Varalahususe varasuhe
Varalahususe varasuhe on üks kolmest varasuhte liigist. Võrreldes teiste vararežiimidega seob varalahusus abikaasasid majanduslikult kõige vähem. Varalahususe korral ei ole abikaasad teineteisest majanduslikult sõltuvad.
Varasuhetest üldiselt muuda
Enamjaolt sõlmitakse abielu eesmärgiga olla teineteisele alati toeks ja lubadusega teineteist usaldada. Sellest hoolimata peaks enne abielu sõlmimist arutama, mis saavad olema tulevaste abikaasade vastastikused õigused ja kohustused. Selleks tuleks juba abiellumisavaldusega paika panna abikaasade vahel kehtima hakkav varasuhe. Varasuhet on hiljem võimalik notariaalselt tõestatud abieluvaralepinguga muuta. Kui abielludes ise vararežiimi ei valita, kohaldub automaatselt varaühisuse varasuhe.[1]
Varasuhteid on kolme liiki: varalahusus, varaühisus ja vara juurdekasvu tasaarvestus.[2] Varasuhte valimise puhul on määravaks, kuivõrd tugevalt soovitakse olla omavahel majanduslikult seotud. Varalahususe varasuhe seob abikaasasi majanduslikul moel kõige nõrgemalt. Kõige tugevamalt seob abikaasasid aga varaühisuse varasuhe.[3] Võimalik on näiteks ka valida varalahususe vararežiim, kuid mõningaid esemeid omandada siiski kaasomandisse.[4]
Varasuhteid reguleerib perekonnaseadus (PKS) ning varasuhete valimise korra sätestab perekonnaseisutoimingute seadus (PKTS).
Varalahususe varasuhe muuda
Varalahususe olemus muuda
Abiellumisest hoolimata on varalahususe korral abikaasad teineteise kõrval kui isikud, kes ei ole omavahel abielus.[5] Nad on varalises mõttes teineteisest sõltumatud ning valitsevad kumbki oma vara iseseisvalt ja omal kulul. Abikaasadel ei ole vara suhtes ühiseid õigusi ja kohustusi.[2] Välja arvatud juhul, kui kõnealune ese on oluline perekonna heaolu seisukohast.
Tehingud varalahususe korral muuda
Varalahususe korral ei oma enamasti õiguslikus mõttes tähtsust, kas mõlemad abikaasad on nõus, kui vara omanikuks olev pool soovib selle maha müüa. Näiteks, kui Anna ja Markus on abielus ning nende vahel kehtib varalahususe varasuhe. Kui Markus ostab omale auto, siis võib ta selle hiljem ka Anna nõusolekuta edasi müüa. Varaühisuse korral oleks Markusel auto müümiseks vaja Anna nõusolekut. Tehingute puhul on aga oluline kindlaks teha, et antud vara müük ei halvendaks olulisel määral perekonna üldist heaolu.[6] Perekonna heaolu ohustava tehinguna on käsitletav näiteks see, kui pereisa Markus müüb maha perekonna ühise kodu, kus ta on aastaid elanud koos oma abikaasa Anna ja nende kolme ühise lapsega. Ka tehingute eest, mille üks abikaasa on teinud eesmärgiga rahuldada perekonna igapäevaseid vajadusi, vastutavad mõlemad abikaasad mõistlikul määral ühiselt.[4] Näiteks võtab pereema Anna laenu, et parandada perekonna ühise kodu katus, mis vett läbi laseb. Sellisel juhul peab ka abikaasa Markus panustama, et laen tagasi maksta.
Olukorras, kus üks abikaasa on teisele abikaasale kuuluvat eset olulisel määral oma isikliku vara arvelt täiendanud, on tal õigus taotleda muude eraõiguslike nõuete alusel panustatu hüvitamist.[7] Näiteks olid Anna ja Markus abielus ning elasid Markusele kuuluvas korteris. Anna tegi seal oma isikliku raha eest remonti. Hiljem Anna ja Markus lahutasid. See tähendab, et Annal on õigus nõuda, et Markus tehtu talle hüvitaks.
Varem muuda
Varem kehtinud seaduse kohaselt oli kaks vararežiimi ning abielluvatele paaridele kohaldati automaatselt varaühisuse vararežiim. Seda välja arvatud juhul, kui abieluvaralepinguga lepiti kokku teisiti ja valiti varalahususe varasuhe.[1] Kui varem tähendas abieluvaralepingu sõlmimine justkui automaatselt varalahususe varasuhet, siis tänapäeval see enam nii ei ole.
Varasuhte tekkimine muuda
Varalahususe varasuhe ei kohaldu automaatselt. See tuleb kirja panna abiellumisavaldusega. Kui varasuhet abiellumisavaldusega kirja ei panda, kohaldub automaatselt varaühisuse varasuhe.[2] Varalahususe varasuhe võib tekkida ka varem kehtinud varaühisuse või vara juurdekasvu tasaarvestuse varasuhte muutmisega.
Varasuhte muutmine ja lõppemine muuda
Varasuhe võib lõppeda kas abielu enda lõppemisega või abielu ajal. Muuta on seda võimalik aga kogu abielu vältel.
Abielu lõpeb abikaasa surmaga või abielu lahutamisega.[8] Varasuhte lõppemiseks ei ole piisav abikaasade vaheline kokkulepe suhte lõpetamise osas. Selleks tuleb abielu kindlasti ka ametlikult lahutada.
Abielu ajal võib varasuhe lõppeda siis, kui abikaasade vahel on varem kehtinud mõni teine varasuhe, kuid abikaasad soovivad selle lõpetada. Selleks on vajalik notariaalselt tõestatud abieluvaralepinguga valida teine varasuhte liik. Seda tingimusel, et abieluvaralepinguga ei ole ette nähtud teise konkreetse varasuhte kohaldamist.[6]
Üldjuhul lõpeb varasuhe poolte kokkuleppe tulemusena. See võib aga lõppeda ka vaid ühe abikaasa nõudel abieluvaralepingu muutmisega kohtuotsuse alusel.[9] Ühepoolselt saab varasuhte lõpetamist nõuda, kui üks abikaasadest on rikkunud oma kohustusi perekonna ees ning see võib ohustada perekonna ülalpidamist.[10] Näiteks: Anna ja Markus on abielus. Anna ei ole põhjuseta piisavalt panustanud ühisesse varasse ja on korduvalt seda kuritarvitanud. Markus soovib oma õigusi kaitsta. Sellisel juhul on Markusel õigus nõuda abieluvaralepinguga varasuhte muutmist.
Varasuhte muutmise korral varalahususe varasuhteks peavad abikaasad jõudma kokkuleppele teise vararežiimi kehtimise ajal omandatud asjade jagamise osas. Eelduslikult peavad mõlemad pooled saama võrdses väärtuses vara.[6]
Küll aga ei ole varasuhet võimalik tagantjärele muuta. Näiteks: Markus ja Anna lahutavad abielu. Neil kehtis abielu ajal varalahususe varasuhe. Pärast abielu lahutamist ei ole Annal võimalik öelda, et tegelikult oli nende vahel varaühisuse varasuhe, kui seda abielu ajal vastavalt poldud ka muudetud.
Varasuhte muutmisel puudub ka tagasiulatuv mõju. Ilmestamiseks on järgmine näide: Anna ja Markus on abielus ning on valinud varalahususe varasuhte. Anna ostab omale auto. Hiljem otsustavad abikaasad muuta varasuhte varaühisuse varasuhteks. Anna müüb auto, mille oli omale ostnud, Tõnnile. Markus väidab, et tehtud tehing ei kehti, kuna varaühisuse tõttu oli ka tema auto omanik ning tahab auto Tõnnilt tagasi nõuda. Kuna aga auto omandamise ajal kehtis varalahusus, siis auto ainuomanikuks oli siiski Anna ning tal ei olnud autoga tehingu tegemiseks vaja Markuse nõusolekut. Pärast eseme omandamist valitud vararežiim esemele ei kohaldu.[11]
Varem muuda
Eestis on võimalik varasuhet muuta. See ei ole aga kõikjal alati nii olnud. Näiteks 20. sajandi alguses kehtis Venemaal täielikult varalahususe varasuhe. Tollane seadus ei sätestanud ka võimalust abielu pooltel varasuhet muuta. Seda eesmärgiga kaitsta naiste varalisi õigusi ning ohuga kahjustada kolmandate isikute võimalikke huvi, kui kõikide puhul ei kehtiks üks kindel varasüsteem.[12]
Kokkuvõte muuda
Lahusvara varasuhte korral valitsevad mõlemad abikaasad endale kuuluvat vara iseseisvalt. Solidaarkohustust ei teki, mis tähendab, et üks abikaasa ei vastuta teise abikaasa võetud kohustuste eest. Kui üks abikaasa soovib enda ostetud vara käsutada, ei vaja ta selleks teise, asja omanikuks mitteoleva, abikaasa nõusolekut. Abielu lõppemise korral ei kuulu vara jagamisele ning kumbki pool jääb jätkuvalt oma poolt omandatud vara omanikuks.
Negatiivsed ja positiivsed küljed muuda
Enamjaolt on abikaasade varaline sõltumatus käsitletav varalahususe positiivse omadusena. Eelkõige seetõttu, et abikaasad on omavahel majanduslikult sõltumatud. Lisaks aitab varalahususe varasuhe hoida ära vaidlused vara jagamise osas, mis võivad tekkida pärast abielu lahutamist ning on äärmiselt aeganõudvad, kulukad ning keerulised. Vana PKSi kommentaaride kohaselt oli eeltoodud eesmärgil varasuhte valimine vastuolus abielu olemusega, kuna abielu sõlmitakse ootuses moodustada ühtne ning pikaaegne perekond.[13] Sellest hoolimata on tänapäeval varasuhte valimine sõltuvalt ohust abielu lahutada siiski olulisel kohal.
Varalahususe varasuhe võib kaasa tuua negatiivsust juhul, kui abikaasad, kes ei ole majanduslikult võrdsed (nt mees teenib elatist, naine kasvatab kodus lapsi), lahutavad. Lahutuse korral ei oleks majanduslikult nõrgemal positsioonil oleval abikaasal õigust nõuda abielu vältel omandatud vara jagamist, nagu varaühisuse varasuhte puhul. Lisaks ei oleks abikaasadel õigus nõuda vara juurdekasvu hüvitamist, nagu on võimalik vara juurdekasvu tasaarvestuse varasuhte puhul. See tähendab, et pärast lahutust puuduks antud abikaasal ka majanduslik kindlustunne.[6]
Samas võib majanduslik sõltumatus olla ka kasuks. Seda näiteks juhul, kui paremini kindlustatud abikaasa on omandanud kohustusi ning nende täitmisega tekib probleeme. Sellisel juhul ei teki nõrgemal positsioonil oleval abikaasal nende täitmise suhtes kohustust.[2]
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 Justiitsministeerium. "Jõustub uus perekonnaseadus".
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 Kristel Degener (2016). "Abikaasade vara juurdekasvu tasaarvestuse suhe" (PDF). Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. Lk-d 10, 50, 33, 51.
- ↑ "Abikaasade varalised õigused".
- ↑ 4,0 4,1 Justiitsministeerium. "Abikaasade varalised õigused".
- ↑ RKTKm 3-2-1-193-13, p 6
- ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 Piret Kägo (2012). "Varalahusus abieluvararežiimina. Magistritöö" (PDF). Tartu. Lk-d 40, 31-32, 17, 8.
- ↑ Evi Hindpere (2015). Perekonnaõigus ja varasuhted. Tallinn: Kinnisvarakool. Lk 71.
- ↑ PKS § 63
- ↑ RKTKo 3-2-1-31-14, p 10
- ↑ Paul Varul (2013). "Kaasomandi lõpetamine". Juridica VII. Lk 467.
- ↑ Rein Tiivel (2005). "Kaasomandi lõpetamine". Juridica VII. Lk 443.
- ↑ Toomas Anepaio (2002). "Varaühisus - kas nõukogulik igand?". Juridica III. Lk 199.
- ↑ Viktor Turkin (2007). Perekonnaseadus. Kommentaarid ja selgitused. Tallinn: Agitaator OÜ. Lk 17.