Tor Nessling
Tor Ragnar Nessling (6. september 1901, Helsingi– 23. november 1971, Helsingi) oli soome insener ja mäenõunik. Ta juhtis ligi neli aastakümmet ettevõtet Suomen Autoteollisuus (SAT).[2]
| Tor Ragnar Nessling | |
|---|---|
 Tor Nessling (1962) | |
| Sünniaeg |
6. september 1901 Helsingi, Soome Suurvürstiriik |
| Surmaaeg |
23. november 1971 Helsingi, Soome |
| Rahvus | soomlane |
| Haridus | diplomeeritud insener |
| Amet | peadirektor |
| Töökoht | Oy Suomen Autoteollisuus Ab |
| Eelkäija | John Hellsten |
| Järglane | Erik Gillberg[1] |
| Abikaasa | Greta Maria, neiupõlvenimega Kock[2][1] |
| Vanemad | John Nessling ja Greta Grönholm |
| Auhinnad | |
Nesslingist sai ettevõtte direktor 1932. aastal, peatselt pärast selle loomist. Ta arendas ettevõtet ajal, mil ainult mõned üksikud uskusid Soome võimekusse autosid toota. Mõne aasta pärast sai temast ettevõtte üks peamisi omanikke. Aja jooksul kasvatas ta ettevõttest Soome juhtiva veoautode, bussi šassiide ja terminali vedukite tootja. Nessling kaotas oma juhtpositsiooni 1968. aastal, sest firma ühines teise firmaga. Ta läks pensionile 1970. aastal.[1]
Õpingud ja karjääri algus muuda
Nesslingi vanemad olid Greta Nessling (neiupõlvenimega Grönholm) ja insener John Nessling. Nessling lõpetas 1920. aastal Helsingi ühiskooli Läroverket för gossar och flickor. Ta jätkas õpinguid Helsingi Tehnikaülikooli masinaehituse osakonnas. Samal ajal õppis ta aastatel 1922–1924 Helsingi Ülikoolis geoloogiat. Ta lõpetas 1924. aastal ülikooli diplomeeritud insenerina. Ta reisis Rootsis, Saksamaal ja USA-s ning töötas aastatel 1926–1928 kolme Soome autoimportija juures, nendeks olid Korpivaara & Halla, Henry-Auto ja Auto-Bil. Aastatel 1928–1929 töötas ta direktorina Munkkisaaren Autotallis ja Konepajas ning pärast seda 1930. aastani Autovarikkos.[2]
Suomen Autoteollisuuse loomine muuda
Nessling määrati 1929. aastal bussi- ja autokerede tehase Autoteollisuus–Bilindustri tehnikadirektoriks.[2] Samal aastal huvitus Nessling soomlastele veoautotehase loomisest, sest ta tahtis arendada oma riigis uut tööstusharu. Autoteollisuus–Bilindustri liideti 1931. aastal teise Soome autokeretehase Osakeyhtiö Autokoritehdasega. Uue ettevõtte nimeks sai Suomen Autoteollisuus ('Soome Autotööstus') ja selle esimeseks peadirektoriks sai John Hellsten.[1] Sageli väidetakse, et Nessling asutas SAT-i, aga tegelikult korraldasid ühinemise Karl Arthur Nordgrén, Emil Anton Winckelmann ja Lars Wilhelm Åberg.[3] Aasta pärast ettevõte loomist sai Nesslingist SAT-i peajuhataja.[2]
Autotööstuse alustamine peaaegu nullist suure depressiooni keskel tundus võimatuna, kuid see õnnestus Nesslingi kindlakäelisel juhtimisel. Automargi nimeks valiti Sisu ja 1932. aastal valmisid tehases esimesed 12 Sisu.[1] Et kodumaise töö osakaal esimestes Sisu autodes oli ainult 20%,[2] soovis Nessling seda kõvasti suurendada. Üks tema teadaolevatest ütlusest on: "soomlane võib teha kõike seda, mida võib välismaalane."[1] 1930. aastate lõpuks oli kodumaise töö osakaal Sisu autodes 40%. Nessling üritas poliitikuid kodumaise autotööstuse võimalustes veenda. Ta rõhutas eriti töökohtade loomist ja oma autotööstuse strateegilist tähtsust riigikaitsele. Poliitikud aga ei kuulanud teda, vaid vähendasid järk-järgult välismaiste veoautode tollimaksu, nii et konkurents muutus üha tihedamaks. Lisaks hakkasid mõned SAT-i omanikud kahtlema kodumaise veoautotootmise väljavaadetes. Kui Nesslingile pakuti SAT-i aktsiate ostmist pangalt Helsingin Osakepankki, siis ta soetas need suhteliselt odavalt, kuid pidi pantima kogu abikaasa vara. Selle tulemusena omandas Nessling 80% SAT-ist.[2]
Teine maailmasõda ja Yhteissisu muuda
Teine maailmasõda tõi SAT-ile katsumusi, sest paljusid välismaiseid komponente oli raske saada. Kodumaise töö osakaal võis tõusta 90%-ni. Ettevõtte tegevust mõjutas tugevasti ka see, et ameeriklased alustasid Hercules-mootorite litsentseeritud tootmist. Sõjaajal olid SAT-i peamised kliendid Soome Kaitsevägi ja muud riigi institutsioonid.[2]
SAT hakkas Karisesse ehitama uut tehast, mis hinnati kõige paremini kaitstuks ehitiseks Nõukogude Liidu õhurünnakute vastu. Tootmisvõimsus ei olnud aga vajaduse rahuldamiseks piisav. 1942. aastal hindas kaitsevägi, et järgmise paari aasta jooksul vajatakse 7000 veoautot ja bussi. Nessling tegi ettepaneku, et Karise tehas ehitatakse suuremaks, kui esialgu oli kavandatud, aga SAT-i rahalised ja tehnilised vahendid oli piiratud ning mõned poliitilised ringkonnad kahtlustasid, et SAT üritas sõjast kasu lõigata ja hakata turgu valitsema.[4] Valitsus soovitas kokkulepet, mille kohaselt oleks SAT osaliselt riigi omanduses, aga Nessling lükkas ettepaneku järsult tagasi. Ta ei soovinud riiki tulevaseks SAT-i kaasomanikuks.[2] Teine võimalus oli riigi ja mõne olulise äriühingu toetusel täiesti uue ettevõte alustamine. Selline ettevõte, Yhteissisu, asutati 1943. aastal. Tõrges Tor Nessling seati selle peajuhatajaks. Yhteissisu hakkas tootma Sisu veoautosid Vanajas Hämeenlinna juures.[4] Sõda lõppes enne, kui tehas saavutas tootmisvõime. Nessling jättis oma positsiooni ettevõtte peajuhina, sest ei saanud piisavalt toetust ettevõtte omanikelt. Yhteissisu veoautode tootmine suunati tsiviilturule ja 1948. aastal sai ettevõtte nimeks Vanajan Autotehdas (VAT).[2]
Nesslingi kibestus riigi vastu suurenes üha rohkem. Esialgu ei kuulatud tema ideid kodumaisest veoautotootmisest, aga seejärel lõi riik talle tugeva konkurendi, mis oli kasutanud tema ettevõtte tehnoloogiat tootmise alustamiseks. Nesslingi pahameel tuli välja, kui riik pakkus talle soodsaid rahastamisvõimalusi. Ta vastas, et ei ole kunagi midagi riigilt palunud ega kavatse seda teha.[2]
SAT-i toodang kasvas tugevalt 1950.–1960. aastatel; 1950. aastatel tootmismaht neljakordistus 800 sõidukini aastas. Veoautode ja bussi šassiidele lisaks valmistas ettevõte tramme ja raudteeveeremit Riigi Raudteele. SAT-i tooteid eksporditi neljale kontinendile, kasvav tootmismaht eeldas investeeringuid tootmisüksustes. SAT suurendas müüki turunduskampaaniatega. Erinevalt paljudest teistest sama ajastu tööstusjuhtidest oli Nessling huvitatud turundusest ja klientide vajaduste väljaselgitamisest.[2]
Ühinemine VAT-iga ja lahkumine muuda
SAT-i juhtiv kodumaine konkurent Vanajan Autotehdas sattus 1960. aastate lõpus finantsraskustesse. Nessling soovitas SAT-i ja VAT-i ühendamist, sest ta kartis, et välismaine konkurent (nt Volvo või Scania) võtaks VAT-i üle. Ettevõtted ühendati 1968. aasta lõpus. Ühinemisega tekkis olukord, mida Nessling oli tahtnud vältida: riigist sai SAT-i kaasomanik 17% osakaaluga ja Nessling kaotas oma domineeriva osaluse ettevõttes, sest tema osa langes alla 50%. Äriühingule nimetati juhatus ja haldusnõukogu. Kuigi Nessling oli ikka äriühingu põhiaktsionär, vähenes tema mõjuvõim. Nessling ei olnud harjunud käskusid vastu võtma ja tal oli raske uue olukorraga kohaneda.[2]
Kui Nessling haigestus, halvenesid tema ja juhatuse suhted. Ta paranes, aga mitte piisavalt, et võinuks töötada nii nagu ennegi, kuigi ta ise arvas, et võib jätkata äriühingu juhtimist. Ettevõtte juhatus ei olnud selles veendunud ja korraldas organisatsiooni ümber. Nessling oli turunduse vastutuse üleandmise vastu, kuid ta ei suutnud seda takistada. Tema vana äripartner ja sõber, British Leyland Motor Corporationi peajuhataja lord Donald Stokes, keda Nessling väga hindas, veenis teda lõpuks kõrvale astuma. Nessling teataski 1970. aasta juunis oma lahkumisest Suomen Autoteollisuuse peajuhataja kohalt, selleks ajaks oli ta äriühingut ligi neli aastakümmet juhatanud.[2] Uueks peajuhatajaks valiti Erik Gillberg, kes alustas tööd 1971. aasta veebruaris.[1]
Eraelu ja surm muuda
Nessling oli kinnise iseloomuga ja vältis avalikkust.[2] Ta juhtis äriühingut patriarhaalselt ja hoidis distantsi oma alluvatega[1], välja arvatud mõned lähimad kolleegid ja sõbrad.[2] Nessling töötas usinalt ja hoidis võimu rangelt oma käes. Teda on kirjeldatud suurepärase ärimehena, kes oskas leida ärivõimalusi, kuid ta oli ka äkilise iseloomuga ja vältis riske. Kõval töösturil oli ka pehmem pool: talle meeldisid loodus ja loomad ning tal oli mitu lemmiklooma.[1]
Perekond muuda
Nesslingi abikaasa oli Greta Maria (Maj), neiupõlvenimega Kock, kellega ta abiellus 1926. aastal. Maj Nessling jäi koduperenaiseks ja abistas meest tema töös. Abielupaaril ei olnud lapsi, ja kui Tor Nessling 1971. aastal suri, müüs Maj Nessling nende osaluse SAT-is. 1972. aastal asutas ta sihtasutuse Maj ja Tor Nesslingin Säätiö (Maj ja Tor Nesslingi sihtasutus), millele ta pärandas kõik varad. Sihtasutus on praegu märkimisväärne keskkonnauuringute rahastaja Soomes.[2][1]
Viited muuda
- ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 "Näin syntyi Sisu". Sisuviesti. Oy Suomen Autoteollisuus Ab (2./1981): 4.–11. lk. 1981. Vaadatud 28.03.2013.
- ↑ 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 2,12 2,13 2,14 2,15 2,16 2,17 Herranen Timo (5. september 2008). "Vuorineuvos Tor Nessling (1901–1971)". Biografiakeskus (soome keeles). Helsingi, Soome: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura. Vaadatud 28.02.2013.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link) - ↑ Blomberg, Olli (1991). "Ne "suuret" suomalaiset". Höyryvaunusta kymppipyörään (soome keeles). Tekninen Kustannusliike Oy. Lk 72. ISBN 951-9364-35-8.
{{cite book}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link) - ↑ 4,0 4,1 Blomberg, Olli (2003). "1943–1948 Oy Yhteissisu Ab". Yhteissisusta Vanajan ja Sisun kautta Patriaan (soome keeles). Hämeenlinna: Patria Vehicles Oy. Lk 12.–41. lk. ISBN 952-91-5613-8.
{{cite book}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)