See artikkel See artikkel räägib pronksiaegsest ehtest. Ajakirja kohta vaata artiklit Tutulus (ajakiri).

Tutulus on nööbi- või nupukujuline pronksist ehteketas, mille keskosa kerkib esile kooniliselt või nõelakujuliselt. Tutulused olid mõeldud rõivaste ja vööde kaunistamiseks, kuid neid kasutati ka ratsavarustuse ehtimiseks[1]. Suuremate mõõtmetega tutulused kuulusid naiste-, väiksemad meesterõivastuse juurde. Skandinaavias ja Põhja-Euroopas tulid kasutusele pronksiajal[2].

42 tutulust Taanist Vognserup Enge soosse maetud ohvrist Sjællandist, 1400-1350 eKr

AjaloostRedigeeri

Vanimad tutulused pärinevad Kesk-Euroopa vanemast pronksiajast. Kesk-Euroopast jõudsid need olulise rõivakaunistusvahendina Põhjalani välja. Alates Hallstatti perioodist, mil tutulused olid kõige ulatuslikumalt levinud, kasutati neid üha rohkem ka ratsavarustuses. Kesk-Euroopas on seesuguseid naaste leitud rikkalike hauapanustega vürstlikest matusest.

Umbes 1500 aastat eKr kujunes Lõuna-Skandinaavias välja naiste rõivamood, kus oli oma kindel koht vööd ehtival tutulusel[3]. Tutulusi on leitud selle perioodi matustest tammepuukirstudes. Sageli esineb tutulusi ka Skandinaavia noorema pronksiaja peitleidudes, kuid sealgi tavaliselt just koos muude naistele omaste ehetega.

Üks tunduvalt lihtsama töötluse ja vähemate ornamentidega tutulus on avastatud ka Lätis Ķivutkalnsi kindlustatud asula peitevara hulgast, mis kuulub samuti nooremasse pronksiaega. Eestist on kaks leidu. Need leitud tutulused on Läänemerest ida poole sattunud kaubavahetuse käigus Skandinaaviaga. Soomest ja Leedust tutulusi seni leitud ei ole, samuti on nad võõrad teistele Ida-Euroopa rahvastele.[4]

Leiud Eesti alaltRedigeeri

TuulaRedigeeri

Eestist on üks tutulus leitud 1836. aastal Tuula külast[5] ja see oli pikka aega ainuke omataoline leid. Tuula tutulus on 71-millimeetrise läbimõõduga kuhikukujuline naast, kõrge torn keskel ning tagaküljel kinnitusaas. Õilispaatinaga kaetud tutulust kaunistavad kontsentrilised jooned äärtel ning neile toetuv kaarornament. Kuju ja ornamentika põhjal on Tuula tutulus dateeritud Põhjala pronksiaja neljandasse perioodi ehk ligikaudu ajavahemikku 1100–900 eKr[6].

Tuula tutulust eksponeeriti 2018–2019. aastal Adamson-Ericu muuseumis näitusel "Eesti ehted läbi aastatuhandete"[7].

MaalastiRedigeeri

2017. aasta mais leiti Viljandimaal Maalasti külas kartulipõllult pronksiaegne tutulus, mis pärineb pronksiaja keskpaigast või selle nooremast poolest, täpsemalt 1500-750 aastast eKr[8][9].

MuudRedigeeri

Tutuluse järgi on nimetatud laiale lugejaskonnale suunatud Eesti arheoloogiaajakiri, mis ilmub alates 2012. aastast – üks number aastas, aastavahetusel.

ViitedRedigeeri