Valge joon Võrumaa kohale

Jaan Kaplinski luulekogu

"Valge joon Võrumaa kohale" on Jaan Kaplinski kolmas luulekogu, mis ilmus Tallinnas 1972. aastal. Kogu sisaldab 54 aastatel 1967–1968 kirjutatud luuletust.

Valge joon Võrumaa kohale
Autor Jaan Kaplinski
Illustreerija Enno Ootsing
Päritolumaa Eesti
Keel eesti
Žanr luule
Kirjastaja Eesti Raamat
Ilmumisaeg 1972
Väljaande tüüp kõva köide
Lehekülgi 30
Mõõtmed ja kaal 133 × 172 mm

Ilmumine ja vastuvõtt

muuda

"Valge joon Võrumaa kohale" avaldati väikeses formaadis kõvas köites väljaandena, luuletuste vahele oli paigutatud neli Enno Ootsingu graafilist lehte. Pealkiri on võetud seitsmerealisest luuletusest, kus esineb lause "üks lennuk veab valge joone Võrumaa kohale". Pealkirja all seisab tiitellehel alapealkiri: "54 luuletust 19671968". Raamatu lõpus on sisukorra asemel iseseisev 54-realine tekst, mille ridadeks on luuletustest nopitud üksikud fraasid (fraaside järjekord vastab luuletuste järjekorrale).

Tekst koosneb lühikestest luuletustest, mille stiil ja rütm on sarnased, rõhutades teksti suhtelist pidevust. Kolmkümmend luuletust on taasavaldatud valikkogus "Käoraamat" ja kogu tekst muutmata järjestusega koondkogus "Kirjutatud", lk 173–225 (puudub ainult "Kiire on eluga kiire filosoofiaga"). Autor on hiljem väitnud, et kirjutas enamiku luuletusi väga kiiresti, ühe bussisõidu vältel Tallinna ja Tartu vahel. Hoolimata raamatu pealkirjast nimetatakse luuletustes kõige sagedamini Tartut ja Emajõge.

Ilmumisaegne kriitika tõstis esile raamatu tihedust ja ühtlust. Leiti, et teksti seob ühtseks tervikuks "sujuv pealkirjadeta killult killule libisemine... mida seesmiselt toetab iga raamatuga süvenev kaplinskilikkus, see suveräänne sisendusjõuline maailm, mis on aja jooksul ehk mõjusidki vastu võtnud, kuid milles need siitpeale enam eristatavad pole, sest on kujunenud iseseisev luuletaja."[1] Samuti arvati, et autor "on vabanenud mina isekusest ja sellest tuleneb, et luuletused ei mõju pealetükkivalt, vaid laotuvad tasapindselt lahti... Sellest ka nii palju pilte, vaateid ja kirjeldusi, milles olulisem on kirjeldatav, mitte kirjeldaja ise."[2]

Kaplinski hilisema loomingu taustal paistab "Valge joon Võrumaa kohale" üleminekuna napisõnalisele laadile, mis puhtal kujul areneb välja sarjas "Seesama meri meis kõigis" (1970-1972) ja valitseb veel raamatus "Raske on kergeks saada" (1982).

Luuletused

muuda
  • Tulen sulle kella üheksa bussi vastu
  • Nädala möödudes
  • Rada rägastik
  • Öö uues majas detsember on kõige süngem kuu
  • Mõnikord enne kui uni tuleb meenutatakse seda meile
  • Ahtaks oled sa jäänud kaasaeg
  • De vita humana
  • Siniste tähtede all
  • Pühad tulevad
  • Iga õhtu
  • Kraavid täis vett taevas kummuli
  • Noor kuu ka sina kukud kildudeks kõverpeeglisse
  • Jaaniussid olid
  • Liiga palju on surnud õpetlasi vägisi
  • Mõte on nagu
  • Kiire on eluga kiire filosoofiaga
  • Sestsamast udust oleme kõik
  • Tee laulab kannus
  • Kuu
  • Oi sina vana pada mis
  • Päike
  • Sõnadeta vajutan
  • Kaarsillal
  • Õhtul kui maja vakatab
  • Kuhi sõtseke las ma olen nagu sina
  • Luminestsents
  • Õhtul pimedas
  • Mis muud on mineva-läinu ja tuleva vahel
  • Taht joob viimase rasva
  • Poeetika kooli kirjutaja ütle
  • Lumi
  • Talveõhtu ei ühtegi inimest vaid laternad aknad
  • Järsakul lõpeb see
  • Aga unustada ei või isalikult
  • Kaheksakümmend aastat kirjutas professor Suzuki
  • Varblased Tartu varblased
  • Mets või matemaatika – kes
  • Mu keel oled sa nagu meri
  • Kured
  • Tarto liin ma'ki ole
  • Kui madalalt algavad kõik maailmad
  • Vesi jääb seisma
  • Millest kõmasid sa
  • Andke mulle aega aega
  • Rahu
  • Suvel on aeg kümme korda kiirem
  • Ammu või äsja oli see kui käisite
  • Tuul kannab ämblikke
  • Läbipaistvus Monstera Philodendron
  • Mesilased mesilased enne kõike muud
  • Kuusikut sa mäletad tiiki ja mesipuid
  • Palju seda on minevikku
  • Mina tahaksin
  • Valgatabalve

Viited

muuda
  1. Silvia Nagelmaa, "Meestelaulu aasta". Looming 1973, nr 4.
  2. Ene Mihkelson, "Vastandumine". Keel ja Kirjandus 1973, nr 5.

Välislingid

muuda