Tulema-tarind on eesti keeles tarind, millel on järgmine ehitus:

käändsõna või käändsõnafraas alalütlevas käändes + tuleb + tegusõna da-infinitiiv.

da-infinitiivi ees võivad olla laiendid.

Tarind väljendab kohustuslikkusmodaalsust või paratamatusmodaalsust:

Meil tuleb töö lõpetada.
Inimesel tuleb oma saatusega leppida.

Käändsõna või käändsõna väljendab agenti, da-infinitiivis tegusõna kohustuslikku või paratamatut tegevust vms.

Tulema-verbiga seotud modaaltarind on samas tähenduses kasutatud pidama-tarindi kõrval eesti keele olulisemaid agendikeskse vajalikkuse edasiandmise vahendeid, teatavates tekstitüüpides koguni sagedasim.

Ajalugu muuda

Ajaloos on tulema-verbi puhul ilmselt olnud primaarne liikumistähendus ning see on saanud aluseks ülejäänud tähenduste kujunemisele, seetõttu on loomulik, et tekstides esineb palju näiteid, mille puhul tõlgendus ei ole otsene ning liikumisega võib protsessi seostada üksnes väga tinglikult:

Sepärrast nuttis Jesus sélle ahhastuse pärrast, mis sélle linna peäle piddi tullema, ja wiimseks sai tullema.

Vana kirjakeele modaalse tõlgendusega lausetes sarnanevad tulema-verbi semantika ja funktsioonid tänapäevastega, mõnel juhul võib oletada, et tarindi tähenduses sisalduvat kohustatust tajuti praegusest veidi nõrgemana:

Mis tulleb tehha, ja mis pead teggema, kui innimesed sind ehk parremaks ehk pahhemaks peawad, kui sa ei olle?

Varaseimad modaalse tulema-tarindi näited on pärit 17. sajandi viimasest kümnendist:

/mis Iutlusse Ammeti monnisuggust Asja Ajamissel tullep Kirko Wisi nink kombe echk monne mu issipeinse Luggu polest tähhelepanna/.

Järgmistel sajanditel on modaalne tarvitus juba küllalt üldine.

Samalaadne tulema-verbil põhinev modaalkonstruktsioon on olemas ka teistes läänemeresoome keeltes.

Välislingid muuda