Valge joon Võrumaa kohale
"Valge joon Võrumaa kohale" on Jaan Kaplinski kolmas luulekogu, mis ilmus Tallinnas 1972. aastal. Kogu sisaldab 54 aastatel 1967–1968 kirjutatud luuletust.
Valge joon Võrumaa kohale | |
---|---|
Autor | Jaan Kaplinski |
Illustreerija | Enno Ootsing |
Päritolumaa | Eesti |
Keel | eesti |
Žanr | luule |
Kirjastaja | Eesti Raamat |
Ilmumisaeg | 1972 |
Väljaande tüüp | kõva köide |
Lehekülgi | 30 |
Mõõtmed ja kaal | 133 × 172 mm |
Ilmumine ja vastuvõtt
muuda"Valge joon Võrumaa kohale" avaldati väikeses formaadis kõvas köites väljaandena, luuletuste vahele oli paigutatud neli Enno Ootsingu graafilist lehte. Pealkiri on võetud seitsmerealisest luuletusest, kus esineb lause "üks lennuk veab valge joone Võrumaa kohale". Pealkirja all seisab tiitellehel alapealkiri: "54 luuletust 1967–1968". Raamatu lõpus on sisukorra asemel iseseisev 54-realine tekst, mille ridadeks on luuletustest nopitud üksikud fraasid (fraaside järjekord vastab luuletuste järjekorrale).
Tekst koosneb lühikestest luuletustest, mille stiil ja rütm on sarnased, rõhutades teksti suhtelist pidevust. Kolmkümmend luuletust on taasavaldatud valikkogus "Käoraamat" ja kogu tekst muutmata järjestusega koondkogus "Kirjutatud", lk 173–225 (puudub ainult "Kiire on eluga kiire filosoofiaga"). Autor on hiljem väitnud, et kirjutas enamiku luuletusi väga kiiresti, ühe bussisõidu vältel Tallinna ja Tartu vahel. Hoolimata raamatu pealkirjast nimetatakse luuletustes kõige sagedamini Tartut ja Emajõge.
Ilmumisaegne kriitika tõstis esile raamatu tihedust ja ühtlust. Leiti, et teksti seob ühtseks tervikuks "sujuv pealkirjadeta killult killule libisemine... mida seesmiselt toetab iga raamatuga süvenev kaplinskilikkus, see suveräänne sisendusjõuline maailm, mis on aja jooksul ehk mõjusidki vastu võtnud, kuid milles need siitpeale enam eristatavad pole, sest on kujunenud iseseisev luuletaja."[1] Samuti arvati, et autor "on vabanenud mina isekusest ja sellest tuleneb, et luuletused ei mõju pealetükkivalt, vaid laotuvad tasapindselt lahti... Sellest ka nii palju pilte, vaateid ja kirjeldusi, milles olulisem on kirjeldatav, mitte kirjeldaja ise."[2]
Kaplinski hilisema loomingu taustal paistab "Valge joon Võrumaa kohale" üleminekuna napisõnalisele laadile, mis puhtal kujul areneb välja sarjas "Seesama meri meis kõigis" (1970-1972) ja valitseb veel raamatus "Raske on kergeks saada" (1982).
Luuletused
muuda
|
|