Trükkalimärk on raamatusse trükitud graafiline kujutis, märk, embleem või deviis, mis viitab trükise valmistajale. Trpkkalimärk oli kasutusel alates 15. sajandist ja kujutas eriti varastes trükistes endast sageli trükkali või trükikoja nime või initsiaale.

Peter Schöfferi trükkalimärk. Valerius Maximus, 1471
Aldus Manutiuse trükikoja trükkalimärk Jehuda ben Isaak Abravaneli "Dialoghi d’amore" tiitellehel, 1541, trükkinud Paulus Manutius

Ajaloost

muuda

Esimene teadaolev trükkalimärk on Mainzi psaltri trükkijate Johann Fusti ja Peter Schöfferi oma, mis ilmus esmakordselt nende 1462. aastal trükitud piiblis. Enamik 15. sajandi trükkalimärke olid mõõtmetelt väikesed ja paiknesid kas raamatu tiitellehel või tiitellehe puudumisel raamatu lõpus kolofooni järel[1].

Juba 16. sajandi jooksul kujunes algselt lihtsast vapi, monogrammi või peremärgi taolisest trükkalimärgist detailirohke ja väga varieeruva kujundusega kirjastusmärk ehk signeet, mis kujutas sageli endast miniatuurset graafikataiest. Signeetidel leidus sümboleid, allegoorilisi kujutisi ja viimistletud figuraalseid motiive. Algselt trükkalimärgiks olnud peremärk, initsiaalid või vapp võis sellisel graafilisel kirjastusmärgil taanduda üksnes taustaelemendiks. Üks varasemaid ja samas ka tuntumaid 16. sajandi kirjastusmärke on ankru ümber siugleva delfiini kujutis, mida kasutas Veneetsia trükkal Aldus Manutius alates 1502. aastast[2][3].

Pildid

muuda

Vaata ka

muuda

Viited

muuda