Ava peamenüü

Veljo Kaasik (sündinud 17. juulil 1938 Tallinnas) on eesti arhitekt, legendaarse Tallinna kooli liige ja Eesti Kunstiakadeemia emeriitprofessor.

Ta lõpetas aastal 1957 Tallinna 2. Keskkooli ja aastal 1964 ERKI arhitektina.

Ta töötas aastatel 19631967 ja 19791990 Eesti Maaehitusprojektis, aastatel 19671971 EKEs ja aastatel 19711979 EKE Projektis. Aastast 1990 töötas ta ERKI arhitektuurikateedri juhatajana, olles aastast 1991 dotsent ja aastast 1994 professori kohusetäitja[1]. Aastatel 2002–2006 oli ta EKA urbanistika õppetooli juhataja, professor. Ühtlasi on ta mitmekordne audoktor Tampere Tehnikaülikoolis Soomes.

Ta kuulus noorte arhitektide ja kunstnike eriala ümbermõtestamise rühmitusse Tallinna Kool, mille eesotsas olid Tiit Kaljundi, Vilen Künnapu, Leonhard Lapin, Avo-Himm Looveer ja Ülevi Eljand. Kaasik koos Toomas Reinuga olid kaks vanemat liiget.[2]

Ta on alates 1971. aastast Arhitektide Liidu liige.

LoomingRedigeeri

Varase 1960. aastatel projekteeritust väärivad tähelepanu Eesti Maaehitusprojekti hoone juurdeehitus (1967 koos Toomas Reinuga) ja EKE Projekti Pärnu osakonna maja (1970–1975) [1], mida peetakse Eesti neofunktsionalismi esiklapseks. Esmapilgul esindab see altkulmu pilguga endassesulgunud maja 1960. aastate lõpu tüüpilist soomemõjulist modernismi, kuid karniisiarhitektuuril puudub siin igasugune puitvooder.[3] 2015. aastal valmis hoone rekonstrueerimise ja laiendamise projekt, mille autoriks on Arhitektuuribüroo Luhse & Tuhal, hoone hävitati ja ehitati sarnaselt uuesti üles.[4]

1970. aastatel ja 1980. aastate esimeses pooles ilmnesid Skandinaavia maade regionalistliku ja postmodernistliku arhitektuuri mõjutused, omaseks said julged mahukontrastid (Pärnu rajooni kolhoosi Täht keskusehoone I järk, 1972) ja eramu "Venna maja" Tallinnas Meriväljal, Ida tee 50 (1975–1980)[5]. Keerulise ja vastuolulise arhitektuuri tõeline meistriteos sugugi ei lähtu eramuehituse senistest stampidest. Küll aga haakub ümbruskonna 1920. aastateni tagasiulatuva hoonestusega. Eramu kummastavad vormid ei hooli tavaliselt ilusaks peetavaist, pigem kontakteeruvad isetekkelise arhitektuuri kohmakustega. Laudisega kaetud mügarlik maja on otsustavalt selja pööranud raudteele, mis ta tagant mööda läheb, kuid ka lõunasse ei avane ta avasüli, vaid jääb teadlikult salapäraseks ja suletuks[3].

1980. aastate algul projekteeritud Lümanda sovhoosi kontor-klubi kuulub kindlalt arhitekti küpsesse perioodi ehk Kaasiku enda sõnade järgi "teise lainesse". Projekteeritud Lümanda alevi perspektiivse keskuse osana, osutus kohaliku sovhoosi uus kontor-klubi viimaseks hooneks asula lõunapiiril, millest tulenevalt on sellel alevi kohta küllaltki suurel hoonel mitu nägu.[6]

1980. aastate keskpaigast tugevnes keskkonnatunnetus, mille kõige ilmekamalt lepitav käitumine avaldub Haapsalu jaama kortermaja juures[1], siin olid omavahel konfliktis tänavaäärsed väikesed puumajad ja tihendamiseks kvartalite sisse topitud paneelmajad. Ta projekteeris kahenäolise hoone, mis vanade puumajade poole on kaldkatuse ja vintskappidega, selja taha jäävate modernistlike majadega suhtleb aga nende keeles.[3]

Hilisemast ajast on silmapaistvaim töö Vabaduse väljaku rekonstruktsioon (1998–2009) koos Andres Alveri ja Tiit Trummaliga. 2009. aastal valmis väljaku esimene etapp, mil ühtlasi avati Vabaduse väljakul Vabadussõja võidusammas. Väljak kujundati jalakäijate alaks, autoparkla paigutati maa alla, kus ühtlasi asetseb muuseum. Konserveeriti endine Harju värav, eesvärav ja kaitserajatised, mis säilitati väljaku all olevas parklas, eesvärava kaitsetorni varemed jäeti Harju tänava otsas läbi klaasvitriini huvilistele vaadata.

ÕppejõunaRedigeeri

Veljo Kaasiku nimega seostatakse ka pööret EKA arhitektuuriõpetuses, noorte juhtimist linnaehituse tähtsustamise radadele.

"Kooli seisukohalt algas aeg, mil kõik projekteerimisülesanded muutusid vajaduse puudumise tõttu ühiskonnaga mitte seotud näpuharjutusteks. Seega ühest küljest oli vaja jätkata projektist projektini kulgevat erialast stuudiumit, kuid teisalt aitas ühiskonna nulltund võimaluse linnaehituslikule temaatikale suurema tähelepanu tõmbamiseks."[7]

"Oma tegutsemisaja vältel arhitektuuriosakonna juhatajana püüdsin ma kunstnik-arhitekti poosi meie üliõpilastes vältida. Seevastu analüütilis-kontseptuaalne lähenemine projektile muutus normiks ning linnaehituslik-planeerimislik temaatika aitas selle positsiooni tugevnemisele tublisti kaasa."[7]

Teostatud projektidRedigeeri

  • Vabriku Kalev peahoone ümberehitus Tallinnas (1963)
  • Eesti Maaehitusprojekti hoone juurdeehitus Tallinnas Harju tänaval (1964–1967) koos Toomas Reinuga
  • EKE Projekti Pärnu osakonna maja (1970–1975)
  • Pärnu rajooni kolhoosi Täht keskusehoone I järk (1972)
  • Suure Munamäe vaatetorni (1939) pealisehitis (1967–1971) koos Toomas Reinuga
  • Korterelamu Haapsalus Jaama 8 (1982)
  • Eramu Tartus Arhitekti tänaval (1982)
  • Eramu "Venna maja" Tallinnas Meriväljal (1975–1985)
  • Lümanda klubihoone (1986)
  • Tabasalu koolimaja I järk (1986)
  • Kaarepere tehnikumi laborihoone (1986–1995)
  • Eramu Saaremaal Vanamõisa külas (1989)
  • Eramu Tartus Nisu tn 48 (1991)
  • Eramu Viimsis (2005)
  • Vabaduse väljaku rekonstruktsioon (2009) koos Andres Alveri ja Tiit Trummaliga

Teostamata projektidRedigeeri

  • Värska sanatooriumi konkurss (1977)
  • Saha-Loo Linnuvabriku juurdeehituse konkurss (1979)
  • Haljala surnuaia kabeli konkurss (1989)
  • Eesti kunstimuuseumi konkurss (1994)

PublikatsiooneRedigeeri

Veljo Kaasik on kirjutanud linnaehitusteemalisi artikleid ja raamatuid. Tähtsamad neist raamat "Üle majade[8]" (1994–1998), mille kaasautorid on Andres Alver ja Tiit Trummal. Kogumikku on koondatud autorite 1990. aastail ilmunud linna käsitlevad artiklid ja samal ajal valminud linnaehituslikud projektid.

Tõukudes Robert Venturi ja teiste lääne "po-mo" arhitektide ideedest, mõtestas ka Kaasik ühena esimestest Eesti NSV-s kriitiliselt ümber modernistliku ruumi pärandi[9]. Sellega seoses kirjutas ta artikli "Venturi & me", mis ilmus 1986. aasta Ehituskunstis.

Tema kohtaRedigeeri

Temast on ilmunud isikunäituse raamat "Arhitektuur kui valik : näitus Parikaste majas".

TunnustusedRedigeeri

  • 2015 – Valgetähe IV klassi teenetemärk
  • 2015 – Riiklik kultuuri elutööpreemia
  • 1999 – Kultuurikapital aastapreemia koos Andres Alver ja Tiit Trummal (raamat "Üle majade" ja kaasaegse linnaplaneerimise jõuline esiletoomine ning analüüs)
  • 2000 – Kultuurikapital aastapreemia (Eesti arhitektuurihariduse edendamine)
  • 2002 – Kultuurikapital aastapreemia koos (Andres Alver, Liina Gailand, Veljo Kaasik, Krista Kodres, Margus Koot, Tõnu Laigu, Jüri Lass, Heldur Meerits, Urmas Muru, Ebe Nõmberg, Andres Põime, Meeli Truu, Kalle Vellevoog) (algatus ehitatud keskkonna väärtustamiseks ja defineerimiseks riiklikul tasemel)
  • 2009 – Kultuurikapital aastapreemia koos Andres Alver ja Tiit Trummal (Vabaduse Väljak – 2009. aasta kõige suurejoonelisema arhitektuurisündmuse – uue kvaliteedi eest Eesti linnaehituses ja avaliku ruumi loomisel)

IsiklikkuRedigeeri

Tema abikaasa on maalikunstnik Kristiina Kaasik ja poeg arhitekt Markus Kaasik. Tema isa oli ehitusinsener Kaasik, kelle juhtimisel rekonstrueeriti Oru loss.

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 Mart-Ivo Eller (1996). EKABL. Tallinn: Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafiline leksikon. Lk 148. 
  2. Andres Kurg, Mari Laanemets (2008). Keskkonnad, projektid, kontseptsioonid. Tallinna kooli arhitektid 1972–1985. Tallinn. Lk 332. 
  3. 3,0 3,1 3,2 Mart Kalm (2001). Eesti 20. sajandi arhitektuur. Tallinn: Prisma Prindi Kirjastus. Lk 393, 406. 
  4. http://www.vv24.ee/
  5. Veljo Kaasik (2013). Arhitektuur kui valik : näitus Parikaste Majas. Pärnu: Gutenbergi Pojad. 
  6. Tõnis Kimmel. "Arhitekt Veljo Kaasik enne Eesti aega". 1998.
  7. 7,0 7,1 Toomas Tammis. EKA arhitektuurihariduse murdejooned 1990. aastail. Mart Kalm, koostaja (2014). Kunsttööstuskoolist kunstiakadeemiaks. 100 aastat kunstiharidust Tallinnas. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia. 
  8. http://www.ester.ee/record=b1253765*est
  9. http://tajumaailm.blogspot.com.ee/2016/