Venedikt Jerofejev

Venedikt Jerofejev (vene keeles Венедикт Васильевич Ерофеев) (24. oktoober 1938 – 11. mai 1990) oli vene kirjanik.

Elulugu

Venedikt Jerofejev sündis Murmanski oblastis. Ta isa oli jaamaülem, kes represseeriti 1939. aastal.

Venedikt Jerofejev õppis Moskva ülikoolis filoloogiat, hiljem ka Orehhovo-Zujevo, Kolomna ja Vladimiri pedagoogilistes instituutides, kuid neist kõigist eksmatrikuleeriti ta enneaegselt. 1958–1975 elas sissekirjutuseta ja töötas erinevatel töökohtadel (laotöölisena, taarapunktis, katlakütjana, miilitsa korrapidajana, raamatupidajana, laborandina jne). Ta suri kõrivähki.

Looming

• "Записки психопата" ("Psühhopaadi märkmed", 1956; eesti keeles 2001 Igor Kurve tõlkes)
• "Москва — Петушки" ("Moskva–Petuški", poeem proosas 1969, avaldatud 1988–89; eesti keeles 1999 Ott Arderi tõlkes)
• "Вальпургиева ночь, или Шаги Командора" ("Walpurgi öö ehk Komandori sammud" 1985)
• "Василий Розанов глазами эксцентрика" ("Vassili Rozanov ekstsentriku silme läbi", essee, 1973, avaldatud 1989)
• "Моя маленькая лениниана" ("Minu väike leniniana" (kollaaž Lenini tsitaatidest), 1988; eesti keeles Arvo Pesti tõlkes katkendid – Vikerkaar 1991, nr. 11, lk. 55-58)

Kirjandus

• Rein Kruus, saatesõna Peeter Sauteri tõlgitud katkendile teosest "Moskva – Petuški" – Vikerkaar 1991 nr. 11, lk. 52-54 (tõlkekatkend lk. 26-52)

Välislingid

• Mati Unt,"Transirooniline Kolgata tee"
• Vaapo Vaher, "Postuumselt postmodernistiks"
• Irina Belobrovtseva, "Meie aja kangelane"
• Maarja Vaino, "Venedikt Jerofejevi ja Juri Buida saladus"