Vikipeedia

Ujumine olümpiamängudel

Ujumine on olnud suveolümpiamängude programmis alates kaasaegsete olümpiamängude esmakordsest toimumisest 1896. aastal. Kergejõustiku kõrval on see ala, kus antakse välja kõige rohkem medaleid (34 võistlust 102 medalile, mis anti välja viimastel olümpiamängudel 2016. aastal). See on ka ala, kus kergejõustiku kõrval on kõige rohkem osalejaid ja mis saab samuti suurt meediakajastust.

Olümpiarõngad
Olümpiarõngad
Ujumine
Ujumine

Olümpiabasseinid on ka ajaloos mõne suure sportlase tuleku koht: ameeriklane Michael Phelps, kes tuli 2008. aastal kaheksa korda olümpiavõitjaks, on ajaloo edukaim spordimees samadel olümpiamängud võidetud olümpiatiitlite poolest. Olümpia ujumise tulemuslikkusele seavad aga väljakutse mõnikord dopingujuhtumid, mis on sporti raputanud alates 1970. aastatest.

Ajad on aastate jooksul pidevalt paranenud tänu parematele treeningutehnikatele ja spordis toimunud arengule.

Esimesel kolmel olümpial ei korraldatud võistlusi mitte basseinides, vaid pigem avavees (1896. aastal Vahemeri; 1900. aastal Seine; 1904, tehisjärv). 1904. aasta olümpiamängude võistlused olid ainsad, mida tavapäraste meetrite asemel mõõdeti jardides. 100-meetrine bassein ehitati 1908. aasta olümpiamängude jaoks ja see asus põhistaadioni kergejõustikuväljaku keskel. 1912. aasta olümpiamängud, kus ujumine peeti Stockholmi sadamas, tähistasid elektrilise ajaarvestuse algust.

Meesujujad kandsid kuni 1940. aastateni kogu keha katvat ujumistrikood, mis nõudis vees rohkem pingutamist kui tänapäevased ujumisriided. Samuti on basseinide kujundus aastatega vähendanud tõmbejõudu. Mõned disaini kaalutlused võimaldavad vähendada ujumistakistust, muutes basseini kiiremaks. Nimelt: basseini nõuetekohane sügavus, lainete kõrvaldamine, voolude likvideerimine, suurenenud rajalaius, energiat neelavad võiduradade eraldused ja veerennid ning muude uuenduslike hüdrauliliste, akustiliste, valgustus- ja ujumisriiete kujundus.

1924. aasta suveolümpiamängud olid esimesed, kus kasutati tähistatud radadega 50-meetrist basseini. Vabaujumises pöörasid ujujad algselt basseini seintest, kuid sukeldumisplokid lisati 1936. aasta suveolümpiamängudel. Trummel- või klapppööre on üks ujumise pöördest, mida kasutatakse ujuja ujumissuuna muutmiseks ja see töötati välja 1950-ndatel. Ujumisprillid on lubatud alates 1976. aasta olümpiamängudest.

Liblikujumine lisati olümpiaprogrammi alles 1956. aastal. Varasemad reeglid lubasid liblikujumise stiili kasutada ka rinnuliujumise võistlustel. Pärast 1956. aastat, kui neid reegleid muudeti, sai liblikujumisest täielikult iseseisev ala.

Naistel lubati esimest korda pikem 800 meetri vabaltujumise distants 1968. aastal, mis oli naiste jaoks pikimaks distantsiks ujulas. Kuni selle ajani peeti naisi pikaajaliseks võistlusteks liiga õrnadena, ehkki meestel oli juba väga varajastest aastatest olnud 1500 meetri vabaujumine.

Nii mehed kui naised said 1968. aastal 200 meetri vabaujumise võistluse, andes sellega mõlema soo ujujatele 100–400 meetri pikkused vabaujumise distantsid.

Naiste vabaujumise 4x200 m teateujumine lisati olümpiamängude kavva 1996. aastal, olgugi et see distants oli olnud meeste kavas alates 1912. aastast. Kuuel olümpiaadil oli meestel kaks vabaujumise teateujumist, naistel aga ainult üks. Nüüd on mõlemale soole kaks teateujumist.

Kombineeritud 4 × 100 meetri teateujumist ei peetud meestele ega naistele kuni 1960. aastani, kuid sellest ajast alates on need jätkunud igal olümpiaadil. 2020. aasta suveolümpiamängude Tokyo ujumisprogrammi lisati 3 uut ala: 800 meetri vabaujumine meestele, 1500 meetri vabaujumine naistele ja segavõistkondade 4x100 m kompleksujumise. Selle tulemuses on jumises kavas 37 ala.

Alates 2008. aasta olümpiamängudest Pekingis võistlevad nii mehed kui naised avaveeujumises 10 km maratoni distantsil.

Olümpia ujumise edukaim riik on ülekaalukalt olnud Ameerika Ühendriigid.

Eestlased olümpiamängudel muuda

Esmakordselt hüppasid eestlased olümpiabasseinis vette 1936. aastal toimunud Berliini olümpiamängudel, kui Eestit esindasid vennad Boris ja Egon Roolaid. Alates 1936. aastast on olümpial startinud 29 eestlast.

1980. aasta Moskva olümpiamängudel teenis Ivar Stukolkin seni eestlaste ainsad medalid. Ta kuulus võidukasse Nõukogude Liidu 4x200 meetri vabaujumise teatenelikusse ning saavutas individuaalselt pronksmedali 400 meetri vabaujumises ajaga 3:53.95. Stukolkini toonane pronksmedali tulemus püsis Eesti rekordina 39 aastat, enne kui Kregor Zirk aastal 2019 antud rekordi ületas. Zirk sõnas peale Stulkolkini rahvusrekordi ületamist: “Selle rekordi ujumine oli minu jaoks väga oluline. Aasta aega tagasi ütlesin ka meediale välja, et enne ma ujumist ei lõpeta, kui see rekord saab üle ujutud. Just selle rekordi ületus oli minu jaoks tõesti väga suur saavutus, sest see oli püsinud nii kaua ning sellega võideti ka olümpiapronks.”[1]

Taasiseseisvunud Eesti ujujate parimaks resultaadiks on Kregor Zirki 2020. aasta Tokyo olümpiamängude 13. koht 200 meetri vabaujumises. Tokyo olümpiamängud lähevad Eesti ujumise ajalukku ka sellega, et esmakordselt jõudis eelujumistest poolfinaali kaks ujujat. Eneli Jefimova pälvis naiste 100 meetri rinnuliujumises 16. koha ning temast sai ka ühtlasi Eesti läbi aegade noorim olümpiamängudel osalenud ujuja. Eelujumistest poolfinaali on taasiseseisvunud Eestis murdnud veel Jana Kolukanova, kes teenis 2000. aasta Sydney olümpiamängudel 16. koha 50 meetri vabaujumises.

1936. aasta Berliini olümpiamängud muuda

Vennad Boris ja Egon Roolaid olid esimesed eestlastest olümpiaujujad. Egon startis 1936. aasta suveolümpiamängudel 100 meetri vabaujumises ning jäi jagama 20.-21. kohta. Boris hüppas vette 100 meetri seliliujumises teenides 29. koha. Mõlemad vennad hakkasid ujumist harrastama 1932. aastal Haapsalu Läänelas ning hiljem jätkasid treeninguid Tallinna Kalevis Herbert Rachmanni juhendamisel.[2]

Vendadest edukam ujumiskarjääri oli Egonil, kes püstitas 38 Eesti rekordit ning pälvis 19 Eesti meistritiitli aastatel 1934-1940. Boris tuli aastatel 1935-1937 kolmel korral seliliujumise Eesti meistriks ning püstitas 1936. aastal rahvusrekordi 200 meetri seliliujumises ajaga 2.58,50.

Ujumiskarjäär lõppes vendadel seoses 1939. aastal alanud teise maailmasõjaga ning aastal 1941 mõlemad mehed mobiliseeriti Punaarmesse. Borisi eluküünal kustus 1942. aastal ning Egon, keda 1943. aastal karistati 10-aastase vangistusega, sest ei olnud teatanud kaaslaste põgenemiskavatsusest, suri samal aastal vanglas.[3]

1952. aasta Helsingi olümpiamängud muuda

Järgmisi Eesti ujumise olümpialasi tuli oodata 18 aastat. Alates 1952. aasta suveolümpiamängudest kuni 1988. aasta mängudeni osalesid kõik Eesti ujujad Nõukogude Liidu lipu all seoses Eesti okupeerimisega 1940. aastal.

Helsingi olümpiamängudel osales 319 sportlast 48-st erinevast riigist ja Eesti ujujatena olid võistlustules Endel Edasi ja Endel Press. Edasi startis 100 meetri vabaujumises, kus osalejaid oli kokku 60. Toona pääses eelujumistest edasi poolfinaali 24 parimat, kes seejärel selgitasid kaheksa finalisti. Edasi sai eelringides kirja aja 1.00,1, mis viis ta paremuselt 22. tulemusega poolfinaali. Poolfinaalis läbis Edasi distantsi ajaga 59,8 millega ta jäi kokkuvõttes jagama 18.-19. kohta. [4]

Edasi ujujakarjäär oli vägagi edukas, sest lisaks olümpiamängudele sai temast 1949. aastal esimene Eesti ujuja, kes tulnud Nõukogude Liidu meistriks ja seda 400 meetri rinnuliujumises. Aastatel 1949-1953 võitis Edasi NL-i meistrivõistlustelt 15 medalit. Eesti rekordeid püstitas Edasi ühtekokku 58 ning NL-i tippmarke kogunes tema nimele 20. Ta läheb Eesti ujumise ajalukku ka mehena, kes alistas esimesena 100 meetri vabaujumises minuti piiri. [5]

Press oli Helsingi olümpiabasseinis vees 1500 meetri vabaujumises, kus 37 mehe konkurentsis teenis ta 27. koha. 1500 meetri distantsil poolfinaale ei peetud ning selgitati kohe kaheksa finalisti. Pressi start kõike pikemal basseinidistantsil on kuni tänase päevani ainuke kord, kui eestlane on sel alal olümpiamängudel startinud. [6]

Karjääri parima individuaalse etteaste tiitlivõistlustel tegi Press 1954. aasta Euroopa meistrivõistlustel, kus ta lõpetas 1500 meetri vabaujumise viiendana. Eesti meistritiitleid kogunes tema kukrusse 22 ning NL-i meistrivõistlustel sai kaela 12 medalit (6 hõbedat ja 6 pronksi). Eesti rekordeid püstitas Press oma karjääri jooksul 43 korral. [7]

1960. aasta Rooma olümpiamängud muuda

1960. aasta mängudel osalesid esimest korda ka Eesti naisujujad ning neid oli stardis kaks: Ulvi Voog (Indrikson) ja Eve-Mai Maurer. Lisaks nendele kuulus koondisesse ka Veiko Siimar.

Toona 18-aastane Veiko Siimar näitas 100 meetri seliliujumises suurepärast stabiilsust ning temast sai esimene olümpiafinaalis startinud Eesti ujuja. Ta läbis eelringides distantsi ajaga 1.04,6 ning näitas täpselt sama aega ka poolfinaalis ja finaalis, mis andis lõpuks 8. koha. Olümpiavõitjaks krooniti Austraaliat esindav David Theile (1.01,9) kellele järgnesid ameeriklased Frank McKinney (1.02,1) ja Bob Bennett (1.02,3).[8]

2009. aasta intervjuus Maalehele meenutas Siimar antud perioodi järgmiselt: "Mingeid eesmärke Rooma jaoks ei seatud. Olümpialaager oli Moskvas üle jõe asunud Luž­niki armee spordibaasis. See kestis kuu aega. Olin noor poiss ja sealne üksindus mulle hästi ei mõjunud. Olin harjunud kõike kodus tegema. Kellegagi eriti läbi käia polnud, meie tüdrukud olid minust vanemad ning õiendasid omaette ja ega mu vene keel ka suurem asi polnud. Kehvalt mõjus ka palavus, mis sel ajal Moskvas valitses. "Dopinguks" anti igale mehele kord nädalas üks ananassirõngaste konserv. Söök koosnes tatrapudrust, makaronidest ja muust seesugusest. Ettevalmistus polnud tagantjärele vaadates selline, nagu see pidanuks olema. Rooma viidi ujujad juba kakskümmend päeva enne võistluste algust. Õhkkond oli sõbralik, linn imetore. Kõik vaatamist väärt sai ära nähtud. See kõik on siiani meeles. Mingit silma peal hoidmist polnud tunda. Ja ega ma mõelnudki selle peale."[9]

Siimar kuulus kahel korral (1961 ja 1962) Euroopa rekordi ujunud NL-i 4x100 meetri kombineeritud teatevõistkonda ja teenis 1962. aasta Euroopa meistrivõistlustel samal distantsil hõbemedali. Individuaalselt ujus ta kolmel korral (1960 -1961) NL-i rekordi 100 meetri seliliujumises ning kohendas Eesti rekordeid 16 korda. Aastatel 1959-1966 krooniti Siimar 15-kordseks Eesti meistriks.[10]

Ulvi Voog startis Roomas 100 meetri vabaujumises ning ta valiti ka NL-i 4x100 meetri vabaujumise teatenelikusse. Individuaalselt pälvis Indrikson 19. koha, mis püsis Eesti naisujujate parima resultaadina kuni 2000. aasta Sydney olümpiamängudeni. Nõukogude Liidu teatevõistkond murdis end eelujumistest finaali, kus nad pidid leppima 8. kohaga. [11]

Voog tegi oma tiitlivõistluste parima esituse 1958. aasta Euroopa meistrivõistlustel, kus ta teenis 400 meetri vabaujumises neljanda koha ja saavutas NL-i 4x100 meetri kombineeritud teatevõistkonna liikmena hõbemedali. Aastatel 1955-1960 krooniti Voog 11 korral Nõukogude Liidu meistriks ja aastatel 1956-1967 ujus ta end 26 korral Eesti meistriks. Eesti rekordeid püstitas Voog oma ujumise karjääri jooksul 42 korda. [12]

Eve-Mai Maurer murdis olümpiakoondisesse end 200 meetri rinnuliujumises, kus ta pälvis 22. koha ajaga 3.03,10. Märkimisväärne oli Maureri start mitmel põhjusel, sest ükski teine eestlane ei olnud varasemalt osalenud olümpiamängudel pikemal kui 100 meetri distantsil ja rinnuliujumise viisil. [13]

Ujumist hakkas Maurer harrastama 1952. aastal õpetaja Tamara Kuksi õhutusel. Seejärel jätkas ta treeninguid Friedel Raudsepa juhendamisel. Sarnaselt Voogile teenis ka Maurer 1958. aasta Euroopa meistrivõistlustel hõbemedali 4x100 meetri kombineeritud teateujumises ja individuaalselt lõpetas 200 meetri rinnuliujumise viiendana. Ta tuli individuaalselt Nõukogude Liidu meistriks neljal korral võites 200 meetri rinnuliujumise aastatel 1958-1960 ja sama ujumisviisi 100 meetri distantsi aastal 1960. Aastal 1957 püstitas Maurer Nõukogude Liidu rekordi 100 meetri rinnuliujumises (1.21,6), mis jäi toonasest maailmarekordist vaid 0,6 sekundi kaugusele. [14]

1980. aasta Moskva olümpiamängud muuda

Pärast 1960. aasta Rooma olümpiamänge tuli eestlastel oodata 20 aastat järgmist Eestist pärit ujumise olümpialast. Suuresti oli põhjus väga tugevas Nõukogude Liidu sisekonkurentsis. Moskva olümpiamänge mõjutas väga suurelt mitmete riikide boikott ning rahvusvaheline alaliit otsustas võistluste eel muuta võistluste formaati. Võistlejate vähesuse tõttu kaotati ära poolfinaalid ning peale eelujumist selgusid koheselt kaheksa finalisti.

Eesti ujumise ajalukku kirjutati Moskva olümpiamängud suurte tähtedega. Nõukogude Liidu koondisesse pääsenud Ivar Stukolkinist sai esimene eestlasest ujuja, kes kroonitud olümpiavõitjaks ja on tänase päevani noorim eestlasest olümpiavõitja.

Toona 19-aastane Stukolkin kuulus NL-i 4x200 meetri vabaujumise teatenelikusse, kes saavutas kindla võidu. Eelujumistes oli Stukolkin ankrumees, kes näitas oma vahetuses aega 1:51.54, mis oli võistkonna parim aeg ning andis talle võimaluse startida ka finaalis. Finaalis oli NL-i koondis juba oma parimas koosseisus ja kolmandat vahetust ujunud (1.52,04) eestlane tegi oma töö korralikult ning kuldmedali saavutanud võistkond edestas Ida-Saksmaad viie ja Brasiiliat ligi kuue sekundiga. [15]

Eesti Päevalehele meenutas Stukolkin finaalieelset aega nii: “Kunagi eelnevalt öeldi, et kuld lihtsalt peab tulema. Teadsin, et võistkond on kuldmedali pretendent. Küsimus oli vaid, kes sellesse nelikusse kuuluvad. See oli minu võimalus. Stardis ei tohtinud enam väristada. Lihtsalt läksid ja tegid oma tööd. Tuli ainult jälgida, et vahetuste ajal valestarti ei tee."[16]

Järgmine suur hetk saabus Stukolkinil 400 meetri vabaujumises. Eelujumistest viienda ajaga (3:56.60) finaali pääsenud Stukolkin tegi finaalis oma karjääri parima individuaalse soorituse. Ta läbis finaalis distantsi toona Eesti rekordit märkiva ajaga 3.53.95 ning suutis lõpumeetritel meeletu spurdiga alistada brasiiliase Djan Madruga (3:54.15) ja sai kaela pronksmedali. Olümpiavõitjaks krooniti Vladimir Salnikov (3:51.31) ja hõbeda teenis Andrey Krylov (3:53.24). Stukolkini finaalis ujutud tulemus püsis Eesti rekordina 39 aastat. [17]

Stukolkin startis Moskva olümpiabasseinis veel 200 meetri vabaujumises, kus tema saagiks jäi 12. koht. Ta läbis eelujumistes neli basseinipikkust ajaga 1:53.44, mis jättis ta napilt olümpiafinaalist välja. Viimasena finaali oleks viinud 0,4 sekundi kiirem tulemus.[18]

Tulevane olümpiavõitja läks vanema venna Jüri eeskujul 7-aastaselt Tallinna Kalevi ujumiskooli, kus alustas treener Anu Tomasbergi juures ujumistarkuste õppimist. Oma ujujateed jätkas ta Friedel Raudsepa, Enn Kääni, Ester Sillaste ja Mall Randmeri juhendamisel. 1977. aastast treenis Stukolkin NL-i koondises koos maailma paremikku kuuluvate vabaujujate Andrei Krõlovi, Sergei Kopljakovi, Sergei Russiniga Genrihh Jarotski treeningrühmas.

1982. aasta maailmameistrivõistlustel kuulus ta NL-i 4x200 meetri vabaujumise teatenelikusse, kes võitis hõbemedali. Individuaalselt saavutas 1983. aasta Euroopa meistrivõistlustel 8. koha 200 meetri vabaujumises ning oli poole pikemal maal üheksas. Aastatel 1976-1985 krooniti Stukolkin 26 korral Eesti meistriks. Lisaks kuulus ta kahel korral NL-i teatenelikusse, kes püstitas 4x200 meetri vabaujumise Euroopa rekordi. Eesti rekordeid püstitas Stukolkin oma eduka karjääri jooksul 47 korda. [19]

1992. aasta Barcelona olümpiamängud muuda

Peale Eesti taasiseseisvumist aastal 1991 said eestlased Barcelonas peetud olümpiamängudel taas startida sinimustvalge lipu all. 1992. aasta suveolümpiamängudel osales rekordiliselt suur ujumiskoondis - neli ujujat. Ajalugu tehti ka osalemisega meeste 4x100 meetri kombineeritud teateujumises, sest varasemalt ja ka pärast ei ole olümpiamängudel Eesti lipu all teatenelik startinud.

Barcelona basseinis oli esindatud 92 riiki 641 ujujaga ning Eestist kvalifitseerus mängudele Indrek Sei, Ilmar Ojase, Marko Pachel ja Aldo Suurväli. Väga ühtlase tasemega koondis oli mitmel korral väga lähedal eelujumistest edasi pääsemisega. Toona võisteldi formaadis, et peale eelujumisi selgub kaheksa finalisti, kes hakkavad A-finaalis võistlema medalite nimel ning eelringides 9.-16. koha välja ujunud sportlased saavad startida B-finaalis.

Marco Pachel tegi Eesti koondise parima indviduaalse tulemuse saavutades meeste 100 meetri rinnuliujumises 19. koha ajaga 1:03.40. Eelringidest edasipääsemiseks oleks toona 19-aastane ujuja pidanud näitama 0.17 sekundit kiiremat aega. [20]

Kahele individuaalsele ujumisele kvalifitseerus Ilmar Ojase, kes tegi oma parima etteaste 100 meetri seliliujumises. Ka Ojase oli väga lähedal eelringidest edasi pääsemisele, kuid aeg 57.08 andis 52 mehe konkurentsis 20. koha. Edasipääsust jäi Ojasel puudu 0.28 sekundit. Enda teisel alal, 200 meetri seliliujumises, pälvis eestlane 30. koha. [21]

Meeste 100 meetri liblikujumises startis Aldo Suurväli, mis oli märgiline saavutus, sest varasemalt ei olnud ükski eestlane liblikujumises olümpiamängudel osalenud. Suurväli saavutas 69 mehe osalusel toimunud distantsil 30. koha. [22]

Neljanda Eesti ujujana Barcelona mängudele kvalifitseerunud Indrek Sei osales 50- ja 100 meetri vabaujumise distantsidel, kus ta teenis vastavalt 31. ja 32. koha. [23]

Eesti meeste 4x100 meetri kombineeritud teatenelik saavutas ajaloolises ujumises 15. koha. Ojase (57.24), Pachel (1.03,32), Suurväli (55.57) ja Sei (50.74) läbisid distantsi tulemusega 3:46.87. Kuigi finaalipääs jäi kolme sekundi kaugusele, siis on see tänase päevani ainuke kord, kui Eesti ujumise teatevõistkond on olümpial startinud. [24]

1996. aasta Atlanta olümpiamängud muuda

Võrreldes nelja aasta taguse ajaga suutis 1996. aasta suveolümpiamängudele kvalifitseeruda vaid üks Eesti ujuja - Indrek Sei. Juba enne võistlust tegi Sei Eesti ujumise ajalugu, sest varasemalt ei olnud ükski Eesti ujuja osalenud kahtedel olümpiamängudel.

Atlanta olümpiamängud on ujumises ka seetõttu erilised, et viimast korda peeti B-finaale ning neli aastat hiljem mindi üle formaadile nagu see ka tänasel päeval on. Esmalt eelujumised, seejärel 16 osalejaga poolfinaalid, kes selgitavad kaheksa finalisti.

Indrek Sei jaoks olid Atlanta olümpiamängud tema karjääri kõige edukamad. 50 meetri vabaujumise lõpetas Sei 26-ndana, mis ujujale endale rahuldust ei pakkunud. Sei ajaks märgiti 63 mehe konkurentsis 23.29, B-finaali oleks viinud aeg 22.86. [25] Teise alana startis Sei 100 meetri vabaujumises, kus kordas neli aastat tagasi saavutatud 32. kohta.

Pärast võistlust Spordilehele antud intervjuus kirjeldas ujuja miks ei õnnestunud saavutada soovitud tulemus: "Kõik on treeneri süü! (Naerab). Minu arvamus on see, et klimaatiliselt Atlanta ei sobinud, vorm hakkas liiga palju kõikuma. Tagantjärele tundub, et kohale oleks tulnud minna vahetult enne, siis olnuks risk aga suurem, või pidanuks kohale minema kuu aega varem, nagu paljud tegid. See mõjunuks aga arvatavasti psüühiliselt halvasti."[26]

Sei säravamad saavutused sündisid lühirajal. Oma karjääri jooksul võitis ta neli Euroopa lühiraja meistrivõistluste medalit (1991, 1992, 1993, 2000) ning kõik autasud tulid 100 meetri kompleksujumises. Ujuja saldoks jäi kaks hõbe- ja pronksmedalit. Sei püstitas karjääri jooksul 72 Eesti rekordit ning krooniti 112 korda Eesti meistriks aastatel 1988-2001. [27]

2000. aasta Sydney olümpiamängud muuda

2000. aasta Sydney olümpiamängudele kvalifitseerus neli Eesti ujujat - Indrek Sei, Raiko Pachel, Jana Kolukanova ja Elina Partõka. Kolukanovast ja Partõkast said esimesed Eesti naisujujad taasiseseisvunud Eestis, kes olümpiamängudele kvalifitseerusid.

Indrek Sei jaoks olid Sydney olümpiamängud tema karjääri kolmandateks olümpiamängudeks. Raiko Pachel astus oma venna Marco jälgedes, kes osales 1992. aasta Barcelona mängudel. Samuti sai nendest teine vendade paar, kes Eestit ujumises esindanud.

Eesti koondise parima tulemuse ujus välja Jana Kolukanova, kes esimese ujujana taasiseseisvunud Eestis murdis poolfinaali ehk 16 parema sekka. 19-aastane Kolukanova läbis 50 meetri vabaujumise eelringides basseinipikkuse ajaga 25.96 ning jäi jagama 16.-18. kohta. Vastavalt reeglitele tähendas see seda, et ees ootas ümberujumine kolme naise vahel, kes selgitavad välja viimase poolfinaalkoha.[28]

Kolukanova kõrval startisid ümberujumises veel taanlanna Mette Jacobsen ja hispaanlanna Ana Belen Palomo. Eestlaste rõõmuks oli Kolukanova kõigist nobedam ning aeg 25.86 viis ta edasi poolfinaali. Jacobsen näitas ümberujumises aega 26.00 ning hispaanlanna diskvalifitseeriti. Poolfinaalis sai eestlanna kirja 26.06, mis andis kokkuvõttes 16. koha. Kolukanova resultaat püsis taasiseseisvunud Eesti parima tulemusena 21 aastat kuni Tokyo olümpiamängudel ületasid selle nii Kregor Zirk (13. koht) kui ka Eneli Jefimova (14. koht). [29]

Teise naisena võistlustules olnud 17-aastane Elina Partõka startis 100- ja 200 meetri vabaujumise distantsidel, kus ta saavutas vastavalt 29. ja 31. koha.

Enda kolmandatel olümpiamängudel osalenud Indrek Sei parimaks resultaadiks jäi samuti 29. koht, mille ta saavutas 50 meetri vabaujumises. Antud ujumine tekitas suure meediakära kuna Seil purunes enne starti võistlustrikoo ja sama juhtus ka varukostüümiga, mis sundis eestlast ujuma treeningpükstes.

Sei sõnas peale ujumist Postimehele: "Täitsa lõpp! Ei taipa, mis juhtus. Ei taha ennast süüdistada, niigi on sant tunne. Olen kindel, et sain Arenalt praaktrikood, tahan võimalikult kiiresti firma kohalikust esindusest juhtunule selgitust. Venelased oleksid andnud (uue trikoo), kuid kirjaga «RUS» trikood kandes poleks mind üldse starti lastud. Basseini äärde jõudes olin juba täitsa küps, stardi eel kulus kogu energia sahmimisele. Langesin vaimsesse kuristikku, keskendumisest polnud enam jälgegi. Lihased olid jamast täiesti kanged."[30]

Sei startis veel 100 meetri vabaujumises, kus pidi leppima enda olümpiakarjääri kõige kahvatuma tulemusega saades kirja 43. koha. Siiski on Sei ainuke Eesti ujuja läbi aegade, kes on kahel erineval distantsil startinud kolmedel olümpiamängudel. [31]

Neljanda Eesti ujujana Sydneys osalenud Raiko Pachel jahtis oma vanema venna Marco Barcelonas saavutatud 19. kohta 100 meetri rinnuliujumises. Raiko hüppas Austraalias vette nii 100- kui ka 200 meetri rinnuliujumise distantsidel. 100 meetri distantsil jäi Pacheli saagiks 32. koht, edasipääsust poolfinaali jäi teda lahutama veidi üle pooleteise sekundi. 200 distantsi lõpetas eestlane 33-ndana.[32]

2004. aasta Ateena olümpiamängud muuda

2004. aasta suveolümpiamängudel osales seni Eesti suurim ujumiskoondis kuhu kuulus kuus ujujat. Jana Kolukanova ja Elina Partõka osalesid olümpiamängudel teistkordselt ning debüüdi tegid Triin Aljand, Jelena Petrova, Aleksandr Baldin ja Danil Haustov.

Neli aastat varem 50 meetri vabaujumise poolfinaalis ujunud Jana Kolukanova osales Ateenas hoopis poole pikemal maal kuna sprindidistantsil kuulus koht Triin Aljandile. Kolukanova ebaõnnestus ja pidi leppima 37. kohaga.

Aasta hiljem ujumise maailmameistrivõistlustel tegi Kolukanova vigade paranduse ning pääses 50 meetri vabaujumises esimese Eesti ujujana individuaalselt finaali ja saavutas kaheksanda koha. Alles aastal 2023 suutis järgmine Eesti ujuja MM-il olümpiadistantsil finaali murda.

Eesti ujujate parima tulemuse eest Ateenas hoolitses üllatuslikult koondise pesamuna Jelena Petrova. 15-aastane ujuja, kes oli sel hetkel läbi aegade noorim olümpial osalenud Eesti ujuja, saavutas 800 meetri vabaujumises 23. koha. Kõrges kohas mängis rolli ka asjaolu, et naisi startis 800 meetri distantsile vaid 29. [33]

Triin Aljandi debüüt olümpiamängudel lõppes 50 meetri vabaujumise 26. kohaga. Aljand läbis basseinipikkuse ajaga 26.19, mis jättis ta 0.52 sekundi kaugusele ihaldatud poolfinaalist. [34]

Ateena mängude kolm parimat ujumise resultaati kuulusid naisujujatele. Sydneys 200 meetri vabaujumises 32. koha saavutanud Elina Partõka suutis Ateenas oma kohta parandada ning lõpetas 28-ndana. [35]

Meesujujad Ateenas kõrgesse mängu ei sekkunud. Aleksandr Baldin osales 100- ja 200 meetri rinnuliujumises, kus ta lõpetas vastavalt 49. ja 32. kohaga.[36] 50- ja 100 meetri vabaujumises startinud Danil Haustovi tulemusteks jäid vastavalt 49. ja 37. koht. [37]

2008. aasta Pekingi olümpiamängud muuda

2008. aastal toimunud Pekingi olümpiamängud lähevad Eesti kui ka maailma ujumise ajalukku mitmel põhjusel. Pekingis startis rekordiliselt suur ujumiskoondis üheksa ujujaga. Suurimaks põhjuseks oli asjaolu, et rahvusvaheline ujumisliit lubas 2008. aastal kvalifitseeruda olümpiale lisaks A-normatiivile ka B-normatiivi täitnud ujujatel ning mängudel osalesid rekordilised 1026 ujujat.

Kuigi Eesti ujumiskoondis oli esindatud rekordiliselt suure koondisega, siis poolfinaaliuks jäi eestlastele suletuks. Pekingis esindasid Eestit Miko Mälberg, Danil Haustov, Vladimir Sidorkin, Andres Olvik, Martti Aljand, Martin Liivamägi, Triin Aljand, Elina Partõka ja Anna-Liisa Põld.

Pekingis tegi koondise parima tulemuse Triin Aljand, kes pälvis 50 meetri vabaujumises 21. koha ajaga 25.29. Kuigi Aljand parandas võrreldes nelja aasta taguse ajaga tunduvalt oma tulemust, siis poolfinaali pääsemiseks oleks pidanud näitama aega 25.06. Ajalugu tegi Aljand Pekingis faktiga, et temast sai esimene Eesti ujuja ja tänase päevani ainus naisujuja, kes ühel olümpial startinud kolmel individuaalsel distantsil. Ta startis veel 100 meetri liblik- ja vabaujumises, kus lõpetas vastavalt 32. ja 33. kohaga. [38]

Eesti meesujujatest oli edukaim Miko Mälberg, kes sarnaselt Aljandile tegi parima resultaadi 50 meetri vabaujumises. Mälberg läbis 50 meetrit ajaga 22.37, mis püsis Eesti rekordina 13 aastat. Poolfinaalipääs jäi Mälbergil 0.20 sekundi kaugusele. [39]

Elina Partõkast sai Pekingi basseinis Indrek Sei kõrval teine Eesti ujuja, kes startinud kolmedel olümpiamängudel. Partõka kordas 200 meetri vabaujumises oma karjääri parimat resultaati ehk 28. kohta. Ateenas lõpetas ta sel alal samuti 28. kohaga ning Sydneys oli lõppresultaadiks 31. koht.

Teistel Eesti ujujatel 30 sekka ujuda ei õnnestunud. Martin Liivamägi ja Anna-Liisa Põld tegid Eesti ujumise ajalugu faktiga, et nendest said esimesed eestlased, kes olümpiamängudel startinud kompleksujumises. Liivamägi teenis meeste 200 meetri kompleksujumises 35. koha ning Põld lõpetas samal positsioonil naiste 400 meetri kompleksujumises.

Martti Aljandi tulemused Pekingi basseinis olid tagasihoidlikud, kui 100- ja 200 meetri rinnuliujumises tuli leppida vastavalt 45. ja 46. koha. Siiski olümpiamängudele kvalifitseerumisega sai temast ja tema õest Triin Aljandist esimene vend-õde duo, kes Eestit olümpiamängudel ujumises esindanud. [40]

Meeste 200 meetri seliliujumises lõpetas Andres Olvik 40. kohaga.[41] Vladimir Sidorkin ja oma teisel olümpial osalenud Danil Haustov teenisid 200- ja 100 meetri vabaujumises vastavalt 45. ja 51. koha.[42] Haustovi 51. koht on ka seni Eesti ujujate kõige tagasihoidlikum resultaat olümpiamängudel. [43]

2012. aasta Londoni olümpiamängud muuda

Kui neli aastat varem osales olümpial rohkem kui 1000 ujujat, siis Londonis oli basseinis ruumi vaid 900 ujujale. See tähendas ühtlasi ka seda, et määrati tugevamad A-normatiivid ning kui mõnel alal jäi kohti üle, siis pääses mõni üksik sportlane B-normatiiviga mängudele. Iga riik sai tänu rahvusvahelisele kvoodile saata olümpiale ühe mees- ja naisujuja, olenemata kas normatiivid olid täidetud.

Londonis esindasid Eestit Triin Aljand ja Martin Liivamägi. Aljandist sai Indrek Sei ja Elina Partõka järel kolmas Eesti ujuja, kes osalenud kolmedel olümpiamängudel.

Aljand tegi oma karjääri parima resultaadi just Londonis lõpetades 50 meetri vabaujumise 19-ndana saades ajaks 25,33.. Kui aastal 2004 jäi teda poolfinaalist lahutama 0.52 ja 2008. aastal 0.23 sekundit, siis seekord oli edasipääs 0.05 sekundi kaugusel. [44] Lisaks startis Aljand 100 meetri liblikujumises, kus saagiks jäi tagasihoidlik 35. koht

Paar kuud enne Londoni mänge toimunud Euroopa meistrivõistlustel läbis Aljand 50 meetri vabaujumise tänaseni kehtiva Eesti rekordiga 25,01, mis andis talle neljanda koha. 50 meetri liblikujumises sai Aljand kaela hõbemedali, mis on Eesti ujujate ainus medal pikaraja basseini EM-ilt. Lühiraja Euroopa meistrivõistlustel oli Aljand samuti edukas tõustes poodiumile neljal korral (kaks hõbe- ja pronksmedalit).[45]

Eesti meesujujate au Londonis kaitsnud Martin Liivamägi suutis neli aastat tagasi Pekingis välja ujutud 35. kohta parandada jõudsalt. Ta lõpetas 25-ndana 200 meetri kompleksujumises ja pälvis 29. koha 100 meetri rinnuliujumises. [46]

Kolm aastat enne Londoni mänge tegi Liivamägi ajalugu Roomas toimunud ujumise maailmameistrivõistlustel. Temast sai taasiseseisvunud Eestis esimene meesujuja, kes olümpial või maailmameistrivõistlustel jõudnud poolfinaali. 2009. aasta MM-il 200 meetri kompleksujumise distantsi ajaga 1.59,95 läbinud Liivamägi on tänase päevani ainuke meesujuja, kes suutnud antud distantsi ujuda kiiremini kui kaks minutit. [47]

2016. aasta Rio olümpiamängud muuda

Rios toimunud olümpiamängudele kvalifitseerusid debüüdi teinud Martin Allikvee ja Maria Romanjuk. Esmakordselt Eesti ujumise ajaloos ei täitnud ükski eestlane tugevat A-normatiivi ning nii teeniti olümpiakohad läbi rahvusvahelise kvoodi. Need kohad läksid Eesti parimale mees- ja naisujujale, kes rahvusvahelise punktitabeli järgi olid kõrgeima tasemega sportlased.

Esmakordselt Eesti ujumise olümpiamängude ajaloos ei suudetud naasta kohaga 30 parema seas. Maria Romanjuk pälvis naiste 100 meetri rinnuliujumises 31. koha ja Martin Allikvee lõpetas meeste 200 meetri rinnuliujumise 33-ndana. [48]

2020. aasta Tokyo olümpiamängud muuda

Kuigi ametlikult kandsid Jaapanis peetud mängud nimetust 2020. aasta Tokyo olümpiamängud, siis ülemaailmse COVID-19 pandeemia tõttu lükati võistlused aasta edasi ning peeti tühjade tribüünide ees. Eesti koondist ujumisest esindasid tõusva päikese maal Kregor Zirk, Eneli Jefimova ja Martin Allikvee.

Suurima eelise aasta hiljem toimunud võistlustest sai toona 14-aastane Eneli Jefimova. Kuna ujumises on vanuseline alampiir 14 aastat, siis aasta varem ei oleks ta saanud oma noore ea tõttu startida. Jefimova võttis võistlustest maksimumi ning pääses naiste 100 meetri rinnuliujumise eelringidest edasi 14. ajaga 1.06,79. Poolfinaalis nii head esitust noore sportlase esituses ei tulnud ning aeg 1.07,58 andis kokkuvõttes 16. koha, millega ta kordas Eesti naisujujate parimat tulemust olümpiamängudel. Lisaks startis Jefimova veel 200 meetri rinnuliujumises, kus ta lõpetas 27-ndana. [49]

Tokyo mängudel sai Jefimovast 14-aasta vanuselt ka noorim olümpiamängudel osalenud Eesti ujuja. 2022. aasta maailmameistrivõistlustel jõudis ta 50 meetri rinnuliujumises finaali, saavutus mida viimati nähti Eesti ujujate esituses 2005. aastal. Aasta hiljem toimunud maailmameistrivõistlustel jõudis ta finaali juba olümpiaalal - 100 meetri rinnuliujumises - lõpetades kuuendana. 2023. aasta detsembris sai Jefimovast esimene Eesti ujuja, kes lühiraja Euroopa meistrivõistlustel teeninud kuldmedali. [50]

Kregor Zirk ujus Tokyo basseinis välja taasiseseisvunud Eesti parima tulemuse ning seda lausa kahel korral. Tema parim esitus sündis meeste 200 meetri vabaujumises, kus ta eelringides pääses 11. ajaga 1.46,10 poolfinaali. Poolfinaalis ujutud 1.46,67 andis kokkuvõttes 39 mehe konkurentsis 13. koha.

Meeste 400 meetri vabaujumises püstitas Zirk sarnaselt poole lühemale maale uue rahvusrekordi 3.47,05 ning pälvis 15. koha. Tokyos oli Zirk stardis veel 100- ja 200 meetri liblikujumises, kus ta lõpetas vastavalt 41. ja 25. kohaga. Zirkist sai esimene Eesti ujuja läbi aegade, kes ühel olümpial osalenud neljal erineval alal. [51]

Pärast Zirki 200 meetri liblikujumise starti, mis oli Eesti ujumise olümpiaajaloos esmakordne, siis on Eesti meestel jäänud startimata vaid kahel distantsil - 400 meetri kompleks- ja 800m vabaujumises. Nendest viimane lisati meeste olümpiakavva alles 2020. aastal. Eesti naistel on tühimik veel jäänud täitmata 200 meetri kompleksujumises, 100- ja 200m seliliujumises, 200m liblikujumises ning 400- ja 1500m vabaujumises.

Zirk on kõikidel täiskasvanute tiitlivõistlustel (v.a olümpiamängud) jõudnud finaali, saavutus milleni on küündinud eestlastest vaid tema ise. Lühiraja Euroopa meistrivõistlustel on tema parimaks neljas ja pikas basseinis kuues koht. Lühiraja maailmameistrivõistlustel on ta kahel korral lõpetanud viiendana ning 2024. aasta veeburaris saavutas viienda koha ka pikas basseinis. Aastatel 2015-2024 on Zirk parandanud Eesti rekordeid 78 korral. [52]

Kolmanda Eesti ujujana osales Tokyos teistkordselt olümpial startinud Martin Allikvee. Kui 2016. aastal tal 30 parema sekka ujuda ei õnnestunud, siis Jaapanis oli Allikvee tase oluliselt kõrgem. Ta teenis 200 meetri rinnuliujumises 25. koha. Allikvee karjääri jääb kaunistama ka finaalikoht Euroopa lühiraja meistrivõistlustel. [53]

2024. aasta Pariisi olümpiamängud muuda

2024. aasta Pariisi olümpiamängudele on kvalifitseerunud kaks Eesti ujujat - Kregor Zirk ja Eneli Jefimova. Kvalifitseerumisperiood algas ujujatel 1. märtsil 2023.

Jefimova täitis 100 meetri rinnuliujumises A-normatiivi (1.06,79) 16. aprillil Stockholmis läbides distantsi ajaga 1.06,36. Huvitaval kombel oli normatiiviks just Jefimova enda ujutud eelringide tulemus Tokyo mängudelt kuna rahvusvaheline alaliit seadis A-normatiiviks eelmise olümpia 14. koha (eelujumistes) aja.

Eesti ujumiskoondis sai taas täiendust 13. veebruaril 2024. aasta maailmameistrivõistlustel, kui Kregor Zirk ületas normatiivi (1.55,78) meeste 200 meetri liblikujumise eelringides saades kirja 1.55,58.

Olümpianormatiive saavad ujujad jahtida kuni 23. juunini. Pariisis stardib kokku 852 ujujat, mis on koguarvult 26 ujujat vähem kui Tokyos.

Pariisi olümpiamängude basseini ujumisprogramm algab 27. juulil ja kestab 4. augustini. Esmakordselt mängude ajaloos kestab ujumisprogramm üheksa päeva.

Vaata ka muuda

  1. ↑ "Ühe päevaga kaks rekordit ujunud Zirk: see on minu jaoks tõesti väga suur saavutus". Sport. 12. aprill 2019. Vaadatud 5. mail 2024.
  2. ↑ "ESBL". www.esbl.ee. Vaadatud 5. mail 2024.
  3. ↑ "ESBL". www.esbl.ee. Vaadatud 5. mail 2024.
  4. ↑ "Olympedia – 100 metres Freestyle, Men". www.olympedia.org. Vaadatud 5. mail 2024.
  5. ↑ "ESBL". www.esbl.ee. Vaadatud 5. mail 2024.
  6. ↑ "1,500 metres Freestyle, Men". Vaadatud 5. mai 2024.
  7. ↑ "ESBL". www.esbl.ee. Vaadatud 5. mail 2024.
  8. ↑ "100 metres Backstroke, Men". Vaadatud 5. mai 2024.
  9. ↑ "Olümpiaujuja Veiko Siimar: juubelit tähistame Roomas!". Maaleht. Vaadatud 5. mail 2024.
  10. ↑ "ESBL". www.esbl.ee. Vaadatud 5. mail 2024.
  11. ↑ "Olympedia – 100 metres Freestyle, Women". www.olympedia.org. Vaadatud 5. mail 2024.
  12. ↑ "ESBL". www.esbl.ee. Vaadatud 5. mail 2024.
  13. ↑ "Olympedia – 200 metres Breaststroke, Women". www.olympedia.org. Vaadatud 5. mail 2024.
  14. ↑ "ESBL". www.esbl.ee. Vaadatud 5. mail 2024.
  15. ↑ "Olympedia – 4 x 200 metres Freestyle Relay, Men". www.olympedia.org. Vaadatud 5. mail 2024.
  16. ↑ "Vähemast kui olümpiakullast ei tohtinud mõeldagi!". Eesti Päevaleht. Vaadatud 5. mail 2024.
  17. ↑ "400 metres Freestyle, Men". Vaadatud 5. mai 2024.
  18. ↑ "200 metres Freestyle, Men". Vaadatud 5. mai 2024.
  19. ↑ "ESBL". www.esbl.ee. Vaadatud 5. mail 2024.
  20. ↑ "100 metres Breaststroke, Men". Vaadatud 5. mai 2024.
  21. ↑ "Olympedia – Ilmar Ojase". www.olympedia.org. Vaadatud 5. mail 2024.
  22. ↑ "100 metres Butterfly, Men". Vaadatud 5. mai 2024.
  23. ↑ "ESBL". www.esbl.ee. Vaadatud 5. mail 2024.
  24. ↑ "4 x 100 metres Medley Relay, Men". Vaadatud 5. mai 2024.
  25. ↑ "50 metres Freestyle, Men". Vaadatud 5. mai 2024.
  26. ↑ "Indrek Sei: Ujumises loevad ka kümnendikud". Spordileht. 23. august 1996. Lk 4. Vaadatud 5. mai 2024.
  27. ↑ "ESBL". www.esbl.ee. Vaadatud 5. mail 2024.
  28. ↑ "Jana Kolukanova". Vaadatud 5. mai 2024.
  29. ↑ "50 metres Freestyle, Women". Vaadatud 5. mai 2024.
  30. ↑ "Ujumiskostüümi purunemine tõukas Sei vaimsesse kuristikku". Sport. 22. september 2000. Vaadatud 5. mail 2024.
  31. ↑ "100 metres Freestyle, Men". Vaadatud 5. mai 2024.
  32. ↑ "Raiko Pachel". Vaadatud 5. mai 2024.
  33. ↑ "800 metres Freestyle, Women". Vaadatud 5. mai 2024.
  34. ↑ "50 metres Freestyle, Women". Vaadatud 5. mai 2024.
  35. ↑ "200 metres Freestyle, Women". Vaadatud 5. mai 2024.
  36. ↑ "Aleksandr Baldin". Vaadatud 5. mai 2024.
  37. ↑ "Danil Haustov". Vaadatud 5. mai 2024.
  38. ↑ "50 metres Freestyle, Women". Vaadatud 5. mai 2024.
  39. ↑ "50 metres Freestyle, Men". Vaadatud 5. mai 2024.
  40. ↑ "Martti Aljand". Vaadatud 5. mai 2024.
  41. ↑ "ESBL". www.esbl.ee. Vaadatud 5. mail 2024.
  42. ↑ "ESBL". www.esbl.ee. Vaadatud 5. mail 2024.
  43. ↑ "ESBL". www.esbl.ee. Vaadatud 5. mail 2024.
  44. ↑ "50 metres Freestyle, Women". Vaadatud 5. mai 2024.
  45. ↑ "Triin Aljand, ESBL". Vaadatud 5. mai 2024.
  46. ↑ "Martin Liivamägi". Vaadatud 5. mai 2024.
  47. ↑ "Martin Liivamägi, ESBL".
  48. ↑ "Martin Allikvee". Vaadatud 5. mai 2024.
  49. ↑ "Eneli Jefimova". Vaadatud 5. mai 2024.
  50. ↑ "Eneli Jefimova, ESBL". Vaadatud 5. mai 2024.
  51. ↑ "Kregor Zirk". Vaadatud 5. mai 2024.
  52. ↑ "Kregor Zirk, ESBL". Vaadatud 5. mai 2024.
  53. ↑ "Martin Allikvee, ESBL".
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Ujumine_olümpiamängudel&oldid=6646132"