Valge joon Võrumaa kohale

"Valge joon Võrumaa kohale" on Jaan Kaplinski kolmas luulekogu, mis ilmus Tallinnas 1972. aastal. Kogu sisaldab 54 aastatel 1967–1968 kirjutatud luuletust.

Valge joon Võrumaa kohale
Autor	Jaan Kaplinski
Illustreerija	Enno Ootsing
Päritolumaa	Eesti
Keel	eesti
Žanr	luule
Kirjastaja	Eesti Raamat
Ilmumisaeg	1972
Väljaande tüüp	kõva köide
Lehekülgi	30
Mõõtmed ja kaal	133 × 172 mm

Ilmumine ja vastuvõtt

"Valge joon Võrumaa kohale" avaldati väikeses formaadis kõvas köites väljaandena, luuletuste vahele oli paigutatud neli Enno Ootsingu graafilist lehte. Pealkiri on võetud seitsmerealisest luuletusest, kus esineb lause "üks lennuk veab valge joone Võrumaa kohale". Pealkirja all seisab tiitellehel alapealkiri: "54 luuletust 1967–1968". Raamatu lõpus on sisukorra asemel iseseisev 54-realine tekst, mille ridadeks on luuletustest nopitud üksikud fraasid (fraaside järjekord vastab luuletuste järjekorrale).

Tekst koosneb lühikestest luuletustest, mille stiil ja rütm on sarnased, rõhutades teksti suhtelist pidevust. Kolmkümmend luuletust on taasavaldatud valikkogus "Käoraamat" ja kogu tekst muutmata järjestusega koondkogus "Kirjutatud", lk 173–225 (puudub ainult "Kiire on eluga kiire filosoofiaga"). Autor on hiljem väitnud, et kirjutas enamiku luuletusi väga kiiresti, ühe bussisõidu vältel Tallinna ja Tartu vahel. Hoolimata raamatu pealkirjast nimetatakse luuletustes kõige sagedamini Tartut ja Emajõge.

Ilmumisaegne kriitika tõstis esile raamatu tihedust ja ühtlust. Leiti, et teksti seob ühtseks tervikuks "sujuv pealkirjadeta killult killule libisemine... mida seesmiselt toetab iga raamatuga süvenev kaplinskilikkus, see suveräänne sisendusjõuline maailm, mis on aja jooksul ehk mõjusidki vastu võtnud, kuid milles need siitpeale enam eristatavad pole, sest on kujunenud iseseisev luuletaja." Samuti arvati, et autor "on vabanenud mina isekusest ja sellest tuleneb, et luuletused ei mõju pealetükkivalt, vaid laotuvad tasapindselt lahti... Sellest ka nii palju pilte, vaateid ja kirjeldusi, milles olulisem on kirjeldatav, mitte kirjeldaja ise."

Kaplinski hilisema loomingu taustal paistab "Valge joon Võrumaa kohale" üleminekuna napisõnalisele laadile, mis puhtal kujul areneb välja sarjas "Seesama meri meis kõigis" (1970-1972) ja valitseb veel raamatus "Raske on kergeks saada" (1982).

Luuletused

Tulen sulle kella üheksa bussi vastu Nädala möödudes Rada rägastik Öö uues majas detsember on kõige süngem kuu Mõnikord enne kui uni tuleb meenutatakse seda meile Ahtaks oled sa jäänud kaasaeg De vita humana Siniste tähtede all Pühad tulevad Iga õhtu Kraavid täis vett taevas kummuli Noor kuu ka sina kukud kildudeks kõverpeeglisse Jaaniussid olid Liiga palju on surnud õpetlasi vägisi Mõte on nagu Kiire on eluga kiire filosoofiaga Sestsamast udust oleme kõik Tee laulab kannus Kuu Oi sina vana pada mis Päike Sõnadeta vajutan Kaarsillal Õhtul kui maja vakatab Kuhi sõtseke las ma olen nagu sina Luminestsents Õhtul pimedas

Mis muud on mineva-läinu ja tuleva vahel Taht joob viimase rasva Poeetika kooli kirjutaja ütle Lumi Talveõhtu ei ühtegi inimest vaid laternad aknad Järsakul lõpeb see Aga unustada ei või isalikult Kaheksakümmend aastat kirjutas professor Suzuki Varblased Tartu varblased Mets või matemaatika – kes Mu keel oled sa nagu meri Kured Tarto liin ma'ki ole Kui madalalt algavad kõik maailmad Vesi jääb seisma Millest kõmasid sa Andke mulle aega aega Rahu Suvel on aeg kümme korda kiirem Ammu või äsja oli see kui käisite Tuul kannab ämblikke Läbipaistvus Monstera Philodendron Mesilased mesilased enne kõike muud Kuusikut sa mäletad tiiki ja mesipuid Palju seda on minevikku Mina tahaksin Valgatabalve

Välislingid

• Kolm luuletust kogust "Valge joon Võrumaa kohale"