrage fee) 1% raha väärtusest, kui seda ei tasutud ja vastavat märki raha tagaküljele ei kleebitud, siis langes selle väärtus vastavalt 1% võrra selle nominaalväärtusest.

Börsikrahhi ja Suurest Depressioonist põhjustatud raskes majandusolukorras ühines projektiga enam kui 1000 ettevõtjat üle kogu Saksamaa ning wära käive oli märkimisväärne 14 linnas. Seda raha tunnustasid isegi Commerzbank, Ostfriesische Bank, Vereinsbank ja tarbijate ühistud.

Tuntuimaks juhtumiks sai Schwanenkircheni pankrotistunud söekaevanduse juhtum, mille taaskäivitajale laenas agentuur 50 000 riigimarka (suurem osa sellest wära’des). Söekaevandus taaskäivitati ja töötajatele maksti 2/3 töötasust wära’des ja 1/3 riigimarkades. Kuna wära'des oli võimalik osta toitu ja tarbekaupu kohalikelt tootjatelt, siis inimesed leppisid sellega ja raha läks kiiresse ringlusse. Söe ostjatele, kes tasusid kauba eest wära’des pakuti 5% soodustust.

Kuna projekti saatis suur edu ja seda raha tahtsid kasutusele võtta veel paljud omavalitsused, siis keelas Reichi rahandusministeerium wära kasutuse 1931 aasta oktoobris. Kuna riigimarkasid polnud saadaval vastuvõetavatel tingimustel, siis lõpetas söekaevandus töö ning tööpuudus ümbruskonnas kasvas järsult.