Vikipeedia

Tujoon

Tujoon on aine (molekulvalemiga C10H16O), mille molekuli struktuur põhineb monoterpeenil ja ketoonil ning looduslikult esineb see kahes diastereomeerses vormis: (−)-α-tujoon ja (+)-β-tujoon.[1][2] Lõhnalt meenutab tujoon mentooli.

Ilmselt on tujoon kõige paremini teatud kui aine, mida sisaldab alkohoolne jook absint. Varem on arvatud, et absindi koostisse kuuluv tujoon annab absindile sellele eripärase psühhedeelse toime. Hiljutised uuringud on siiski näidanud, et tujooni sisaldus absindis on niivõrd väike (ka vanade retseptide järgi), et on vähetõenäoline, et tujoon võiks põhjustada absindi koostises mingit erilist psühhedeelset efekti.

Tujoon mõjub GABA ja 5-HT3 retseptoritele[3] ning võib suurtes kogustes põhjustada krampe. Paljudes riikides on toidus või jookides olev lubatud tujooni kogus seadustega reguleeritud. Mitmete eeterlike õlide koostisse kuuluv tujoon leiab kasutust ka parfümeerias.

Lisaks looduslikult esinevatele (−)-α-tujoonile ja (+)-β-tujoonile on võimalik veel kaks teist enantiomeeri: (+)-α-tujoon ja (−)-β-tujoon

  • (−)-α-tujoon
    (−)-α-tujoon
  • (+)-α-tujoon
    (+)-α-tujoon
  • (+)-β-tujoon
    (+)-β-tujoon
  • (−)-β-tujoon
    (−)-β-tujoon

Leidumine muuda

Tujooni leidub näiteks elupuus (perekond Thuja – sealt ka tujooni nimetus), nutka ebaküpressis (Chamaecyparis nootkatensis), kadakalistes, pujudes (Artemisia), oreganos, aedsalveis, soolikarohus ja veel mõnes taimes. Tõenäoliselt teatakse tujooni sisalduse poolest kõige paremini koirohtu (Artemisia absinthium). Koirohus on tujoon eeterlike õlide koostises isomeeride seguna ligikaudses vahekorras 1:2 (beetatujooni rohkem kui alfatujooni). Koirohu eeterlike õlide ja üldine tujooni sisaldus sõltub kasvuaastast, kasvukohast ja muudest teguritest, kõikudes taimes vahemikus 20–60%.[4] Tujooni leidub ka mitmetes mündilistes (piparmünt).

Farmakoloogia muuda

 
Tujoon

Tujooni molekuli kuju põhjal on varem oletatud, et tujoon võiks mõjutada kannabinoidiretseptoreid sarnaselt THC-ga.[5]

Hilisemad uuringud on näidanud, et kuigi tujoonil on kannabinoidiretseptorite suhtes väike afiinsus (retseptorile seondumiseks peab tujooni olema suures kontsentratsioonis), ei tekita ta näiteks rottidel kannabimimeetilist vastust ning seetõttu ei peeta tujooni toksilise toime põhjuseks kannabinoidiretseptorite aktivatsiooni,[6] ehk tal puudub kannabinoidide laadne mõju.

Tujoon on GABA retseptori antagonist[7] ning inhibeerides GABAA retseptori aktivatsiooni, mille tulemusel võivad neuronid vallandada impulsse kergemalt, põhjustab suuremate koguste korral lihasspasme ja krampe.[8] Tujoon on samuti ka 5-HT3 antagonist.[3][9]

Toksikoloogilised uurimused alfatujooniga (kahest looduslikult esinevast tujooni stereoisomeerist aktiivseim vorm) näitasid et hiirtele on mediaanseks surmavaks annuseks (LD50) ligikaudu 45 mg/kg. Annus 30 mg/kg põhjustab suremust 0%-l hiirtel ning kontsentratsioon 60 mg/kg surmab 100%. Hiirtel kellele manustati suurtes kogustes tujooni tekkisid krambid ja nad surid 1 minuti jooksul. Alates kogusest 30–45 mg/kg tekkisid katsehiirtel alguses lihasspasmid jalgades mis progresseerusid üldiseks krambihooks kuni nad kas lõpuks surid või mõnikord ka paranesid. Surmava annuse 100 mg/kg eest kaitses hiiri eelnev diazepaami, fenobarbitaali või 1 g/kg etanooli manustamine. Need andmed ühtivad teiste GABA antagoistide toimetega. Uuringust selgus veel et alfatujoon metaboliseeritakse kiiresti maksas.[8]

On proovinud välja selgitada ka tujooni sisaldava alkoholi toimet inimtähelepanule.[10] Selleks manustati katseisikutele väikse ja suure tujoonisisaldusega alkoholi-tujooni lahuseid ning üldiseks võrdluseks veel ka lihtsalt alkoholi. Suurem annus tujooni omas tähelepanuvõimele lühiajaliselt pärssivat toimet, väiksem doos aga ei omanud mingit märgatavat mõju.[11]

On näidatud, et tujoon on toksiline nii ajule, neerudele kui ka maksale ning võib suurtes annustes tarvitamisel põhjustada krampe.

Muud tujooni sisaldavad taimed, näiteks elupuu (Thuja occidentalis), on kasutatavad ka kui ravimtaimed, põhiliselt kui immuunsüsteemi tugevdajad. Kõrvalnähtudeks selle taime eeterlikele õlidele on veel ängistustunne ja unetus, mis tõendavad tujooni toimet kesknärvisüsteemile.[12]

Tujoonil on täheldatud ka valuvastast toimet.

Taimedes on tujooni eesmärk ilmselt kahjurputukate peletamine (koirohi – koisid peletav).

Tujoon ja absint muuda

Tujoon on eeskätt tuntud kui aine, mida leidub alkohoolses joogis absindis. Varem arvati, et absint sisaldab tujooni kuni 260–350 mg/L,[13] kuid hilisemad testid on näidanud, et selline hinnang on kõvasti üle pakutud. 2008. aasta uuring kolmeteistkümne enne absindi keelustamist (1895–1910) toodetud pudeliga, kus kasutati gaasikromatograaf-mass-spektromeetrit leiti, et pudelites oli tujooni 0,5–48,3 mg/L, keskmiselt 25,4 mg/L.[14][15] 2005. aasta uuringutes testiti gaasikromatograaf-mass-spektromeetriga kolme 1899. aasta retsepti põhjal tehtud absinti, kus oli kasutatud palju koirohtu, ja leiti, et suurim tujooni sisaldus oli 4,3 mg/L.[16]

Ajalugu muuda

Tujoon avastati pärast seda, kui absint muutus populaarseks joogiks 19. sajandi keskel. Dr. Valentin Magnan, kes uuris alkoholismi, katsetas puhta koirohuõli toimet loomadel ja avastas, et see põhjustab krampe sõltumatult alkoholi mõjust. Selle põhjal oletati, et absint, mis sisaldab ka väikest kogust tujooni, on veelgi ohtlikum kui lihtsalt tavaline alkohol. Lõpuks eraldati ka tujoon, kui aine, mis põhjustas loomadel sellist reaktsiooni. Magnan jätkas uurimistööd, kasutades 250 alkoholi liigtarvitajat ja märkis, et neil, kes joovad absinti, esineb krambihooge ja hallutsinatsioone. Praeguse aja teadmiste juures on need järeldused siiski küsitava väärtusega, kuna põhinevad teiste võimalike koostisainete toime ja haiguste halval mõistmisel ning on varjutatud ka Magnani uskumusest, et absint ja alkohol üldiselt on süüdi prantslaste kui rahva "degenereerumises".[17] Pärast seda, kui absint keelustati, vähenes ka absindiga seotud uurimistööde hulk, kuni 1970. aastateni, mil Briti teadusajakirjas Nature ilmus artikkel, kus võrreldi tujooni ja kanepis leiduva psühhoaktiivse ühendi tetrahüdrokannabinooli (THC) molekulaarset kuju. Artiklis hüpotiseeriti, et tujoon võiks mõjuda samamoodi kui THC, mis pani ka aluse müüdile, et tujoon on kannabinoid.[5][18] Hiljem, pärast Euroopa Nõukogu direktiivi nr 88/388/EEC (1988), millega lubati teatud koguse tujooni sisaldus toiduainetes Euroopa Liidus,[19] tehti ka eespool mainitud uuringud, mille käigus leiti, et absint sisaldab tujooni ainult väga väikeses koguses.

Regulatsioon muuda

Euroopa Liit muuda

Maksimaalne lubatud tujoonisisaldus toitudes ja jookides EL-is[20]:

  • 0,5 mg/kg toitudes, mille valmistamisel pole kasutatud salveid ja samuti ka mittealkohoolsetes joogites, mille valmistamisel on kasutatud taimeliike perekonnast Artemisia.
  • 10 mg/kg alkohoolsetes jookides mille valmistamisel pole kasutatud taimeliike perekonnast Artemisia.
  • 25 mg/kg toitudes, mille valmistamisel on kasutatud salveid
  • 35 mg/kg alkohoolsetes jookides, mille valmistamisel on kasutatud taimeliike perekonnast Artemisia.

Ameerika Ühendriigid muuda

Toidud ja joogid, mis sisaldavad Artemisia perekonna liike, elupuud (white cedar – mis tähendab lisaks harilikule elupuule USA-s ka mehhiko küpressi ja lõhnavat ebaküpressi, Austraalias aga sirelmeeliat), kollast lõhnasamblikku, soolikarohtu või raudrohtu peavad olema tujoonist vabad.[21] Teistele tujooni sisaldavatele taimedele piiranguid pole. Näiteks salvei ja salveist saadud õli (milles võib olla kuni 50% tujooni) kuuluvad USA toidu- ja ravimiameti koostatud ohutuks peetavate ainete nimekirja.[22] Absint, mida pakutakse Ameerika Ühendriikides müügiks, peab olema "tujoonivaba", mida tõlgendatakse nii, et absindis peab tujoonisisaldus olema väiksem kui 10 mg/kg.[23] Praeguseks on USA-sse lubatud importida mitmeid tujooni sisaldavaid absindimarke.[24]

Kanada muuda

Kanadas kehtestavad alkoholiseadusi maakonna omavalitsused. Briti Columbias pole tujoonisisalduse piiranguid; Albertas, Ontarios ja Nova Scotias on lubatud tujoonisisaldus kuni 10 mg/kg[viide?]; Québecis on lubatud 15 mg/kg; Manitobas 6–8 mg liitri kohta; ülejäänud provintsides on tujooni sisaldav absint keelatud (kuigi Saskatchewanis ja Quebecis on võimalik osta endale kogu maailmas valmistatud alkohoolseid jooke, kui nende üldkogus ei ületa korraga 9 liitrit).

Piołunówka – Poola alkohoolne jook, milles on tujoonisisaldus suurem kui absindis.

Viited muuda

  1. ↑ Perry, N. B.; Anderson, R. E.; Brennan, N. J.; Douglas, M. H.; Heaney, A. J.; McGimpsey, J. A.; Smallfield, B. M. (1999). "Essential Oils from Dalmatian Sage (Salvia officinalis L.): Variations among Individuals, Plant Parts, Seasons, and Sites". J. Agric. Food Chem. 47 (5): 2048–2054. DOI:10.1021/jf981170m. PMID 10552494.
  2. ↑ Oppolzer, W.; Pimm, A.; Stammen, B.; Hume, W. E. (1997). "Palladium-Catalysed Intramolecular Cyclisations of Olefinic Propargylic Carbonates and application to the diastereoselective synthesis of enantiomerically pure (−)-α-thujone". Helv. Chim. Acta. 80 (3): 623–639. DOI:10.1002/hlca.19970800302.
  3. ↑ 3,0 3,1 Deiml T, Haseneder R, Zieglgänsberger W, Rammes G, Eisensamer B, Rupprecht R, Hapfelmeier G (veebruar 2004). "Alpha-thujone reduces 5-HT3 receptor activity by an effect on the agonist-reduced desensitization". Neuropharmacology. 46 (2): 192–201. DOI:10.1016/j.neuropharm.2003.09.022. PMID 15002407.{{cite journal}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  4. ↑ Medical Toxicology of Drug Abuse: Synthesized Chemicals and Psychoactive Plants Google Books
  5. ↑ 5,0 5,1 Conrad III, Barnaby; (1988). Absinthe: History in a Bottle. Chronicle Books. ISBN 0-8118-1650-8 p. 152
  6. ↑ Meschler J. P.; Howlett A. C. (1999) [Thujone exhibits low affinity for cannabinoid receptors but fails to evoke cannabimimetic responses]. Pharmacology, biochemistry, and behaviour, 62(3):473-80.
  7. ↑ Olsen RW (aprill 2000). "Absinthe and gamma-aminobutyric acid receptors". Proc. Natl. Acad. Sci. U.S.A. 97 (9): 4417–8. DOI:10.1073/pnas.97.9.4417. PMC 34311. PMID 10781032. Originaali arhiivikoopia seisuga 27. juuni 2008. Vaadatud 31. märtsil 2014.
  8. ↑ 8,0 8,1 Höld KM, Sirisoma NS, Ikeda T, Narahashi T, Casida JE (aprill 2000). "Alpha-thujone (the active component of absinthe): gamma-aminobutyric acid type A receptor modulation and metabolic detoxification". Proc. Natl. Acad. Sci. U.S.A. 97 (8): 3826–31. DOI:10.1073/pnas.070042397. PMC 18101. PMID 10725394. Originaali arhiivikoopia seisuga 23. märts 2008. Vaadatud 31. märtsil 2014.{{cite journal}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  9. ↑ Modulation of Ionotropic GABA Receptors by Natural Products of Plant Origin[kõdulink]
  10. ↑ Absinthe: Attention Performance and Mood under the Influence of Thujone. A. Dettling, H. Grass, A. Schuff, G. Skopp, P. Strohbeck-Kuehner, H.-Th. Haffner. Retrieved Mar. 26, 2008.
  11. ↑ Absinthe: Attention Performance and Mood under the Influence of Thujone. DETTLING, A., GRASS, H., SCHUFF, A., SKOPP, G., STROHBECK-KUEHNER, P. AND HAFFNER, H.-TH. (2004) Retrieved Oct. 28, 2006.
  12. ↑ Naser B, Bodinet C, Tegtmeier M, Lindequist U. Thuja occidentalis (Arbor vitae): A Review of its Pharmaceutical, Pharmacological and Clinical Properties. Evidence Based Complementary and Alternative Medicine. 2005 Mar;2(1):69–78.
  13. ↑ Absinthism: a fictitious 19th-century syndrome with present impact, Padosch et al. Retrieved Oct. 28, 2006.
  14. ↑ Absinthe Myths Finally Laid To Rest
  15. ↑ Chemical Composition of Vintage Preban Absinthe with Special Reference to Thujone, Fenchone, Pinocamphone, Methanol, Copper, and Antimony Concentrations
  16. ↑ Thujone—Cause of absinthism? Lachenmeier, Emmert et al. Retrieved Oct. 28, 2006.
  17. ↑ Conrad III, Barnaby; (1988). Absinthe: History in a Bottle. Chronicle books. ISBN 0-8118-1650-8 Pg. 101–105
  18. ↑ Del Castillo J., Anderson M., Rubottom G.M. (1975). "Letters to Nature: Marijuana, absinthe and the central nervous system". Nature. 253 (5490): 365–366.{{cite journal}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  19. ↑ European Council Directive No. 88/388/EEC, 22 June 1988.
  20. ↑ Opinion of the Scientific Committee on Food on Thujone Scientific Committee on Food (2003) Retrieved Oct 28, 2006.
  21. ↑ FDA Regulation 21 CFR 172.510 – Food Additives Permitted for Direct Addition to Food for Human Consumption. Food and Drug Administration (2003). Retrieved Oct 28, 2006.
  22. ↑ Substances generally recognized as safe. Food and Drug Administration (2003). Retrieved Oct 28, 2006.
  23. ↑ Department of the Treasury Alcohol and Tobacco Tax and Trade Bureau Industry Circular 2007-5 October 17, 2007. Retrieved May 5, 2009
  24. ↑ https://web.archive.org/web/20181230033634/http://www.drinklucid.com/faq.cfm Retrieved Nov. 29, 2007.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Tujoon&oldid=6552504"