Tuiklemine

Tuiklemine on kahe lähedase sagedusega osaheli interferentsil esinev nähtus, mida inimene talle kuuldavate helide korral tajub perioodilise helivaljuse muutusena. Antud helivaljuse perioodilise muutuse sagedus on võrdne kahe interfereeruva heli sageduste vahega.

Tuiklemise sagedust illustreeriv graafik

Tuiklemisest on abi muusikainstrumente häälestamisel.

Tuiklemine võnkumiste korralRedigeeri

Kui kahe samasihilise liidetava lihtharmoonilise võnkumise sagedused erinevad vähe, võib resultantliikumist kujutada pulseeriva amplituudiga harmoonilise võnkumisena. Kui ühe lihtharmoonilise võnkumise võrrand on   ja teise lähedase sagedusega võnkumise võrrand on  , siis liites saadakse

 

seejuures sulgudes olev tegur muutub palju aeglasemalt, kui teine tegur. Seetõttu on amplituudi muutumine perioodiline ja muutub vastavalt sulgudes oleva avaldise absoluutväärtusele.[1]

Binauraalne tuiklemineRedigeeri

  Pikemalt artiklis Binauraalne tuiklemine

Binauraalne tuiklemine on kõrvapete (kuulmisillusioon), kus inimene tajub tuiklemist kahe lihtheli puhul, mille mõlema sagedused on väiksemad kui 1500 Hz ja nend sageduste erinevuse on väiksem kui 40 Hz ja neid kahte heli mängitakse eri kõrvadesse samaaegselt. Tavalist tuiklemist võib tajuda ka ühe kõrvaga, kuid binauraalse tuiklemise tajumiseks on vaja mõlema kõrva ja ajus paikneva helitajuga seotud ajuosade koostööd.

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. I. Saveljev (1978). Füüsika 1. Tallinn: Valgus. Lk 184.