Vassili Blohhin

Vassili Blohhin (Василий Михайлович Блохин; 7./19. jaanuar 1895 Vladimiri kubermang3. veebruar 1955 Moskva) oli Nõukogude Liidu julgeolekutöötaja, kindralmajor (1945). Juhtis alates 1926. aastast Nõukogude julgeoleku tipphukkamiskomandot. Ta on üks enim hukkamisi läbi viinud tšekist, kes tappis oma käega kümneid tuhandeid inimesi. Aastal 2010 valis Guinnessi rekordite raamat ta kõigi aegade viljakaimaks timukaks.[1][2] Osales isiklikult püstolipäästiku vajutamisel enamiku 1930ndate suure terrori ajal läbi viidud kõrgemate riigitegelaste hukkamistel, nende hulgas näiteks marssal Tuhhatševski ja Nõukogude julgeoleku endiste juhtide Jagoda ja Ježovi hukkamistel. Osales ka Poola ohvitseride mõrvamisel Katõnis, hukates ligikaudu 7000 inimest.[3]

Vassili Blohhin

EluluguRedigeeri

Sündis 7./19. jaanuaril 1895 Vladimiri kubermangus Gavrilovskoje külas vaese talupoja perekonnas. 1905–1910 töötas karjasena Jaroslavi kubermangus ja 1910–1915 müürsepana Moskvas. 1915 mobiliseeriti tsaariarmeesse 82. jalaväe reservpolku jõudes teenistuses vanemallohvitseri auastmeni. Pärast veebruarirevolutsiooni valiti 218. jalaväepolgu roodukomitee esimeheks. Detsembris 1917 pöördus tagasi kodutallu ja abistas isa talutöödel. Oktoobris 1918 astus Punaarmeesse, aprillis 1921 võeti ta vastu kommunistlikku parteisse.

Mais 1921 astus teenistusse julgeolekuvägedesse (Vojska VOHR) rühmaülemana. Võitis ülemuste usalduse nn musta töö (piinamised, peksmised, hukkamised) tegemisel. Maist oktoobrini 1921 Tšekaa 62. pataljoni rühmaülem, 24.11.1921–05.05.1922 Tšekaa kolleegiumi eritähendusega (Osnaz) salga rühmakomandöri abi. 05.05.1922–16.07.1924 GPU eritähendusega (Osnaz) salga rühmakomandör, 16.07.1924–01.08.1924 OGPU kolleegiumi juures asuva eritähendusliku (Osnaz) diviisi 61. divisjoni komandöri abi, 01.08.1924–03.05.1926 OGPU kolleegiumi juures asuva erisalga erivolitustega komissar.

1926 nimetati OGPU administratiivse täidesaatva osakonna komandantuuri ülemaks. See kompaniisuurune üksus tegeles hukkamiste täideviimisega. Asudes Moskvas julgeoleku peamajas Lubjankal, olid kõik selle üksuse liikmed saanud Nõukogude Liidu diktaatori Jossif Stalini poolt ametisse kinnituse.

Septembrist 1931 jaanuarini 1933 õppis arhitektuuri-ehitusinstituudis Moskvas ning jaanuarist 1933 maini 1937 Moskva majandusjuhtide kvalifikatsiooni tõstmise instituudis.

01.06.1926-10.07.1934 NSVL OGPU komandant, 10.07.1934–10.06.1938 NSV Liidu NKVD administratiiv-majandusliku valitsuse komandant, 10.06.1938–15.05.1943 antud valitsuse komandantuuri osakonna ülem, 15.05.1943–12.12.1946 NSVL NKGB-MGB administratiiv-majandusliku finantsvalitsuse komandantuuri osakonna ülem, 12.12.1946–01.04.1952 NSVL MGB komandantuuri osakonna ülem, 01.04.1952–02.04.1953 NSVL MGB komandant.

Pärast Stalini surma 5. märtsil 1953 vabastati 2. aprillil 1953 töölt ametlikult tervislikel põhjustel. NSV Liidu Ministrite Nõukogu määrusega 23. novembrist 1954 võeti talt kindralmajori aukraad põhjendusega, et ta on end julgeolekuorganites töötades diskrediteerinud.[4] Ta langes raske depressiooni ja alkoholismi küüsi. Suri 3. veebruaril 1955 Moskvas, ametliku versiooni järgi müokardi infarkti, kuid KGB kindral Dmitri Tokarevi andmeil sooritas autasuks saadud mauseriga enesetapu. Maeti Moskva Donskoi kalmistule, kuhu on maetud ühishauda ka suur hulk tema ohvreid. 1960ndate lõpul ennistati talle tema aukraadid ja medalid ning ta rehabiliteeriti Nõukogude riigi poolt.[5]

Tegevus Nõukogude julgeoleku peatimukanaRedigeeri

Blohhini muude tiitlite ja ametinimetuste hulgas oli ka Lubjanka (Nõukogude julgeoleku peakorter Moskvas) sisevangla ülem. Sellel ametipostil olles sai ta hukkamisi läbi viia ilma suuremate formaalsusteta ja paberit määrimata. Ta osales kõikidel 1930ndate suure terrori tähtsamate ohvrite hukkamistel, sealhulgas marssal Mihhail Tuhhatševski ning NKVD juhtide Genrih Jagoda ja Nikolai Ježovi hukkamistel. 1936. aastal autasustati teda Punatähe ordeniga ja 1937. aastal ordeniga "Austuse märk".

1939. aasta algul, kui uus NKVD ülem Lavrenti Beria viis organisatsioonis läbi puhastust, valmistus ta ka Blohhini arreteerimiseks, kuid tema üllatuseks Stalin keeldus. 1953. aastal pärast arreteerimis tunnistas Beria: "Stalin polnud minuga nõus, öeldes, et selliseid inimesi ei tasu puutuda, kuna nad teevad ära musta töö."[6]

 
Vassili Blohhini hauakivi Moskva Donskoi kalmistul

1940. aasta aprillis viis ta Katõni massimõrva raames läbi Ostaškovski laagris viibinud Poola sõjaväelaste hukkamise Kalinini (Tver) NKVD vanglas. Esimene hukkamine viidi läbi 4. aprillil. Kokku 28 ööpäeva jooksul juhtis ta 6311 inimese hukkamist. Keskelt läbi hukati 1 poolakas iga 2–3 minuti tagant. Hukkamised viidi läbi öösel umbes kümne tunni vältel, ühe ööga tapeti umbes 300 inimest. Hukkamised viis ta läbi Saksa püstoliga Walther 2, milliseid ta eelistas Nõukogude julgeolekus kasutatavatele TT-püstolitele nende töökindluse tõttu. Walthereid võttis ta Kalininisse kaasa terve kohvritäie. Vangid toodi ühekaupa punaseks värvitud eesruumi, mis oli tuntud ka, kui Lenini tuba. Seal toimus isikutuvastus ja pandi hukatavale peale käerauad, mispeale ta tõugati hukkamisruumi. Tuba oli helikindlate polsterdatud seintega, kaldus betoonpõrandal oli koos vooliga äravooluava ning toa ühes küljes palksein, mille ette pandi hukatav seisma. Blohhin seisis ukse taga hukkamisrõivastes – nahast lihunikupõlles, nahksoniga ja õlgadeni ulatuvates nahkkinnastes – ning tulistas hukatavale oma Waltherist kuklasse. Ehkki osa hukkamistest viis läbi riikliku julgeoleku vanemleitnant Andrei Rubanov, oli peamine hukkaja Blohhin. Öö lõpus pakkus Blohhin kõigile oma meestele viina.[7]

Hukatute laibad viidi öösel veoautoga Mednoje küla lähedal asuvasse ühishauda. Need 28 päeva jooksul toime pandud rohkem kui 6000 mõrva on aastal 2010 valitud Guinnessi rekordite raamatusse suurima ühe inimese poolt sooritatud massimõrvana.[8] 27. aprillil 1940 autasustas Jossif Stalin teda Punalipu ordeniga (teist korda veel 1944. aastal) ja kuupalgasuuruse preemiaga.

1943. aastal autasustati teda Tööpunalipu ordeni ning 1945. aastal Lenini ordeni ja Isamaasõja ordeni 1. järguga. Pärast sõda premeeriti teda veel sõiduautoga Pobeda.[9]

ViitedRedigeeri

  1. Craig Glenday, Guinness World Records 2010, (Random House Digital, 2010)
  2. https://www.ozy.com/true-and-stories/historys-most-prolific-executioner/38675/
  3. https://rarehistoricalphotos.com/vasily-blokhin-executioner/
  4. http://old.memo.ru/history/nkvd/kto/biogr/gb49.htm
  5. https://www.ozy.com/true-and-stories/historys-most-prolific-executioner/38675/
  6. https://novayagazeta.ru/articles/2010/08/02/2213-chelovek-v-kozhanom-fartuke
  7. https://novayagazeta.ru/articles/2010/08/02/2213-chelovek-v-kozhanom-fartuke
  8. https://rarehistoricalphotos.com/vasily-blokhin-executioner/
  9. https://novayagazeta.ru/articles/2010/08/02/2213-chelovek-v-kozhanom-fartuke