See artikkel räägib õhus heljuvatest osakestest; tolmuks võidakse nimetada ka aleuriiti

Tolm on väikesed õhus heljuvad tahke aine osakesed[1]. Tolmuks loetakse sellist pudedat tahket ainest, mille osakeste diameeter on väiksem kui 500 mikromeetrit[viide?].

Fail:Lehepuhuriga tolmu üles keerutav tänavahooldustöötaja Tartus, Emajõe ääres. 2018. aasta mai.jpg
Lehepuhuriga tolmu üles keerutav tänavahooldustöötaja Tartus, Emajõe ääres. 2918. aasta mai

Tolm võib päritolult olla nii looduslik kui tehislik. Enamik õhus liikuvast tolmust on anorgaanilist päritolu (u 75%[1]) ja pärineb eriti pinnasest õhku tõusnud SiO2 kübemekestest.

Alates mingist piirkontsentratsioonist on tolm kahjulik nii keskkonnale kui ka organismidele (vaadeldud eriti inimese kontekstis). Inimesel võib tolm põhjustada näiteks pneumokonioosi, mitmesuguseid allergiaid.

Eestis on lubatud tolmu kontsentratsioon, sõltuvalt selle liigist, 0,05–0,15 mg/m3[2].

Tolmu püüdmiseks või eraldamiseks kasutatakse näiteks tolmupüüniseid või tolmuimejaid.

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. 1,0 1,1 Ökoloogialeksikon. (1992). Koost. Masing, V. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus
  2. (2000). Säästva arengu sõnaseletusi. Tallinn, OÜ Greif. Lk 60

Välislingid

muuda