Ava peamenüü

Vanavene laenud on Pihkva ja Novgorodi riikide alal kõneldud vanavene keelest eesti keelde laenatud sõnad. 2012. aasta Eesti etümoloogiasõnaraamatu hinnangul kestis vanavene keelest laenamise periood 7.–14. sajandini, hõlmates suure tõenäosusega ühtlasi ka üldse esimesi slaavi laene[1]. Teise arvamuse järgi ei saa vanavene laenudest siiski rääkida enne 988. aastal alanud nimetatud riikide ristiusustamist ning sellega kaasnenud keelekasutuse ühtlustumist ja nõnda tekkinud vanavene keele levikut. Varasemaid laene tuleks pidada vana- või algslaavi laenudeks. Samuti ei nõustuta väitega, et 7. sajandist varasemate slaavi laenude olemasolu on ebatõenäoline.[2] Huno Rätsep liigitab slaavi päritolu laensõnad vene laenudeks alates 14. sajandist ning slaavi laenudeks kuni 13. sajandini[3].

Eesti etümoloogiasõnaraamatu hinnangul on vanavene laene 43–55[1], Huno Rätsep paigutab sellega suuresti kattuvasse slaavi laenude kategooriasse 54–75 sõnatüve[3]. Vanavene laenude seas on peamiselt põlluharimise, kaubanduse, käsitöö ja usuga seotud sõnavara. Vanavene laensõnad on nt aken, koonal, lusikas, nädal, raamat, rist, saabas, tuhkur, turg, vaba, vaen, võlu.

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 Metsmägi, Iris; Sedrik, Meeli; Soosaar, Sven-Erik (2012). Eesti etümoloogiasõnaraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
  2. Viitso, Tiit-Rein (2013). Pilk "Eesti etümoloogiasõnaraamatule". Emakeele Seltsi aastaraamat. 58/2012, lk 299–308. Tallinn, 2013.
  3. 3,0 3,1 http://www.eki.ee/books/ekk09/index.php?link=L_10

Vaata kaRedigeeri