Toomemäe ohvrikivi
Toomemäe ohvrikivi on Tartus Toomemäel asuv kahe lohuga kivi, mida on sageli peetud ohvrikiviks.
Kirjeldus muuda
Nelinurkse kujuga rändrahnu kõrgus on 0,7 m, pikkus 1,65 m ja laius 1,3 m. Sileda ja murenemata pinnaga kivi peal on kaks suurt korrapärase kuju ja sileda põhjaga lohku. Vanad fotod näitavad, et võrreldes 1920.–1930. aastatega on kivi pealt kadunud umbes 5 cm paksune kiht, mistõttu on ka lohud jäänud väiksemaks ja madalamaks.[1]
Ajalugu muuda
Varaseimad teated Toomemäe kivist pärinevad 1880. aastatest, mil ta oli paigutatud Vana Anatoomikumi juures olnud limonaadimajakese lähedusse.[2] Matthias Johann Eiseni teatel kõrvaldati ohvrikivi 17. sajandil võitluses paganluse jäänuste vastu.[viide?] Tartu Ülikooli õigeusklik professor Pavel Viskovatov kinnitas 1894. aastal peetud ettekandes, et kivisse olla katoliikluse ajal raiutud augud püha vee jaoks ja kivi pühitsetud. 1879. või 1880. aastal luterlasest ülikooli rektor Ottomar Meykov käskinud kivi hävitada, ent Viskovatovi sõnul hakanud käsutäitjal kivist kahju ning ta kaevas selle maasse. Viskovatovi algatusel kaevati ohvrikivi taas maast välja.[viide?] Oma praegusele asukohale Toomemäe lääneosas asetati kivi 1926. aastal.[3]
Lohkude päritolu muuda
Eesti arheoloogia- ja ajalookirjanduses on Toomemäe kivi tihti peetud ohvrikiviks. Kirjalikud teated või muud andmed kivil ohverdamise kohta siiski puuduvad. Oma kahe suure kunstliku lohuga oleks ta Eesti lohukivide seas erandlik.[1]
Andres Tvauri hinnangul on Toomemäe kivi tõenäoliselt looduslikku päritolu. Tvauri osutab andmete puudumisele ohverdamise kohta, kivi erinevustele tüüpilistest ohvikividest ning selle ebatavaliselt siledale pinnale, mida ta seletab kivi üsna hiljutise maa seest väljakaevamisega. Ta pakub välja, et lohud kujutavad endast nn hiiukirnusid – jääsulamisvete poolt kaljusse kulutatud süvendeid, mida leidub palju Soomes ja Rootsis. Tvauri oletab, et Toomemäe kivi on üks mandrijääga Toomemäe piirkonda sattunud hiiukirnude jäänuseid sisaldav rändrahn. Tema arvates on legend ohvrikivist ajendatud ühelt poolt kivil leiduvatest lohkudest, teisalt Friedrich Robert Faehlmanni kunstmuistendite «Vanemuise laul» ja «Keelte keetmine» mõjul tekkinud arusaamast, et Toomemägi oli muistsete eestlaste kultuskoht.[1]
Viited muuda
Kirjandus muuda
- A. Karu. Tartu-Maarja khk. topograafiline archeoloogiline kirjeldus. Käsikiri TÜ AK arhiivis. 1921.
- Elsa Kudu. Toome pargi ajalugu. Eesti Loodus 22 (9), 1971: 417–421.
- Aili Sandre. Tartu ajaloo- ja kultuurimälestised. Tallinn: Eesti Raamat, 1980, lk 9.
- Andres Tvauri. Muinas-Tartu. Uurimus Tartu muinaslinnuse ja asula asustusloost, doktoritöö, juhendaja Valter Lang. Tartu Ülikool, Filosoofiateaduskond, 2001.
Välislingid muuda
- Toomemäe ohvrikivi Hiite Maja SA andmekogus.
- Dorpat.ru: Жертвенный камень (Ohvrikivi)
- Toomemäe ohvrikivi kultuurimälestiste riiklikus registris