Ukraina keele arengu takistamine
Ukraina keele arengut ja kasutamist on eri valitsejate ja võimude all mitme sajandi vältel takistatud. Kaks põhilist perioodi on aastatel 1700–1917 ja Nõukogude Liidu periood aastatel 1920–1991.[1] Nende vahele jäänud kolm aastat olid olulised ukraina keele ja terminoloogia arengus.[2] Erinevalt Vene keisrite valitsusperioodist oli Nõukogude venestamispoliitika kaudsem ja rakendati dialektilisi meetodeid.[1]
18. sajand muuda
1700. aastate algusest kuni põgusa iseseisvusperioodini aastatel 1917–1920 surus keisrivõim pidevalt ukraina keelt alla ja pärssis selle arengut, kohati ka keelas selle kasutamist.[2][1]
1720. aastal keelati ukraina keele kasutamine jumalateenistustel.[1]
1760.–1780. aastatel keelas Katariina Suur Kiievi Mogila Akadeemias ukrainakeelse õppe.[3]
19. sajand muuda
Aastatel 1863, 1876, 1881 kehtestati regulatsioonid, mille eesmärk oli kaotada ukraina keel avalikust kasutusest ning takistada rahva eneseteadvuse arengut.[4]
1863. aastal keelati siseminister Pjotr Valujevi salastatud ringkirjaga tsensoritel lubada ukrainakeelseid usu- või populaarhariduslikke tekste trükkida.[4]
1876. aastal keelas keiser Aleksander II ukrainakeelse kirjanduse trükkimise ja riiki sisse toomise. Keelatud oli ka muu maailma klassikaliste teoste tõlkimine ukraina keelde, ukraina keele kasutamine teatrietendustel ja muudel avalikel esinemistel, polnud lubatud ukrainakeelne õpetamine või õpikud. Seetõttu polnud ukraina keelt Vene impeeriumi ühelgi haridustasemel ega teaduses.[1] Samal ajal oli piiratud ukraina keele kasutamine Poolas ja Rumeenias.[2]
Aastatel 1895–1903 õnnestus ukraina keeles trükkida vähem kui 80 teost.[4]
20. sajand muuda
19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul ilmus Kiievis kõigi teiste rahvuste omakeelseid väljaandeid, kuid ukrainakeelsed olid keelatud, kuigi aastatel 1881–1905 saadeti keisrile 18 korda palvekirju palvega tsensuurist loobuda.[4]
1906. aastal allus keiser survele ja senistest piirangutest loobuti.[4]
1911. aastal ilmus Venemaal 242 ukrainakeelset raamatut, samal ajal ilmus näiteks 519 eestikeelset ja 25 500 venekeelset raamatut.[4]
Aastatel 1920–1941 asendati Nõukogude Liidus sihipärase venestamise käigus ukrainakeelseid sõnu ja grammatilisi konstruktsioone venekeelsetega. Tulemuseks oli hübriidkeel, kahe keele kombinatsioon.[2] Vene keel kuulutati ühiskondliku suhtluse keeleks, see oli Lenini keel.[1] Venestamine algas lasteaedades, kus kasvatajad suhtlesid omavahel ja lastega vene keeles ning sundisid lapsi ka vabal ajal vene keeles suhtlema.[1] Erand oli 1917.–1919 aastatel toimunud püüdlused taastada ukraina keele staatus.[5]
Ukraina NSV-s viidi septembris-oktoobris 1920 kehtestatud normatiivsete aktidega sisse kohustuslik ukraina keele õpe haridustöötajate ettevalmistamisel ja muukeelsetes koolides.[viide?]
30. mail 1921 loodi Teadusliku Ukraina Keele Instituut.[viide?]
1923. aastal hakkas kommunistlik partei taas ukraina keele arengut pidurdama.[5]
Juulis-augustis 1923 anti välja kaks määrust, millest üks nägi ette, et riigitööle asujad peavad ukraina keelt õppima kuus kuud ja seal juba töötavad inimesed ühe aasta.[viide?]
1925 anti välja määrus "Meetmed nõukogude aparaadi kiireloomuliseks ukrainiseerimiseks". See nägi ette kogu asjaajamise üleviimise ukraina keelele riigiasutustes ja kaubanduse-tööstuse ettevõtetes hiljemalt 1 jaanuariks 1926.[viide?]
1930. aastatel toimus aktiivne vastutöö eelnevale ukraina keele arengu toetamisele, 1932.–1933. aastatel vahistati või lasti maha mitmed ukraina keele arengut toetanud.[5][3] 1930. aastate jooksul põgenes riigist, vahistati või tapeti ligi 4/5 Ukraina intellektuaalsest eliidist.[6]
1990. aastate iseseisvumisega algasid venestamise mõjude vähendamise katsed.[7][3]
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 Petro P. Kononenko (2001). "Educational reform and language issue in Ukraine". Ethnicity, Race, and Nationality in Education: A Global Perspective. Vaadatud 7.4.2022.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 Dragan Milivojevic (1991). "Reviewed Work: The Ukrainian Language in the First Half of the Twentieth Century, 1900-1941: Its State and Status by George V. Shevelov". Rocky Mountain Review of Language and Literature. Vaadatud 7.4.2022.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 David Kirichenko (19.5.2020). "In the fight against Russian influence in Ukraine, language matters. It's Kyiv, not Kiev ǀ View". Euronews. Vaadatud 15.5.2022.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 Andrii Danylenko (2017). "The "Doubling of Hallelujah" for the "Bastard Tongue": The Ukrainian Language Question in Russian Ukraine, 1905-1916". Harvard Ukrainian Studies. Vaadatud 7.4.2022.
- ↑ 5,0 5,1 5,2 "Russification". Encyclopedia of Ukraine. Vaadatud 15.5.2022.
- ↑ "Russification". Britannica. Vaadatud 15.5.2022.
- ↑ Mansur Mirovalev (6.5.2022). "Why is Ukraine trying to cancel Russian culture?". Al Jazeera. Vaadatud 15.5.2022.