Vannasader
Vannasader, ka seanina, on vanapärane puust ader, mille kiilukujuline künnipuu ehk vannas lükkab mulda ühtlaselt kahele poole.[1]
Lähtunud muistsest konksadrast, tuli vannasader Eestis kasutusele arvatavasti 1. aastatuhande keskpaiku pKr. Ilmselt käis juba sel ajal vannase otsa ka künniraud (leiud 8.–9 sajandist).[1] Õhukeste muldadega Lääne-Eestis ja saartel künti vannasadraga, Lõuna- ja Ida-Eestis oli künniriistaks harkader. Kesk- ja Põhja-Eestis oli kasutusel atrade segavorm.[2]
Ehituselt väga kerge vannasader sobis kündmiseks hästi ka naistele. Saartel ja Loode-Eestis oli naiste künnitöö tavaline, sest mehed käisid kevadel kalapüügil. Vannasadra künnipuu oli kündmisel rõhtasendis. Vannase nurka adervarre suhtes sai muuta kaarja puust sõle abil. Adra juhtimiseks oli üks käsipuu ehk kurg. Vannasatra juhiti liikumissuunast sõltuvalt vasaku või parema käega. Teda kasutati nii härja- kui ka hobuseadrana. Härjaadral oli pikk adervars ehk vehmer, mille külge härjad rakendati ikke abil. Hobuadra aisad olid tagant risti ühendatud kahe lauaga. Vannasatrade künnisügavus oli ca 10 cm. 20. sajandil kasutati vannasatra veel peamiselt kartuliharimisriistana.[2]
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 Eesti rahvakultuuri leksikon. Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastuse AS. Tallinn. 2007. lk 339
- ↑ 2,0 2,1 Eesti rahvakultuur. Eesti Entsüklopeediakirjastuse AS. Tallinn. 2008. lk 83